Viimane mohikaanlane

Mark Soosaarele on inimeste usaldamine, suusõnaliste kokkulepete pidamine ja usk kõikevõitvasse kultuuri karuteene osutanud.

JAAN ELKEN

2020. aasta sügisel on käes aeg Mark Soosaare juhitud Pärnu uue kunsti muuseumil kolida välja Pärnu Esplanaadi tänav 10 ruumidest. Mäluvärskenduseks mõned faktid.

Postimehes 30. jaanuaril 1998. aastal ilmunud Tambet Kaugemale antud pikemas intervjuus visandas Mark Soosaar uue kunsti muuseumi tegevuskava, lubades käsitleda, koguda ja näidata vast­asutatud kunstimuuseumis eelkõige Läänemere-äärsete maade kunsti.

Seega, mõte Läänemere maade kunstisadamast oli Soosaare peas vähemalt mingisugusel kujul juba olemas. Algatusrühma koosolek toimus Tallinnas ja legendaarsel režissööril, tollal pealegi tipp-poliitikas aktiivsel kaasalööjal („poliitik“ polnud tollal veel sõimusõna, koos pangandussektori ja äsja vabaks saanud ajakirjandusega sümboliseerisid need valdkonnad Eesti edulugu), polnud raske koondada algatusrühma kokkusaamisele valdkonna tuntud inimesi, nagu näiteks Leonhard Lapin, Sirje Helme, Peeter Linnap, Reet Varblane, Heie Treier, Reiu Tüür, Ülo Stöör, Anu Raud, Jaak Kangilaski, Ando Keskküla jt. Muuseumi juriidiliseks kehamiks sai MTÜ Uue Kunsti Muuseum, mis saadi samal aadressil tegutsenud ja näitusi korraldanud MTÜ Chaplini Kunstifondi reorganiseerimise ja ümbernimetamise teel.

1992. aastal Pärnu linnavalitsuselt tasuta rendilepinguga 15 aastaks majandada saadud hoone Esplanaadi 10 ehk tühjaks jäänud parteimajas tegutses selleks ajaks juba kaks juriidilist isikut: äriettevõttena registreeritud AS Chaplin korraldas rendisuhteid ja haldust, Chaplini kunstifond oli praeguses mõistes sisutootja. 1998. aastaks oli selge, et põhilisteks väljunditeks Stockholmi Kulturhuseti ja Pariisi Pompidou keskuse tüüpi kultuurikombinaadile saavad olla kujutav kunst ja sellega piirnevad näitused, filmifestivalid, kontserdid-konverentsid jms. Pärnakate kõnepruugis nimetatakse muuseumi siiani Chapliniks.

Õigustatud lootus. Prohvetlikuks osutusid tollase juhtiva kunstikriitiku Ants Juske kõhklused, kes üritas Mark Soosaare improvisatsioonilist ja ägedat natuuri piisavalt tundes muuseumi kui sellise mõtet ratsionaalsete argumentidega pareerida. Juske sõnul oli ta olnud kolme samalaadse ettevõtmise juures, mis aga kõik ressursside puudusel või teistel põhjustel liiva jooksid. UKMile andis ta siiski lootust, arvestades Soosaare energia ja supervõimekusega. Aeg näitas, et see lootus õigustas end.

Muuseumist on kujunenud rahvusvaheliselt tuntud näitusepaik. Sisukust on lisanud seegi, et muuseum on toiminud Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali keskusena. Mitme kunstivaldkonna sünergia suurepärane näide on tänavu suvine aktinäitus „Mees. Naine. Lend“, mille krooniks oli suurt näitusesaali täitnud poola klassiku Andrzej Strumiłło mütoloogilise maalisarja „Lend“ esitlus. Strumiłło loomingu Pärnusse toomise idee sai alguse XXIV Pärnu filmifestivalil linastunud Andrei Kutsila filmist „Summa“, poola poeedi, filosoofi ja maalikunstniku Strumiłło portreefilmist.

Jüri Arraku näituse avamine möödunud novembris, Mark Soosaar mängib esiplaanil klaverit.

Urmas Luik / Pärnu Postimees / Scanpix

„Mees ja naine“, millest on kujunenud muuseumi igasuvine signatuurnäitus, on Chaplinist üle võetud formaat – Mark Soosaar ei ole lasknud oma kuraatoriprojektist lahti. Alati on fookus olnud mõnel riigil või suundumusel. Edward Lucie-Smithi sidemete kaudu meelitas Soosaar vähemalt fotokunsti alal siia maailmanimesid, nagu näiteks Jan Saudek. Esinduslikud ekspositsioonid on olnud väljas eesti kunstist: Soosaare vaieldamatu lemmik on Peeter Mudist, muuseumi kogudesse kuulub tema mitmeid väärtuslikke suures formaadis maale. Protežeena on ta lasknud muuseumi esindusüritustel särada Jüri Arrakul. Samuti on olnud suurepäraseid väliskunsti väljapanekuid: Prantsusmaalt Jean Rustin, Taanist Michael Kvium, Soomest Pauliina Turakka Purhonen ja Elina Brotherus, kui nimetada vaid mõnda tuntud nime.

Frontaalse alastuse rohkus ja sooprobleemidest põrkunud kunst (geierootika eksponeerimine) leidis kritiseerimist ja põhjustas linna poolt viltuvaatamist. Mark Soosaart tundes arvan, et see lisas ainult indu gaas veel rohkem põhja vajutada. Mõnele on see mõjunud ehk epateerimisena, ent Soosaar on alati osanud üles otsida veidi traagilised üksik­üritajad, vastuvoolu liikujad. Soosaar on oma kunstivalikuga ikka rõhunud eksistentsiaalsele, peegliefektiga maailmavalu iseloomustab ka teda ennast. See tundlikkus pole olnud suunatud ainult üksikautoritele, vaid on toonud muuseumi näitusekavasse ka poliitilisi seisukohavõtte, nagu näiteks ukraina maalikunstniku Oleksandr Mihhaltšuki teoste oksjon (2016), mille müügitulu oli mõeldud Ukraina vabaduse eest võitlejate toetuseks, või siis tänavune äkknäitus „Tere hommikust, Valgevene“.

Taaskasutusteemalisest näitusesarjast „Anna uus elu“ on saanud uue kunsti muuseumi iga-aastane silmapaistva kvaliteediga väljapanek. Kunstnike liidu erialaliitudel, kes lähtuvad aastanäituste korraldamisel tehnikast (pälvides sellega 0 punkti kuraatoriambitsiooniga rahvusvahelisust nuusutanud kriitikutelt), on vaja läinud suuri ja hea valgustusega näituseruume. Pärnu uue kunsti muuseumi näol leiti suurepärane partner. Nii on just Pärnu publik saanud eelisolukorras näha maalikunstnike liidu, kujurite ühenduse, tekstiilikunstnike liidu ja veel paljude loominguliste rühmituste (ON-grupp, Ruum 312A) aasta- ja juubelinäitusi, seda suuresti tänu suurepärastele näituseruumidele.

Kultuurkapitali ja omavalitsuse sihtfinantseeringutega ehitati suure klaasseina ja osaliselt klaaspõrandaga uus saal. Investeeringute kogumaht umbes üheksa miljonit krooni on üleüldise raiskamise ja majanduslike valeotsuste kõrval peenraha, UKMile aga kindlasti mitte. Kurb on, et UKMi kodumaja läheb nüüd lammutamisele ja pikk tee oma ruumideni algab uuesti.

Õhukese riigi liberaalkapitalism. Inimlikult on mõistetav, miks on Mark Soosaar üritanud aastaid suuresti muuseumi enda rajatud näituseruumidest kinni hoida ja pikendada tegevusaega aadressil Esplanaadi tänav 10. Veel pool aastat tagasi uskus ta siiralt, et Pärnu linn tuleb vastu ja ostab muuseumihoone OÜ Novira E10 käest kas või ajutiselt tagasi kuni Läänemere kunstisadama valmimiseni. Seda enam, et 2017. aastal avaldas OÜ Novira E10 soovi maja müüa 1,3 miljoni euro eest uue kunsti muuseumile ja/või Pärnu linnavalitsusele (omal ajal saadi maja müügist 2,2 miljonit eurot). Kuigi OÜ Novira E10 praegused jõuvõtted on Eesti kontekstis robustsed, on firma oodanud ruumide vabanemist aastaid, olnud kogu selle aja jooksul nii-öelda külmutatud dialoogis muuseumi ja linnaga. Loomeliitude ühiskodu ja koolituskeskuse mõte ei saanud piisavat resonantsi Eesti loomeinimeste hulgas (küll on tulnud märkimisväärset tagasisidet Soomest). See võinuks olla eeltingimus, miks riik pidanuks üldse kaaluma hoone tagasiostu erakapitalilt. Linn on väidetavalt kaalunud ainult maja alumise korruse näitusesaalide tagasiostu, kuid kinnistu jagamine ei olevat sobinud OÜ Novira E10-le.

Kuri initsiatiiv tuli alaliselt raha­näljas Keskerakonnalt, kes moodustas tollal koos IRLi ja Rahvaliiduga (nüüdne EKRE) Pärnut valitsenud troika ning muuseumihoone ägedale protestile ja rahva­algatuslikule allkirjade kogumisele vaatamata 2006. aastal maha müüs. Uudis jõudis tollal ka rahvusvahelisse pressi. Esialgu, kuni esimese omanikuvahetuseni, jäi kehtima ka müügilepingusse lisatud kasutusvalduse määramise klausel UKMi kasuks nende kasutuses hooneosa kohta. Kuivõrd avalikkus üldse adus, et sellega oli aastaid vältav agoonia alanud. Või ongi Soosaar traagiline kuju, otsekui Shakespeare’i kuningas Leari modifikatsioon? Tal on visioon ja ta tegutseb kirega, tema vastas on aga ametnikud ning ükskõiksed või mitte nii väga olukorraga kursis linnakodanikud või ka kadedad kolleegid. Kunstimaailm pole püha lehm: intriigid ja jala tahapanemine kuulub repertuaari, provintsis isegi rohkem kui pealinnas, kus sihid on pigem kaugemale seatud.

Mark Soosaar on sotsiaaldemokraat nii parteiliselt kuuluvuselt, aga veel enam loomult. Talle on inimeste usaldamine ja vendlus, suusõnaliste kokkulepete pidamine ja usk kõikevõitvasse kultuuri, mis inimeste südame avab (võimalusel mõistagi ka rahakoti) karuteene osutanud. Liberaalse elukorraldusega kapitalistliku, pealegi õhukese riigi tee valinud maal märkab isegi kunstimaastikul viimase põlvkonnavahetusega tulnud tegijate seltskonnas mentaliteedimuutust. Kunst kui elukutse ongi nende meelest ainult üks võimalus kõrvu any other business’iga. Lisaks on otsekui seeni kerkinud uuemaaegse rahastusmudeliga ehk suuresti erarahal töötavaid galeriisid ja muuseume, nagu Fotografiska Telliskivi loomelinnakus või Kai (neist soovitavad juhinduda ka EKRE Pärnu linna­volinikud). Soosaar oleks otsekui ajareisil valesse aega sattunud.

Loodame kohtuvälise lahendi saavutamist. Kuuldavasti on muuseumil, dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivalil ning Kihnu instituudil lubatud hakata oma hindamatu kultuuriväärtusega arhiive ja arvuteid/projektoreid/filmoteeke pakkima. Kui üks uks sulgub, siis ehk avaneb teine. Mina ei ole õige inimene kommenteerima sunnitud pausi pikkust muuseumi tegevuses, kuid paus tuleb.

Mainekahju ja ebavõrdsus. Taban ennast mõttelt, et 1990ndate alguses sundkolis Hansapank EKE Projekti arhitektide joonistega töölauad äsja üle võetud majast tänavale otse prügikastide kõrvale. Mineviku uusversioon lambanahas pangahundist väärindati sellegipoolest lausa ERRi teleseriaalina, raha eest saab kõike tellida! Liivalaia hoonemüraka allkorrusel, omaaegse EKE püstitatud majas (tollal oli see alles poole väiksem) asus 1980ndatel Eesti Kunstifondi rahaga rajatud ja neile kuulunud galerii – ka siis pidi kunst taanduma.

Erakapitali diktaadist Eesti kultuurile vaata et hullema mõjuga on meie parteide juhtimise all toimunud privatiseerimine. Nende varjatud eesmärgid lasevad mitmel juhul aimata hoopis avaramat kasusaajate ringi. Kui kultuurkapital ja omavalitsus toetasid juurdeehituse projekteerimist ja ka ehitamist, siis Mart Viisitamme linnapeaks olemise ajal otsustas linnanõukogu (häältega 18 : 8) muuseumihoone rahaks teha. Sellel on linnaeelarvele olnud pigem bumerangiefektiga mõju. Nagu SMS-laenuraha puhul tuleb nii linnal kui ka muuseumil hakata protsente maksma alles nüüd. Mainekahju linnale jääb, isegi kui peaks kunagi kauges tulevikus valmis ehitatama „multifunktsionaalne näitusesaal“ ja linnavolikogu koosolekuruumiga näitusemaja, kus kirsina tordil on ülemistele korrustele kavandatud ka korterid (!). Selle projektiga konkureerib Pärnu linnavalitsus ka kultuurkapitali riiklike kultuuriobjektide üleriigilisel konkursil.

Pärnu uue kunsti muuseumil pole kunagi olnud kasutada Kumu ja Tartu kunstimuuseumiga võrreldavaid vahendeid, kuid näituste kvaliteet annab paljudel juhtudel suurtele silmad ette. Kultuurkapitali rahaeraldised Pärnu UKMile on suurusjärgus mõned tuhanded, jõudnud maksimaalselt 3000 (!) euroni kvartalis, pluss nipet-näpet juurde. Kogu sisu toodetakse põlve otsas, mõttekaaslaste ja miinimumpalgaga kahe-kolme entusiasti tööle tuginedes. Ehtne Ida-Euroopa mission impossible! Vähemalt ühe nulli võrra väiksem summa on UKMil olnud kasutada kui EKKMil Tallinnas. Mäletatavasti alustas too skvottimisega, et saada ruumid südalinna ja näidata linnaelanikele uut kunsti. Kas sellise riigi nimel tasus teha laulvat revolutsiooni, seista Balti ketis?

Väljaspool kultuurisfääri on Eesti olme (eelkõige riigiasutustes), rääkimata ametnike autopargist, rasvaselt läikiv. On kirtsutatud nina: miks Soosaar ei „uuenda disaini“, miks pole WCdes trendikat sanitaartehnikat? Tegelikult oli maja kasin, kuid korras ja puhas, hoole ja armastusega majandatud. Mark Soosaar mõjus ka Pärnus viimase mohikaanlasena, tema üksvahe kella 9–21 avatud muuseum, kus fuajees sai osta kuumi jooke ja pirukaid-saiu, mis maksid vähem kui üks euro, lugeda värskeid ajalehti ja kasutada internetti (mis sest, et ajast ja arust suure kineskoobiga monitorilt), oli omamoodi sotsiaaltöö keskus.

Erivajadustega kunstnike hulgas on Mark Soosaarel oma protežeed, veel on tema teemaks väikesaarte, aga eriti Kihnu rahvakultuuri jututeemana ülalhoidmine. Mustmiljoni asjaga tegeldes tulid ka vead oma tagala kindlustamisel, näiteks naiivne oletus, et ehk ei hakata kiusama. Ega hakatudki, energiaarved laekusid otse linnavalitsusse, nii et Pärnu linnavalitsuse iga-aastaseks panuseks võib lugeda umbes 25 000 eurot. Koroona on ehitushinnad langema pannud, mistõttu iga majanduslikult mõtlev ettevõtja kiirustab oma kinnisvaraprojekte just nüüd realiseerima.

Mark Soosaar suutis isegi koroonakriisi haripunktis sellesuvise näituse „Mees. Naine. Lend“ tarvis tuua töid üle suletud riigipiiride kohale Poolast ja ka Soomest. Luigelennu fataalne tunne, millega ekspositsioon oli kokku pandud, dekodeerub nüüd selgemini kui eales.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht