„Vera vihkab ühiskonda ja vihkab mehi. Vera on suurepärane.“

Igasuguse struktuurse vägivalla all kannatavad grupid, rahvad ja inimesed on omavahel tihti seotud selle kaudu, et neil puudub õigus oma traumale näkku vaadata ning sellega tegeleda.

SVETA GRIGORJEVA

Näitus „Keeruline minevik. Jagatud maailm“, kuraatorid Margaret Tali ja Ieva Astahovska. Kunstihoone Lasnamäe paviljonis kuni 20. X.

Margaret Tali ja Ieva Astahovska kureeritud väljapanek Kunstihoone Lasnamäe paviljonis näitab suurte ja pisikeste narratiivide ebamugavat põrkumist, näitlikustades seda, kuidas ajalugu ei koosne vaid suurtest sündmustest, võitudest ja/või kaotustest. Õigupoolest pole igasugune „aja lugu“ – just nimelt lugu – sugugi mitte süütu, vaid on juba eos ideoloogiline ja sellest johtuvalt ka teatud tegelastest (sõdadest nn kangelaste välja filtreerimine ja mütologiseerimine) ning valitsevate arusaamade ja võimu poolt tähenduslikeks peetavatest tegevustest koosnev raam.

Iga inimene kogeb elusolemist teisiti kui nn suurt ajalugu: oma valu, haigetsaamiste, kukkumiste, õnne või õnnetuste kaudu. Iga inimese n-ö väike lugu on tema ja ta lähikondsete jaoks ühtlasi ka tema/nende suur lugu ning näituse „Keeruline minevik. Jagatud maailm“ kunstnikud suunavadki vaataja pilgud ja mõtted igasuguse struktuurse vägivalla keerises tihti ka vaiba alla lükatud marginaliseeritute kannatuste, aga ka tervenemise võimalikkuse poole.

Näib, et kuraatorid püüdsid detsentraliseerida mingit suure ja ühtse ajaloolise tõe pretensiooni kui sellist, pakkudes just nimelt sellele lisaks – ja mitte asemele – mitmeid lugusid inimestest ja/või ühiskonnagruppidest, keda n-ö ametlikud narratiivid tihti representeerida ei taha. Teisalt suunasid nad pilgu tõigale, et oma olemuselt on igasuguse struktuurse vägivalla all kannatavad grupid, rahvad ja inimesed omavahel tihti seotud ka selle kaudu, et neil puudub õigus oma traumale ja valule näkku vaadata ning sellega tegeleda, sest kellegi teise valu on võimustruktuuride evitud hegemoonia tõttu n-ö ametlikum ja justkui legitiimsem.

Praegugi näeme näiteks Gazas toimuva puhul ilmekalt, kuidas palestiinlaste kaotused ja valu ei ole hetkel maailma silmis justkui legitiimsed. Maailm vaatab juba mitmendat kuud pealt lahtirulluvat genotsiidi ning suurem osa riikidest ja inimestest näeb seda paraku paratamatusena – mida see aga kindlasti pole. Suuresti on see võimalik just nimelt maailmas vohava rassismi tõttu, valgete inimeste sellist massilist tapmist maailm – ja kitsamalt lääs – juba ei tolereeriks.

Kehaarhiivide põimumine 

Kui sisenen järjekordselt roosasse kunstimajakesse keset vihmast Lasnamäed, lähevad esiti eriti teravaks kaks meelt – tihti sõltumata sellest, mis näitus parasjagu üleval on –, milleks on kuulmine ja haistmine. Pisike kuubik mõjub mulle alati veidi klaustrofoobselt, värskelt üles pandud installatsiooni sünteetilised aroomid – värvitud seinad ning kunstiteoste materjalide endi lõhnad – ning üksteisele kramplikult ligi olevate teoste helimaastikud mõjuvad ühele tundlikule ninale-silmale üsna kakofooniliselt. Pärast viimast ringkäiku tunnen, et seegi kord on näitusel õhku vähevõitu, infot jällegi palju ning teema on korraga liiga keeruline ja habras. Sestap tahakski kas või hetkeks vaikselt omi mõtteid mõelda, aga tutkit, infot jookseb igast meelest muudkui peale. Selline teoste omavaheliste piiride agressiivne poorsus (mis vahest ei olnud kuraatoritel taotluslik) ei tulnud seekord näitusele kasuks, kuid õnneks väljapaneku enda vormiline lahendus teoste tugevat sisu ära ei riku.

Võiks arvata, et rebel-vasakpoolsele nagu mina sümpatiseerivad enim teosed femme-revolutsionääridest, nii nagu esineb Eléonore de Montesquieou töös „33 koletist“ (arvustuse torkiv pealkirigi pärineb sellest tööst). Teos kajastab tema vanavanatädi Lidia Zinovjeva-Annibali ebakonventsionaalset isik(s)u(s)t ja sellest johtuvat marginaliseerimist tollasel Venemaal. Zuzanna Hertzbergi töö taastab mälestusi juudi päritolu Poola ja Läti julgetest naistest, kes võitlesid Hispaania kodusõja ajal kindral Franco vägede vastu. Ometi käisin teist korda näitusel ikkagi Yaniya Mikhalina videoteose „Mähirä munadžatid (palvelaulud)“ pärast. Mikhalina kajastab õrnal ja poeetilisel viisil tatarlaste kirjutamata ajalugu ja naiste vastupanuliikumist koloniaalse vägivalla vastu just oma religiooni ja tatari põlispraktikate alalhoidmise kaudu.

Teos viib mõttele, et meis kõigis on ehk mingil teadvustamata kujul tallel meie esivanemate rituaalsed toimingud: laulud, palved, lihtsad tantsu(kese)d­-­ tammumised. Video vaatamise ajal muudkui veeretasin näiteks ühest sõrmest teise oma lemmiksõrmust – see on kompulsiivne tegevus, mida mu tuttavad ja lähedased on juba aastaid pealt näinud. Mikhalina teos aga viis mõttele, et äkki mu keha selle toimingu kaudu hoopis mäletab midagi. Äkki mu esiemad-esiisad mudisid kunagi mingeid palvehelmeid (või muid sarnaseid esemeid) oma käte vahel rasketel aegadel-hetkedel ja minu sõrmusetants on mingit liiki põlvkondlik kehaarhiivide põimumine? Miski, mis muudkui kandub suguvõsas uusi kehi pidi edasi ning lööb muundunud ja õrnemal kujul justkui kajana, kuid siiski sarnase toiminguna, välja ka minu kätes?

Ajas muutuv lugu

Kui üldisemalt toob näitus keskmesse naiste vägivaldse ja vägivallatu vastupanu nii rindel kui tagalas, siis Vika Eksta teose „Vestlused isaga“ keskmes on hoopis vaikimine. Nimelt värvati Nõukogude Liidu päevil Eksta isa kohe pärast kooli lõpetamist Afganistani õhutõrje diviisi nooremseersandiks ning oma üleelamistest isa tütrega rääkida ei taha. Põhjuseid selleks on mitu, kuid mulle kumab siit läbi tugevalt patriarhaalse maailmakorra olemus: asi pole pelgalt selles, et „mõistavad vaid need, kes sõjas ise käinud“ – seda kindlasti ka –, kuid meestel ei ole ühiskonniti tihti võimalik enda emotsioonidest rääkida, olla pehme, tundlik, empaatiline. Vaikimine ja mahavaikitud narratiivid saavad selles töös korraga ja tugeva kujundina kokku – kuidas üldse rääkida millestki, millele ühiskond pole võimaldanud ei kohta ega aega ega sõnu. Eriti veel siis, kui sa kuulud gruppi (loe: mees), kellelt ei oodatagi muud kui üht kangelaslikku mehetegu ehk töö ära­tegemist ja siis sellest vaikimist. Kus on need tööriistakastid, mis võimaldaksid meil trauma ja teraapia võtmes rääkida näiteks Nõukogude ajast?

Kolonialismi ajalooga tegeleb näitusel ka rühmitus Family Connection, kes problematiseerib Sudaani päritolu püha Mauritiuse mustpeade vennaskonna kaitsepühakuks saamise lugu. Kuid kõige huvitavamaks leiuks kirjandushuvilisele on ikkagi Lydia Koidula jutustus „Juudit ehk Jamaika saare viimsed maroonlased“ (1870), mis räägib valge istanduseomaniku tütrest Juuditist, kes armub marooni kogukonna juhti Eewarisse. See paneb muidugi mõtisklema selle üle, kuidas ikkagi (kirjandus)kaanonid ajas kinnistuvad ning kuidas jäetakse teatud teosed juhtivate hegemooniate tõttu lihtsalt kõrvale – ole sa või nii oluline kui Koidula! Mõelgem, kui põhikoolis peaks „Säärase mulgi…“ kõrval ka XIX sajandi rassidevahelist armastusnovelli lugema, sedasi saaks ju ka meitele varakult postkoloniaalse diskursuse koolisüsteemi sisse muditud!

Tanel Rander uurib aga „Kuradi rehas“ oma keerulist suhet saksa keele õpingutega ning kas ja kuidas võis muu hulgas alateadlikult mõjutada tema õppimisvõimet Eesti sajandeid pikk sakslaste koloniaalvõimu all olemine. Teos paneb kohe mõtlema iseenda suhtest saksa keelega – mida ka mina ei oska, kuigi hoopis teistel põhjustel kui Rander. 1990ndate keskel Lasnamäel eesti koolis õppides anti meile nimelt selgelt mõista, et kui valikus on inglise või saksa keel – siis parem oleks saada ikkagi esimesse rühma. Seda küll ei väljendatud otsesõnu, aga õppurid komplekteeriti lõpuks ikkagi sedasi, et paremate hinnetega õpilased said inglise ja halvemate tulemustega hoopis saksa keele klassi. Sellest on mul siiani omamoodi võõristus saksa keele suhtes – saksa keel kui midagi „madalamat“, mis on ses mõttes täiesti pöörane ja pöördvõrdeline Randeri suhtega!

See, millele „Keeruline minevik“ oskuslikult osutab, ongi kolonialismi nähtamatu pärand, mis on ühiskonniti tihti normaliseeritud iseenesestmõistetavuseks – ning selle muutuvus ajas. Aga kui analüüsida väidet „saksa keel halb, inglise hea“ veel edasi, saab ju ka siin ilmseks pehme (enese)koloniseerimine: mäletatavasti 1990ndate anglo­ameerika ja lääne mõju oli nii tugev (noh, kaugemale idast ja nõukogude pärandist, mis on ju arusaadav), et vaevalt et ainult mina ja mu hoovikamraadid tahtsid „Ameerikasse, Ameerikasse!“ – uuele „kõigi võimaluste maale“. Ameerikasse tahtsid 90ndatel ikka kõik! Tõenäoliselt vaatab tänane Z-generatsioon selle peale mõnetise mõistmatusega, kuigi Ühendriikidesse tahavad nemadki.

Üldiselt ongi näitusel esmalt huvitav tõdeda, kuidas ajalugu ei ole muud kui ajas aina muutuv lugu ning kui palju(d) on alati jäetud põhinarratiividest kõrvale, sest ei sobitu oma olemuse või teatud ühiskonnagruppi kuulumise tõttu peavoolu raamistikku esmalt just ideoloogilistel põhjustel. Õnneks saab Lasnamäel mõnele sellisele põnevale kõrvalharule-loole just praegu ligi.