Varuväljapääs. Haamer on bussijuhi käes

Anneli Porri

Kohvrinäitus on allkirjade kogumise aktsioon.

Marco Laimre. Putini teede kaart.

2006. Piia Ruber

 

Emergency biennale’i grupinäituse “Vägivald ja propaganda“ raames Tallinna Kunstihoones kuni 7. V.

 

Kunstnik peaks olema ühiskonna mälu, sanitar ja kaevanduse kanaarilind. Kuidas ta saab seda ülesannet täita? Just nimelt saab, see tähendab, millised võimalused on talle selleks jäetud? Peaks ta vaatajale tasakesi õlale koputama ja delikaatselt näpuga vigadele osutama? Kokkuleppeliste eetikapiiridega kaitstud hämaralt alalt probleemi valguse kätte tirima ja sellele armutu realismiga vastama ehk probleemi kunstilise kujundi kaudu visualiseerima? Aga seda ju ei saa, juhmid kaevurid saavad pahaseks ja äigavad kühvliga. Ilmselt piirdub kõige laiapõhjalisem arusaam kunstniku rollist ühiskonnas kui tõepoolest kaevanduse puurilinnust, kelle ülesanne ja volitused lubavad tal vingu kätte surevaid töölisi patereilampide kustumise saatel maheda ilulauluga uinutada. Seni on kõik hästi.

Vaikivate ja ebaausate poliitiliste tabude sekkumine kunstiellu 2005. aasta Moskva biennaali kaasprojekti ettevalmistamisel pani emergency biennale’i kuraatorid Evelyne Jouanno ja Olesja Turkina vastukäiku tegema: kunstimaailma, mitte poliitika reeglite kohaselt, ent puhta poliitilise sõnumiga. Sellises kastmes poliitilise aktsiooni vormistamine on varuväljapääs, mille aken tuleb haamriga sisse lüüa. Kuna Moskva biennaali käsundajatele oli valusaimaks konnasilmaks Tšetšeenia rahvusluse, usu ja inimõiguste küsimus, on ka hädanäituse teravik just sinna suunatud ja saja riigi kunstniku suu sulgemine ei ole enam Kremli pädevuses.

Biennaali kohvrinäitus on puhas allkirjade kogumise aktsioon. Kunstnik kirjutab oma tööd loovutades alla selle eesmärgile, kogujad arvestavad ka asjaoluga, et ükskõik, milline on teose materjaalne väärtus (Tulemasin? Leht A4 paberit? Kolm rätikut, ühel augud sees?), kunstniku signatuuril on omaette kaal. Et seda kaalu suurendada, õieti turvameetmena, annetavad kõik kunstnikud kaks tööd: ühe Groznõisse, teise rändnäitusele. Geniaalne: kogutud ideede pagas, kollektiivsed karjed. Eestist liituvad kollektiiviga Marko Mäetamm (“Tekst”, 2006), Marco Laimre (“Putini teedekaart”, 2005), Neeme Külm (“Beslan”, 2004) ja Jüri Ojaver (“Võidupäev/Pääsla”, 2005), laiemalt ühtib ideega kogu “Vägivalla ja propaganda” näitus. Kui Elin Kard oleks oma varasemad maalid “Enne kui loojub päike” ja “1. september” vormistanud kohvrinäituse formaadis, oleks juures veel kaks väga sisulist tööd.

Üks segane koht, mida ma näen, seisneb liiga laiaks aetud probleemistikus, mida näituse tööd haaravad. Algmõte on Groznõile ja Tšetšeeniale tähelepanu juhtimine,  kus konflikti lahendamata vindumine nõuab pidevalt inimelusid, nende elementaarsete õiguste tagamisest rääkimata. Aga praegune näitus räägib inimkaubandusest, terroriaktidest ja kemplemisest Ameerika ja Iraagi vahel, sõnavabadusest, inimõigustest, naiste temaatikast ja muudest küll olulistest küsimustest, aga sageli mitte otseselt Tšetšeeniaga seotult. Sellisest kujundlikust küsimustekompleksi lahtiharutamisest case study’na oleks rohkem kasu kui hajusast osutamisest poliitilistele kokkumängudele ja elementaarsetele õigusrikkumistele väljaspool Kaukaasiat.

Kuraator on võrrelnud oma näituseprojekti ka heategevuslike rokk-kontsertidega. Ideeliselt on need küll sarnased, aga publikupoolne vastuvõtt töötab täiesti erineva mehhanismiga. Kunst ei saa isegi nii mobiilse kohvrinäituse puhul võrrelda ennast staadione täitvate hordidega, kes on valmis kontserdilt saadud hormoonitulvas annetama raha, verd, adopteerima orbe ning mitte sööma liha ega kandma iialgi galanteriikaupu. Emergency biennale tekitab pigem rusuvat kõhedust. Töid on palju, need on pisikesed ja kontseptuaalsed. Tööde läbivaatamine võtab palju aega ja püsivust, et juhuslikult kujundatud näitusest läbi närida. Samuti tulevad kasuks laialdased taustateadmised maailmapoliitikast, eriti Tšetšeenia kohta, mis on nii pika ja propagandast koormatud kuluga, et kiirülevaadet endale poole tunniga ei tee. Emergency biennale on raske näitus, mille suurim pluss on teatav objektiivsus ja külm pilk. Näituse tööd ei heroiseeri tegevust kummalgi pool joont, ei geriljast ega autokraadist saa lõppkokkuvõttes kangelast.

Ma ei saa jätta küsimata, mida see näitus reaalselt saavutab? Ilmselt see polegi oluline, aga üha valjemalt meenub Marco Laimre paradoksaalne lause, mis ei tundugi enam lapsusena, kunstniku võimetuse kohta: kui ta tahaks midagi muuta, siis teeks ta poliitikat, mitte kunsti. Marko Mäetamm paneb oma loobumise avalikult kirja. Loomulikult on ta tundlik inimene ja loomulikult muretseb ta tapetute pärast jne. Aga kas võõrasse sõtta sekkumine on ikka alalhoidlik? Kas võib kindel olla, et homseks pole lokaalne konflikt paisunud piiriüleseks ja laieneb ka avalikult oma meelsust näidanutele? Ei. Sestap kirjutab ta arvutil põhjenduskirja kõige klassikalisemas avalduse formaadis A4 ja prindib lehe välja. Vabandust illusiooni purustaamise eest. Aga haamer varuväljapääsu klaasi sisselöömiseks on ju endiselt teadagi kus.