Vastukaja – Monument on vaba

EERO EPNER

Tänan Enriko Mäsakut tagasiside eest Tartu linna ja Konrad Mägi SA korraldatavale Konrad Mäe monumendi konkursile.* Tõstatatud küsimused on õigustatud ning jagame kirjutaja muret, et monument pole väärtus iseeneses, vaid peab žanrina olema pidevas muutumises, et leida koht praeguses kontekstis. Autor väidab, et „kunstniku pärandile osutamine lihtsalt kaunistava toredusega ei ole kindlasti see, mis vastab tema põlemisele ja loomingu sügavusele“ ning et laiemalt ähvardab oht, mille kohaselt „loome avalikku ruumi objekte, mille ainuke seos kultuuriga on hange“. Selle kõigega saab olla ainult nõus. Ka kõnealuse konkursi lähteülesandes on selgelt sõnastatud, et „mälestusmonument peaks olema nüüdisaegse lähenemisega“ ning „ei otsita konkursitööst traditsioonilist pea-postil lahendust“. Loodame sedasama, mida Mäsak.

Kuna konkurss alles kestab, siis on muidugi praegu võimatu teha ette järeldusi konkursi tulemuste kohta. Küll aga saab arutada selle üle, kas ja kuidas on võimalik monumendikonkursside korraldusviisidega suunata avaliku ruumi kujundamist sel moel, et suureneks nii monumendižanri kaasajastamise kui ka avaliku ruumi rikastamise tõenäosus.

Heie Treier on viimases Vikerkaare numbris juba selle üle arutlenud, kuid lisan siiski mõned punktid, mille üle vaidlemine on teretulnud. Esiteks tuleb, peab ja saab küsida selle kohta, kas monumendikunst ei ole mitte anakronistlik žanr, mis on oma õõnsuses ning mälu­poliitika teadlikus konstrueerituses ammu ajast maha jäänud ning mille õigustuseks ei piisa sellest, et efektne monument aitab paremini linna turundada. Monumenti võib käsitleda ka avalikku ruumi kujundava ning mõtestava objektina, mis kõnetab vaatajat lisaks mälupoliitilistele otsustele ka visuaalse ning mitmetähendusliku kujundina. Seetõttu ei olegi me konkursi tingimustes rõhutanud mitte Konrad Mäe isikut ja elulugu, vaid tema loomingut ja seda iseloomustavaid märksõnu, oodates, et monument peaks „väljendama Konrad Mäe loomingus olulisi märksõnu (irratsionaalsus, modernism, eksistentsiaalsed otsingud jms)“. Oluline on kõneleda kellegi kunstist, mitte aga niivõrd kunstnikust. Võib juhtuda, et tulevane monument ei olegi niivõrd Konrad Mäele, vaid kõneleb hoopis enam värvist, müstilisest elutundest või eksistentsiaalsetest karjetest.

Konrad Mägi. Saadjärve maastik II. Õli, lõuend, 1923–1924. Eesti Kunstimuuseum.

EKM

Teise sammuna on žürii koostatud viiest inimesest, kelle seas pole poliitikuid, niisama ametnikke või asjahuvilisi, vaid kõik on kunstiväljal aktiivselt osalevad inimesed. Nii on linnaarhitekti ja sihtasutust esindava kunstikollektsionääri kõrval kaks esindajat kujurite ühendusest ning Tartu kunstimuuseumi direktor. See peaks kaasa aitama, et ideid hinnates on peamiseks kriteeriumiks objektide kunstiline kvaliteet, mitte müüdiloome.

Kolmanda sammuna oleme suurendanud tavapärast ideekonkursi preemiafondi, kus kolme esimese preemia saanule eraldatakse kokku 14 000 eurot. Loodetavasti motiveerib seegi rohkelt osalema.

Neljanda sammuna pole me infot levitanud üksnes massimeedia kaudu, vaid oleme rääkinud mõne kunstiinstitutsiooniga ning kutsunud osalema ka mitmeid noorema põlvkonna skulptoreid. Tuleb tõdeda, et mitmed neist polnud konkursist kuulnudki, sest ei ole sellistele monumendipüstitustele pööranud mingisugust tähelepanu – see pole neid köitnud. Võimalik, et häiriv on juba keelekasutus: sõna „monument“ riputab silme ette endiselt ratsahobusel istuvad vuntsid, mitte aga nüüdisaegsed vormid. Ometi võib ju monumendi all mõista ka midagi, mida siiani pole selle all mõistetud – monument on vaba. Seetõttu on äärmiselt kahju pühkida monumentaalkunst kui žanr lõplikult ajaloo prügikasti, andmata tallegi võimalust uueneda ja uusi vorme otsida.

Tõsi, kui me loodame saada häid ideid ja näha žanri ajakohastamist, siis ei taga seda mitte dokumendid, žürii ega sularaha, vaid kunstnikud. Ainult nemad saavad lõppkokkuvõttes välja pakkuda kunstilisi kujundeid, mis toovad meie avalikku ruumi midagi, mida näeb seal haruharva. Seega saab iga konkursi eesmärk olla ennekõike kunstnike toetamine ja julgustamine. Kuidas seda paremini teha, selle üle võiks käia avatud arutelu.

Muidugi võib Konrad Mäele monumendi püstitamise puhul siiski küsida, miks just säärane müüdiloome. Ent võib-olla just seepärast, et Mägi ei olnud oma loomingus päris kindlasti konformist ega konservatiivne traditsionalist. Ta uuendas peale Eesti maalikunsti pidevalt ka iseennast. Oma lühikese loometee jooksul jõudis ta mitu korda tühistada enda leitud „kindlad kvaliteedid“ ja alustada peaaegu nullist: vahetada välja oma tööpõhimõtted, motiivid, rakursid, koloriidivaliku, kompositsiooniprintsiibid ja nii edasi. Kunstnik Tõnis Saadoja, kes on pidanud korduvalt Mäe näitusi kujundama, on tunnistanud, et ta kujundaks justkui rühmanäitust – sedavõrd erinevad tema eri loomeperioodide tööd. Julgus tühistada seni leitu ning pidevalt leiutada uusi vorme – võib-olla just selle ülesande ees on praegu ka Eesti monumentaalkunst.

Mis puudutab Enriko Mäsaku küsimust, miks ei ole Mäe pärandit jäädvustatud maastikus, siis võib öelda, et temanimeline sihtasutus on planeerinud ka kunstniku peamiste maalimiskohtade jäädvustamise looduses sel ja järgmisel aastal. Tartu linna monumendi kavandamise taga on peale kunstniku biograafia ning linna suure huvi nüüdisaegsete vormide vastu ka tõsiasi, et peatselt kultuuripealinna staatuses linna südames on tänapäevaseid visuaalseid objekte kahetsusväärselt vähe. Ehk annab monumendikonkurss selleks tõuke. Ent see kõik sõltub kokkuvõttes – nagu öeldud – meie kunstnike ideedest. Iga konkurss on ainult lähteplatvorm. Tegutseme pühendunult ja loodame parimat.

Eero Epner on Konrad Mägi Sihtasutuse juhatuse liige

* Enriko Mäsak, Konrad Mäe mälestamise paradoks. – Sirp 16. IV 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht