Vanaema mäletab, lapselaps joonistab ning vanavanaema elab igavesti

„Mälestused Altai kraist“ hoiab kaugelt maalt tulnud meenutused värske ja kaunina.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Liisa Kruusmäe näitus „Mälestused Altai kraist“, kuraator Anneliis Lepp. Tallinna linnagaleriis kuni 31. III 2024.

Ma olen hoidnud käsi, mis on hoidnud käsi, mis on teeninud mõisas, ehk ma olen hoidnud käest kinni oma vanaemaga, kes on omakorda hoidnud käest kinni oma vanaemaga. Ajaloo perspektiivis on alati midagi hämmastavat: kui lähedal eri ajastud käsi käes põlvkondade kaudu tegelikult on. Ning kui hoiaks minu vanavanavanaema oma vanaema kätt, siis hoiaks ta kellegi kätt, kes oli pärisori. Ja korraga polegi see ajaloonarratiiv enam mingi narratiiv, vaid täitsa päris oma lugu.

Sellisele ajalootunnetusele on Liisa Kruusmägi näitusega „Mälestused Altai kraist“ pihta saanud – ja see on selle suurim voorus. Sest olgu suur ajalugu pealegi narratiiv, mis põimitakse kokku mingisuguselt normatiivselt võimupositsioonilt, suudavad perelood seda südikalt trotsida. See tähendab, et need võivad olla narratiivid ilma suurema teleoloogilise sihtpunktita: asjad elus lihtsalt juhtuvad ning inimesed on vahepeal nende juhtumiste harjal, teinekord hoopis sündmuste vahel. Igatahes on sellises ajalookäsituses need päris inimesed, kelle olemasolust oma olemasoluga tunnistust anname. Ja nende olemise ja juhtumiste taustal voolab aeg, mis kannab endaga inimesi, ümbrust, moode ja kombeid mingit sorti tõena, milleni ei suuda kunagi küündida ükski õpik.

Perekonnaloo võlu ei jää ainult sinna „vanaema mälestuste“ tasandile. Kuigi näitus põhineb ühes teoseid läbiva looga tõesti Kruusmäe vanaema mälestustel, on teoste ja loo keskmes hoopis viimase ema ehk kunstniku vanavanaema Anete lugu. See algab tema vanemate lootusrikka lahkumisega Venemaale ning lõppeb Anete surmaga kaugel Altai krais Estonia külas. Seega näeb näitusel ühe vana naise mälestusi oma emast, vaatajana kogeme seda kujutiste kaudu, mille on üles joonistanud tema lapselaps.

Seesugune kolmetasandiline põlvkonnaülene mälustruktuur – üks elas, teine mäletab, kolmas illustreerib – töötab hästi, sest Kruusmägi on sellega eemaldunud kunagiste läbielamiste tuimast traumaatilisest valust. Anete elu oli päris raske: noorelt kodust eemal, mitu surnud last, esimene abikaasa suri ning teisega polnud elu just meelakkumine. Sellele vaatamata olid lapsed ikkagi kogu aeg nii viksilt riides, et kõik hüüdsid neid preilideks. Kunstniku lihtsustava ja naiivse joone kaudu on Anete lugu üldinimlikult mõistetav, raputab oma tiibadelt mineviku tolmu ja tõuseb lendu. Seejuures veel võrdlemisi lühikese õhkutõusmisrajaga.

„Mälestused Altai kraist“ on meeldivalt kompaktne ja haarav näitus. Kahe saali peale on jaotatud 23 markeri­joonistust, mida toetavad keraamilised detailid. Kujundus on piisavalt õhuline, nii et mitu külastajat saavad teineteist häirimata Anete looga ühes jalutada. Seintel jooksvad graafilised elemendid ei lase ruumil muutuda steriilseks. Teoste enda seesmine, teksti ja pildi vaheline rütm on peenelt välja timmitud ning see, kuidas pilt „lõhub teksti“ – näiteks kui mõni illustratsioon lõikab lause pooleks – on suurepäraselt toimima saadud. Kesksena mõjuv Estonia küla naivistlikus laadis keraamiline makett töötab nunnult näituse sõlmikuna.

Siinkohal teen väikse kõrvalepõike ning ütlen välja, et Liisa Kruusmäe looming pole teemadelt ega laadilt kunagi olnud minu maitse. Tema hiljutine maalinäitus Vaala galeriis jättis mind sisu mõttes lausa intensiivselt külmaks. Samuti leian ma tema lõuenditelt tihtipeale mingi kuhjatuse, mis mulle isiklikult vastukarva on. Kuid selle näituse napis visandlikus keeles tehtud joonistused pööravad ka kõik selle, mis mind üldiselt Kruusmäe tööde puhul ei köida, tema kasuks. Pehmus, kergus, liikumise sujuv edasiandmine, healoomuline karikeerimine ning läbitunnetatud argipoeetika on vahendid, mille abil on kunstnik mineviku ellu äratanud.

Ning asi pole ka päris nii lihtne, et suur ja eluline lugu vajaks pehmendusena enda alla mahendavat kunstikeelt. Saalis pole ainult kunstnik ja lugu, mida ta jutustab, vaid saalis oleme ka meie – vaatajad. Kuna kujutised on sobivalt ebakonkreetsed, saab igaüks sinna ennast peegeldada. Hea illustratsiooni pant on teatav üldistusjõud: illustratsioonis võivad kõik ennast ära tunda, olenemata väljanägemisest. Siin toetab Kruusmäe laad Anete lugu täielikult ning võtab loodetavasti sinu, armsa lugeja, peas omaette vormi, nagu minu omaski.

Illustratsiooni alal on Kruusimägi tugev, aga pole kindel, kas ta ise oma loominguga sinna antud kontekstis liigituda soovib. Nimelt toonitab kuraator Aneliis Lepp saatetekstis korduvalt, et Kruusmägi astub sellel näitusel üles koomiksikunstnikuna. See aga tekitab natuke küsimusi, sest illustreeritud lool ja koomiksil on suur vahe ning kõnealune näitus on nii tunnetuslikult kui ka formaalselt ennemini suguluses illustreeritud teksti kui koomiksiga. Juba lugu ise on piisavalt pikk, et piltidel kujutatud sündmused jääksid üksteise kõrvale heljuma, vajalikke üleminekuid tegemata. See pole otseselt halb, sest näituse üks tugevusi on just see, et lugu ärkab vaataja peas ellu. Koomiksid kipuvad aga oma tihendatud loogikas dikteerima fantaasialennu horisonti (näiteks seda, milline keegi välja näeb).

Teine komistuskivi on sel näitusel Estonia küla makett. Mitte et keraamilistel kujudel või külal oleks midagi viga! Lihtsalt selle eneseesitlus jääb kuidagi kahevahele, küla kuidagi lihtsalt on ega tõuse eriti esile. Ehk aitaks mõni lisavalgus? Äkki tõsta see paarkümmend sentimeetrit kõrgemale? Parasjagu mõjub kompositsioon kuidagi inertselt, kõige hullem, ei lase tekkida sellel vaimuruumil, kus makett päris paigana tundub. Oma osa mängib siin kindlasti see, et teose kallal on talgukorras vaeva näinud mitu kätepaari – selline asi tulebki natuke ebaühtlane. Samas ei taha küll siinkohal hakata liialt välja vabandama teost, mille puhul on selge, et saaks veelgi paremini! Rafineerituma esitluse puhul võiks Kruusmäe küla mõjuda nagu Chagalli oma, ehk maagilisenagi.

Eraldi tuleb kiita ka kuraatorit, eriti seetõttu, et ma natuke eespool tema kapsaaeda kivi viskasin. Anneliis Lepp, lasteraamatute ja illustratsioonide uurimisele keskendunud kunstiteadlane, on antud projekti juures – seda reedab ka saatetekst – olnud käivitav jõud, aga ka kaasamõtleja. Hea kuratooritoon on jääda tagaplaanile ning mitte tõmmata enda panusele liigset tähelepanu. Sestap on keeruline öelda, kus pruugib ja kus ei pruugi antud näitusel näha kuraatori sõrmejälgi. Igatahes on tunda koostöö sujumist ning mitmepoolset loovat panust. Otsus panna esimesse saali Anete ja tema esimese abikaasa Jakobi foto või kunstniku enda maal Siberi kuuskedest ja mägedest … Paistab, nagu oleks kunstnikul olnud oma näitusele hea ja julge tunne asju üles panna! Ja see on kuraatorile suur kompliment.

Tegu on väikese ja ootamatult sügava heatujunäitusega. Ning erinevalt muudest seesugustest ei tabanud end mõttelt, nagu oleks keegi mulle poole näituse pealt suutnud mingi idee või asja maha müüa. Ennemini astub näitus (aja)loo jutustamise kuldset teed, mis trotsib suurte (ja vaatemänguliste!) ajalugude igikestvaid erutavaid lubadusi („valitud rahvad“, „meie maad“, „ajalooline õiglus“ jne). Antud näitus on kui külm ja selge vesi. Aitäh!