Viirushaigus ei ole ainult disainiväljakutse

Kui üllitatud digilahendused ka reaalseid probleeme ei kõrvalda, saame taas heisata kõrgele e-riigi lipu: oleme õelusega võidelnud, sealjuures kellegi tervist otseselt ohtu seadmata.

MARIA MUUK

„Keegi ei funktsioneeri keerulistes situatsioonides ja ebakindluses paremini kui kunstnikud ja disainerid.“ Seesugust avaldust lugesin oma telefoni­ekraanilt ühel hetkel keset paanilist digitaalset söömaaega, milleks kujunes pandeemia väljakuulutamisele järgnenud nädal. Tegu oli Instagrami lühipostitusega, mis ringles minu võrgustiku USA-poolses otsas. Kuvatõmmist sellest võimestussõnumist, mille autor oli Rhode Islandi disainikooli president Rosanne Somerson, katsid protestisõnumid ja petitsioonid. Nähtavasti oli kooli juhtkond palunud kõigil õppejõududel ja -koordinaatoritel ilmuda 16. märtsil veel mõneks päevaks füüsiliselt tööle, et kiirelt ja tõhusalt otsustada, kuidas õppetöö täpselt ümber korraldada – radikaalselt taasmõtestada. Õpetajaskond oli juhtkonna lühinägelikkusest hämmastunud. Allkirjastatud palved suhtuda sotsiaalse distantsi hoidmise meetmetesse ning koolipere tervisesse tõsiselt võttis kokku meeldejääv hüüdlause „Viirushaigus ei ole disainiväljakutse“.

Hea kavatsusega kriisihäkaton. Samal ajal oli siinpool maakera täies hoos idufirmavõrgustike Garage48 ja Accelerate Estonia ülikiiresti mobiliseeritud kriisihäkaton loosungiga „Lahendame selle õela probleemi!“¹ Tavapärases häkatoni formaadis ehk kolme nädalavahetusel ööpäeva jooksul genereeris mitusada vabatahtlikku disainmõtlejat tublisti distantsi hoides ehk kaugtöö formaadis kolmkümmend rohkem või vähem tehnoloogilist lahendust, mille eesmärk oli aidata Eesti inimestel kriisiga ning selle tagajärgedega toime tulla. Töötoa lõpus ehk kolmandal päeval pärast riigis eriolukorra välja­kuulutamist esitletud tulemustest on suurem osa uute veebilehtede või äppide prototüübid. Kolmandik neist pakub platvormi viiruse leviku jälgimiseks ja infoga kursisolemiseks. Sünnitati päevakava koostamise rakenduste ja ühendumist võimaldavate ühismeediakeskkondade variatsioone, et elimineerida vaimset tervist ähvardav oht. Vabatahtliku abi pakkujad-vajajad saavad samuti vähemalt viie lahenduse hulgast valida. Installeerisin ka ise ühe viiest võidupärja ja rahastuse pälvinud rakendusest nimega Zelos. See on veebi­lehega kogukondaitab.ee seotud abistamiskeskkond. Pärast mitut registreerimis- ja autentimissammu sain lõpuks hakkama Harjumaa „töö­grupiga“ liitumisega. Järgnenud nädalate jooksul on äpp teavitanud mind aga vaid kahest abipalvest.

Kriisihäkaton on üsna tüüpiline sotsiaalse disaini ehk disainmõtlemisega ühiskonnaprobleemide lahendamise näide. Sääraseid ettevõtmisi on kritiseeritud juba aastakümneid, peamiselt juhul, kui lääne disainerid on reisinud heategijatena nii-öelda probleemsetesse piirkondadesse vaesust ja väidetavat arengupeetust ravima. Danah Abdullah akadeemilisest rühmitusest Decolonising Design on kirjeldanud oma sotsiaalse disaini magistriprogrammi vältel Ameerika maapiirkondades käimise põhjal, et lühiajalise ja intensiivse töötoa formaadis prioriseeritakse ideede genereerimine, kusjuures nende tegelik asjakohasus ja rakendamise üksikasjad jäävad pigem tagaplaanile.² Pealegi on disainmõtlejate lähtepunkt vaikimisi teataval määral üleolev: lubab ju disaineri kogemus ja know-how probleeme objektiivselt vaadelda ja uudseid lahendusi kujutleda. Seetõttu juhtub sageli, et lahendused pakutakse hoogsalt välja üle abivajajate pea (designing for/at), mitte nendega koos võimalusi otsides (designing with). Parimatest kavatsustest hoolimata ei pruugi disainiaktsioonid viia toimivate pikaajaliste lahendusteni.³ See aga ei takista asjaosalistel end maailmaparandajatena tundmast ja üksteisele tunnustust jagamast.

Kehvemal juhul pole sellist abi üldse vaja ja upitatakse ennast marginaliseeritud ühiskonnagruppide arvelt või neile isegi liiga tehes, võimendades valitsevaid võimusuhteid veelgi. „Käige põrgusse oma heade kavatsustega,“ taunis haridusaktivist Ivan Illich 1968. aastal USA vabatahtlike organisatsioonide tegevust Mehhikos, juhtides tähelepanu lääne ettevõtliku keskklassi puudulikule enesepeegeldusvõimele.⁴ Kuigi tänapäeval on teadlikkus sotsiaalõigustest ilmselt laialdasem ja innovatsioonimisjonäride strateegiad asjakohasemad, on nende keelekasutus ja kuvand (nt organisatsioonidel IDEO ning Solve MIT) korporatiivne: nad kehastavad ja propageerivad ka oma humanitaarpojektides teatud elustiili ja poliitilisi väärtusi.⁵ Ka selliste raskuste korral, mis mõjutavad sõna otseses mõttes meid kõiki, nagu praegune pandeemia, leiavad disainmõtlejad ja häkkijad lahendusi, pidades justkui enesestmõistetavaks, et igaühel on võimalust ja huvi need kasutusele võtta.

Rööprähklemine ja vanad plat­vormid. Nõnda triivivad ka paljud häkatonil sündinud prototüübid pigem spekulatiivse disaini ja fiktsiooni valda. Need on nagu ulmefilmi tehnoloogilised liidesed, mis võivad usutavad paista, kui tausta süüvimata filmimaailma sisse elada. Olles ise osa praegu vändatavast linateosest, jään nõutuks: miks peaksin pandeemia ajal hakkama saamiseks laadima alla veel ühe äpi, kui uudisteportaalid ning ühismeediaplatvormid mind niigi juba rohkem kui küllaldaselt informeerivad? Pigem teeb mulle muret nutisõltuvus ja fakt, et mu niigi sage telefonikasutus on viimase kahe nädala jooksul kasvanud 30%, rääkimata arvutist. Ma ei usu, et ükski väidetavalt tsentraliseeritud ja erakordselt objektiivne koondportaal leevendaks infojanu, mis on nüüdseks niikuinii juba veidi vaibunud. Miks peaks mul vaja olema veel ühte Messengeri, Facebooki või Redditit? Nüüd, kui arvuti on ainuke vahend nii töötegemiseks, õppimiseks, lõõgastumiseks kui ka suhtlemiseks (vähemalt kolme platvormi või programmi vahel laveerides), tundub sotsialiseerumine kurnavam kui eales varem. Unustan pidevalt sõprade sõnumitele vastata: üle mitme tunni venivate lihtvestluste (meeles)pidamine võib olla üllatavalt raske ega toida õigupoolest, vaid jätab rööprähklemise tõttu alati hinge kerge pettumis- ja üksildustunde. Aga ehk siis videokõne? Kas Skype, Facetime, Facebook Video Call, Microsoft Teams, Google Hangouts, Zoom või veel midagi? I-ö-kt-e-o, vabandust, nüüd ei kuule midagi, vaikus, vaikus, vaikus, ei, ikka hakib, pilt jooksis ka kinni … Ent näiteks ressursinäljaste 5G-struktuuride, mis internetiühenduse kvaliteeti tõstaksid, rajamist ma ka justkui pooldada ei soovi. Säh sulle disainiväljakutset!

Seejuures tunnen end sellena, keda Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse juhatuse esinaine Heli Aru-Chabilan kirjeldas 31. märtsi veebikonverentsil kui „tublit digikasutajat“. E-õpet soodustavatest meetoditest rääkides rõhutas ta, et uue olukorraga aitaks kõige paremini kohaneda just kommunikatsiooni­kanalite paljususe vältimine: „Praegu on see aeg, kui tuleks ennekõike kasutada turvalisi ja tuttavaid tööriistu. Julgege proovida ka uusi asju, aga tehke algust nendega, mis kindlasti töötavad.“⁶ Häkatonlaste ind meenutab veidi nagu paani­kas ostlemist: kui igapäevased tugi­struktuurid varisevad, tekib intuitiivne vajadus kuhjata kokku nii palju krohvi ja ehitusmaterjali kui võimalik, et iga pragu tihedalt kinni toppida ja ühtlasi ühiskond uuesti üles ehitada. Aga postid ju veel kannavad ja enamjaolt piisab „probleemide lahendamiseks“ koduste ressurssidega tehtud väikestest liigutustest, mis mõjuvad tänu tuttavlikkusele leidlike ja arusaadavatena. Lugesin kuskilt möödaminnes lugu õpetajast, kes kasutas kodutingimustes videoloengu salvestamisel tahvlina oma külmkapiust.⁷ See lahendus kõnetab tükk maad rohkem, kui näiteks häkatonil sündinud kohmakapoolne digijoonistamise rakendus VidED.

Kriisiolukorra võlu ongi loomingulisuse esiletulek ka neis, kes ameti poolest disainer või kunstnik ei ole. Kõikvõimalikud kontaktivabad postisüsteemid (äramärkimist väärib näiteks raamatupoe Puänt liitumine takso- ja toidukulleriteenusega Bolt), spordi­treeningute veebiülekanded, online-ööklubid ja muud nähtused, nagu näiteks Tallinna keskraamatukogu lasteraamatute ettelugemise telefoniliin ja igapäevane seenioride Skype’i-klubi, annavad märku sellest, et vajalikud vahendid ja platvormid on juba olemas. On vaja vaid luua punktide ja inimeste vahele uued ühendused. Solidaarne kogukonnaalgatus „Igale koolilapsele arvuti“ ei oleks ilmselt üheski teises ühismeediakeskkonnas nõnda edukalt käima läinud kui Facebookis.⁸ Tahtmata pidada kiidu­kõnet monopoolsetele suurkorporatsioonidele, pean tõdema, et praegu toimivad just nende platvormid mingil määral siduva ja harjumus­pärase pinnana, millel seisab meie ühiskond.

Prototüüp e-lektron ja IDEO algatus. Kindlasti tekib nüüd ka unikaalseid situatsioone, mille parendamiseks on tehnoloogiline innovatsioon oodatud-vajalik ja pinnas leiutajatele soodne. Üks positiivsemalt üllatanud häkatoni­tulemeid on näiteks veebikontserditarkvara prototüüp e-lektron. Liides integreerib kontserdi otseülekande vaatajate kaamerapildi värvi järgi otse lava­kaadrisse. Sellega tahetakse tekitada rahva­kogunemisega kaasnev ühis­energia, päris kontserdi lahutamatu kogemuslik osa. Oli rõõm avastada, et idee eostajateks olid MIMprojecti ja Kanuti gildi saali kunstnikud ja näitlejad, kes otsustasid platvormi tööle rakendada Kõheda Vastasmõju festivali veebitõlgenduse tarvis juba 3. kuni 5. aprillini.

Häkatoni kokkuvõttel esitletud kunstilise täiuseni liidesega siiski päris ei jõutud ja festivalikogemus oli üsna sarnane tavalise live stream’iga ükskõik millisel platvormil, mille jututoas on lisaks võimalik näha ka osalejate fotosid. See aga vaid tõendab, et on olemas kütkestav disainiprobleem, millel erinevalt paljudest teistest käepärast lahendust veel ei ole. Kuidas vahendada otseülekande kaudu kollektiivse ja/või ruumilise kogemuse atmosfääri (arvestades sealjuures katkendliku ja uduse ühendusega)? Kas on võimalik elutuppa üle kanda näiteks teatriskäigu rituaalide pühalik-pidulikkust või kunstinäituse avamise veinirüüpamist ning väikevestlusi? Kuidas nende üritustega seotud käitumismallid ja ootused ümber pro­grammeerida? Selliste küsimuste uurimine, analüüsimine ja prototüüpide väljatoomine võiks muuta kultuuri­tarbimist laiemaltki.

Praeguse olukorra kõikehõlmavust ja keerukust on tajunud ka sotsiaalse disaini konglomeraat IDEO, kes otsustas aga häkatonitungi alla suruda ning pandeemiadraama suhtes jälgimis­positsioonile jääda. Organiseeriti avalik „kommunikatsiooni-inspiratsiooni väljakutse“: inimesi kutsuti 18. kuni 31. märtsini jagama tähelepanekuid kriisiga toimetuleku kohta nii meeldivast kui ka kritiseerimist väärt aspektist. Laekus umbes tuhat kirjeldust kõikvõimaliku ameti ja taustaga inimestelt. Parasjagu tehakse kokkuvõtteid, mida saaksid juhistena kasutada ühiskonna liidrid ja ka teised kriisiaja häkatonlased.

IDEO initsiatiiv väärib tunnustust mitmel põhjusel. Esiteks kehtib üleskutse vaadata praegu toimuvat läbi käitumisanalüüsi-läätse kõigile, mitte ainult nii-öelda spetsialistidele. Teiseks on vastsündinud kogumik sotsioloogilisest ja kommunikatsiooniteooria aspektist kahtlemata väärtuslik ajaloodokument ja vahend. Firmajuhid, mänedžerid, aktivistid, uurijad, arstid, õpetajad ja muidugi ka disainerid jagasid nii leitud kui ka loodud infoallikaid, ideekilde ja lahendusi, mis on nende kriisikäitumisele kuidagi mõju avaldanud, ning vastasid ankeedi küsimustele oma ühismeediakasutuse, uudisteportaalide jälgimise ja infopuudujääkide kohta.⁹ Kõik see võimaldab teha üsna laia­põhjalist meediatarbimise statistikat, mille tulemusi kasutades võib ühiskonna toimimise radikaalne ümbermõtestamine olla juba realistlik eesmärk, mitte ainult trendikas sõnakõlks.

Üks põhiline murekoht, mis on IDEO ankeedi alusel välja toodud, on vanemate, vaesemate ning inglise keelt mitte oskavate ühiskonnagruppide kehvem informeeritus. Sama tendents ilmneb ka Eesti sotsiaalministeeriumi uuringus Eesti elanike viirusteadlikkuse ja käitumise kohta.¹⁰ Graafikutelt on näha, et need, kes pole harjunud infot internetist saama, ei taju kaasvastutust pandeemia seljatamisel nii suurel määral kui põlised digitarbijad – rääkimata veebipõhiste uuslahenduste vajakajäämisest nende gruppide kaasamisel. Enamiku viiruse paremaks haldamiseks mõeldud tehnoloogiliste lahenduste puhul ei ole arvestatud nendega, keda viirus kõige rohkem ohustab. Kortermaja koridoriseinale kinnitatud paberileht abi pakkuvate ja seda vajavate naabrite kontaktandmetega tundub efektiivsem kui mitmesammulist registreerimist nõudev äpp. Või siis ka üks eriti lihtne karantiinikommunikatsiooni ettepanek ühismeedias. Kui kuulud riskirühma ega saa kodust lahkuda, kinnita aknale värviline paberitükk: punane, kui vajad abi viivitamatult, kollane igapäevaülesannetega toimetulekuks ning roheline märkimaks, et kõik on hästi. Oma toimimispotentsiaalilt ei erine see paljudest digilahendustest. Disainmõtlemisega võiks hõlmata rohkem ka selliseid ettepanekuid, mis ei sõltu veebiühendusest.

Ometigi võib öelda, et esimene kriisihäkaton oli ülimalt õnnestunud disainiaktsioon, sest selle parimad kavatsused olid lõpuks ometi kord täie õigusega tähtsamad kui tulemus. Vasturünnak nähtamatu vaenlase suunas oli see, mida oli just siis vaja Eesti inimesel kriisiga toimetulekuks ning riigil konkurentsieelise loomiseks (Eestit kui eeskujulikku kriisikäitlejat kajastasid muu hulgas nt Forbes ja New Yorker Magazine). Eriolukorra ärevus muundati kollektiivseks ärategemise energiaks: selle ühiskondlikku psühholoogilist efekti on raske üle hinnata. Häkaton andis võimaluse uuele koroonaviirusele kolm päeva järjest peksa anda, nagu on kirjeldanud meie ühiskonnale omast tegudepõhist kultuuri Ilmar Raag.¹¹ Disainmõtlemise protsess loob ühtlasi kontrolli all hoidmise illusiooni: lahingus paanikaga toimivad värvilised märkmepaberid, mõistekaardid ja distsiplineeriv ajakava relvadena. Ja isegi kui üllitatud ettepanekud reaalseid probleeme väga hästi ei lahenda, saame heisata taas kõrgele eesrindliku e-riigi lipu: oleme õelusega võidelnud, mitte käed rüpes istunud. Võtsime viiruse disainiväljakutsena vastu, sealjuures kellegi tervist ohtu seadmata (kui välja arvata nädalavahetusel ületöötamine).

Muidugi mõtisklen nagu Raagki selle üle, kuidas meie vaimne tervis pärast lahingukära vaibumist vinduvas karantiinis vastu peab. Kriisi tagajärgi ja nendega seotud probleeme hakkame tegelikult tajuma alles nüüd, nendega tegelemiseks mõeldud kollektiivne energia on aga juba välja paisatud. Või ei ole? Häkatone tärkab pärast Eesti avangut nagu seeni pärast vihma.

9. kuni 12. aprillini võeti Garage48 eestvedamisel ette terve maailm: toimus üleilmne häkaton (The Global Hack), kus on mängus juba ka uhked võidusummad. Käesoleva artikli kirjutamise ajal on võitjad veel välja kuulutamata.¹² Eks näis, kas samateemalise töötoa (aina võimsamas mastaabis) kordumine tähendab ka süvitsi minekut ning rohkemate tulemuste väljaarenemist. Või tekivad need ehk kuidagi ka ilma fanfaaride, väljakutsete ja programmeerimismaratonita?

1 Hack the Crisis Estonia, 13. – 5. III 2020. http://garage48.org/events/hack-the-crisis

2 Danah Abdullah, A Manifesto of Change or Design Imperialism? A Look at the Purpose of the Social Design Practice. Ettekanne ja artikkel V Itaalia STS konverentsil, 2014, lk 5.

3 Samas, lk 7.

4 Ivan Illich, To Hell with Good Intentions. Ettekanne CIASP konverentsil, 1968.

5 Ann Brown, Neocolonialism in Design for Development. – Making Futures Journal 2013,Vol 3, lk 476.

6 HITSA veebiseminar „Coping with COVID-19 and setting up remote education. 10 days in“, 31. III 2020.

7 https://twitter.com/IranNW/status/1237097894659756032

8 Algatus „Igale koolilapsele arvuti“ on varustanud arvutitega üle 1200 Eesti pere. – Delfi, Ärileht 3. IV 2020. https://arileht.delfi.ee/news/seljadkokku/algatus-igale-koolilapsele-arvuti-on-varustanud-arvutitega-ule-1200-eesti-pere?id=89452915

9 OpenIDEO raames täidetud postitusi saab vaadata projekti veebilehelt https://challenges.openideo.com/challenge/covid-19-communication-inspiration-challenge/inspiration

10 Taavi Tillmann, Jevgeni Ossinovski, Uuring. Riigi koroonainfot usaldatakse, aga see on habras ressurss. – ERR, 2. IV 2020.

11 Ilmar Raag, Kuidas COVID-19 meid muudab? – ERR, 25. III 2020.

12 Neid saab vaadata veebilehelt theglobalhack.com/results