Vinogradovi esteetiline tõetunnetus

Mihkel Ilus

Valeri Vinogradovi näitus „Ninotschka” Tallinna Kunstihoones kuni 11. VIII . Kuidas kirjeldada Valeri Vinogradovi kunsti ligitõmmet? On see maalipindade intelligentsus või nende keerukusastme salapära? Täielik õlimaali valdamine? Kas maalitehnika jaatab elulähedust või välistab selle? Kunstihoone näitusel „Ninotschka” on esteetikal päris mitu funktsiooni. Need on hoomatavad skaalal tehnika ülimuslikkusest elu satiirini. Küsimust, kas esteetikal on praeguses maailmas kohta, kunstnik ise ei esita. Esteetika kuulub tema isiklikku ajatusse maalimaailma.

Kunstihoone näitusel on väljas Vinogradovi viimase viie aasta jooksul valminud maaliseeriad. Hõlpsam viis on näidata loomingu paremikku kümnendite kaupa, ent näitusematerjali valiku tegemisel ei ole Vinogradov läinud lihtsat teed mööda. Selle asemel on Vinogradov tulnud jõuliselt välja peamiselt uue materjaliga. Võtmeseeriad moodustavad poole väljapanekust.

Väljapanekus on tervikuks liidetud abstraktne, figuraalne ja teksti abil väljendatud lähenemine. Nende ühine nimetaja on esteetika. Vinogradovile on esteetika maalikunsti absoluut, selle kaudu avaldub ka tema loomingu tõetunnetus. Isegi maaliseeriate kriitilised ja satiirilised seigad on kantud visuaal­intelligentsist. Enamik töödest ei ole varem kunstipubliku ette jõudnud, suure tõenäosusega antud näituseta ei satukski. Vinogradov jätkaks ikka samas tempos: pea iga päev asub ta kell kuus hommikul tööle ja töötab kaheksa tundi jutti. Ta on selles mõttes läbi ja lõhki maalikunstnik, keda viib edasi töödistsipliin ja ateljeeüksinduses oma loominguga kahekesi viibimine.

Maaliseeriaid on sel näitusel viis. Väljapanek on vaadeldav nii ühise terviku kui ka piiritletud mõtteavaldustena. Seeriates töötamine on päästnud Vinogradovi eelkõige vanemat kunstnikkonda kimbutavatest probleemidest – enesekordamisest ja ühekülgsusest. Kui ollakse valmis pühenduma ainult ühes laadis töötamisele või korduma kippuvale lähenemisele, siis praeguses kunstimaailmas on see kaotanud aktuaalsuse, rääkimata laiema publiku uudishimust kunstniku edasiste valikute suhtes. Mitte et alati peaks ootusi ületama ja iseennast nullist taasleiutama, eriti väärikas vanuses, aga kui on juba ette teada, mida kunstniku uuest teosest oodata, siis kaotab see ette võime ennast kunstipubliku ees kehtestada. Valeri Vinogradovit selline probleem ei ohusta, sest tema võttestik vaheldub pidevalt: paistab, et ta suudab inspireerivat teemaderingi pidevalt laiendada.

Näituse kese, seeria „Mets” on eksponeeritud Kunstihoone suures saalis ja koosneb suuremõõtmelistest tahvelmaalidest. Need avavad suurepäraselt Vinogradovi maalikunsti süüvimise oskuse. Seeria on minimalistlik abstraktsioonide rida, kus muudatusi kohtab eelkõige koloriidinüanssides. Maalides on kindlapiiriline kompositsioon, mida toetab ka selgete võrdsete vahedega kujundusprintsiip. Ristkülikukujuline põhjalikult läbi töötatud õlimaalipind seob kogu ruumi tervikuks. Selliste mahtude kasutamine annab saalile avaruse, aga ka looduselamusele omase üksindus- ja kuuluvustunde. Pea paarikümnes ühtses formaadis teoses avaldub Vinogradovi maalimeisterlikkus oma parimas mõttes. Pean tema maalimeisterlikkuseks minimalistliku pinnakäsitluse läbitöötatust.

Sellest seeriast saadav elamus ongi tingitud kunstniku oskusest käsitleda nii suurt tervikut kui ka süveneda pisidetaili. Külastaja saab laia gradatsiooniga visuaalkogemuse, mille puhul maalitehnika sisemised kvaliteedid tulevad esile maalipinna uurimisel nii eemalt kui ka väga lähedalt. Just lähedalt vaatamine, pinna lähiuurimine avab tema teoste salapära ja keerukusastme. Vinogradovi maalide õlivärvipinnad on mitmekordselt üle laseeritud, iga korraga on lisatud järjest keerukamaid nüansse. Oluline on, et seda laadi teoste puhul saab maalikogemuse eelkõige selle pindade mõistmise kaudu. Eriti veel, kuna Vinogradov ei kasuta selles seerias visuaalse manipuleerimise võtteid, nt perspektiivi. Kunstnik ei ole võtnud endale reaalsuse illusoorse kujutamise vastutust. Illusoorsuse loomisest saab kõnelda vaid siis, kui see on kunstniku eneseväljendamise puhul hädavajalik olnud, ka siis on see meetod, mitte eesmärk. Kujutav kunst on nii tema loomingus, aga ka üldisemalt sõnasõnalise tähenduse juba ammu kaotanud. Eelmise sajandi jooksul on see sõnapaar hakanud tähendama pigem kas siseelu kujutamist või reaalsuse tõlgendamist, ka sealt on edasi liigutud. Muutunud ei ole aga eneseväljendamise viis. Kui autor puudutab pintsli ja värviga lõuendit, siis tema meeleseisund või enesekontroll on maalil näha. See karakteriseerib autorit ja muudab maali unikaalseks ja kordumatuks ka praegu.

Maali abil saab kirjeldada sügavusaistinguid ka tasapinnaliselt, seejuures pole ruumi­orientiire vaja. Valeri Vinogradovi maaliarengu lähtepunkt, ka võlu seisnebki selles. Pindade läbitöötatusaste tekitab sügavustunde, see vajab teostusprotsessis kunstnikult psüühilise pingutuse kõrval ka füüsilist järjepidevust. Selles mõttes võib „Metsa”-seeriat vaadata ka teatava seisundi või protsessi väljendusena, kuhu kunstnik on ennast soovitud tulemuseni jõudmiseks lukustanud. Selline töötamisviis nõuab kunstnikult kannatlikkust ja tõsist pühendumust. Alustatud tööga edasi liikumiseks peab ootama eelmise värvikihi kuivamist, mis võib aega võtta päevi, kui mitte nädalaid. Samasuguse meeleseisundi juurde naasmine vajab mingis mõttes ka enesepiiramist, iseäranis kui autor on vahepeal võtnud ette teistsugust meeleseisundit eeldava teose. Seda enam hindan vaikust, mida „Metsa”-seeria minus on tekitanud, iseäranis kui tean, et Valeri Vinogradov on seda seeriat enese sees väga pikalt hoidnud, enne kui see täiel määral lõuendile on saanud.

Järgmises, Vabaduse väljaku poolses saalis on väljas seeria „Standard”: pealkiri viitab otseselt teoste formaadile, kuid ka sellele, mida Vinogradov peab maalikunstniku elementaarseks eneseväljenduse oskuseks. See seeria avab kunstniku tohutult laia võttestiku arsenali. „Standardi” alguspunkt peitub suure hulga ühesuuruste lõuendite ostmises, mis omakorda on kunstnikus tekitanud vastureaktsiooni formaadi korduvusele. Selle seeria tööd on aga üsna eriilmelised. Ka need on abstraktsed, kuid täiesti vastandlikud „Metsa”-seeriale. Kui „Metsas” kasutatud käekiri on tasakaalustatud, siis „Standard” on palju otsingurohkem. Selles seerias on kunstnik olnud publiku suhtes heldem. Siingi on ta jäänud esteetika piiridesse, kuid see-eest rikkalikult. Lausa lust on jälgida, mida pintsli ja värviga saab peale hakata, kui seda on eluaeg harjutatud. Huvitav ja omapärane, kuid alati harmooniline kompositsioon on „Standardi”-seeria tugevuseks. Iseasi, kas neil töödel on lisada ka midagi autorivälist. Pigem näeksin seda seeriat kui kunstniku võistlemist iseendaga, et oma oskusi proovile panna. Ilmselt mingist tehnilise virtuoossuse astmest peale ei olegi enam muud kui enesele oma oskuse tõestamise vajadus. Lihtne formaat on kompositsioonide kaudu muudetud keerulisemaks, lihtsakoelisele akrüülvärvile on leitud õlivärvi peenust võimaldav rakendus – aina edasi mööda esteetilise tõetunnetuse telge.

Kogu näitusekomplekti saab jagada laias laastus kaheks: abstraktsed ja tekstil põhinevad tööd. Teksti abil üles ehitatud teosed avavad kunstniku satiiritaju. Nalja saab nii kontseptsiooni kui ka teiste kunstnike kulul. Sellest ei oskagi midagi muud eriti arvata, kui et las igaüks teeb, mis tahab … Kunstnike puhul kritiseerib Valeri Vinogradov pigem toimetulekut kunstielus kui loomingut. Paradoksaalne on nende teoste juures see, et ka kriitikanoot suubub esteetilisse maailmapilti. Selles mõttes ei saa seda kriitikana võttagi: põlastusest ei paista teoste puhul piiskagi, välja tuleb ikka ilus pilt, Vinogradovile omaselt tundlike ja läbitöötatud pindadega.

Kolmas pikem seeria on „Siberiaad”, suurepärane manööver näitusekomplektis. See seeria on koosneb peamiselt värviga töödeldud leidmaterjalist. „Siberiaad” on fotode, ajaleheväljalõigete ja maalitehnika miksimine fiktiivseks olustikuks tootmistsehhist Rubiin ja Baikali ümbrusest. Iga teos avab detailina kunstniku loodud ilukirjanduslikku absurdi, mille tegelased on näiteks Krasnojarski krai Tunguusi rajooni Magnitnoje küla elanik Matrjona Prohhorova, loodusravitseja, needuse ja kaetamise äravõtmise ning alkoholisõltuvuse ravi spetsialist, elav legend, VSDTP liige aastast 1916, üleliidulise tähtsusega personaalpensionär; Omski linna aukodanik Konstantin Konstantinovitš Goff ja ka kogu näituse nimitegelane lennuliini Moskva-Habarovsk stjuardess Ninotchka. Tööde pealkirjad on tõeline võllahuumor, selles seerias võistleb esteetika reaalsuse grotesksusega. Taas pääseb see grotesk aga mõjule laitmatu viimistluse vahendusel.

Näitus tervikuna mõjub klassikaliselt ja arvestab eelkõige seeriate esilepääsemisega. Kujunduselt oleks võinud olla vähem ortodoksne. Täiesti eraldi näituse osa moodustab väike videoruum maaliga „Absolut Valeri”, kus avamisel ämbrist viina sai kallata. Sellesarnaseid vimkasid võiks ka suuremates saalides kohata. Julgem kujundusprintsiip vähendaks tööde tehnilist tõsidust ja lisaks ka humoorikatele töödele reipust. Tegelikult oleks tõesti huvitav näha ka paari viidet mõnele vanemale tööde grupile või alles avanenud tulevale seeriale.

Vinogradovi maailmapilti süvenemine toob aga kaasa küsimuse, mida kunstilt üldse oodata. Mõned ootavad elu, mõned meediumi sisemisi kvaliteete. Paremal juhul saab mõlemat, kuid sageli tuleb midagi ohverdada, et jõuda igava, igaüht kõnetava keskteeni. Valeri Vinogradov valdab mõlemat: nii kunsti kaudu olukordade ülevürtsitamist kui ka oma elu pantimist abstraktsioonidesse. Kaalukauss on tal tugevalt kunsti poole kaldu. Tema looming käsitleb totaalset esteetikat nii pildilises kui ka sõnalises lähenemises. See on suurel määral tema maailmavaade. Pelgalt estetismist päästab teda jäägitu pühendumine oma tööle. Ta on kindlasti suurmeister, seda eelkõige tehnilisest aspektist, ta lähtub ka seal oma reeglitest. Vinogradovi kunst kõnetab peamiselt neid, kes hindavad teose ajatust ja tehnilist kompromissitust. Moevooludest ta ei ole lasknud ennast mõjutada, kuid selle hind on tema teoste kommunikatiivsusaste. Abstraktsete seeriate puhul võib küsida, kas autori lõpmatult pikk rida monolooge aitab kuidagi kaasa dialoogini publikuga. Arvan, et ei. Valeri Vinogradovi teostest elamuse saamine eeldab pigem publiku valmisolekut tunnustada autori tööd ja natuuri. See tähendab ka tunnustamist, et ilu hind on eraklikkus, muidu nii küpsed teosed ei sünniks.

Valeri Vinogradovi loomingu peale mõtlemine aitab kindlasti jõuda publikul selgusele, millist kunsti ta nii mitmepalgelises kunstimaailmas hindab. Maalikunstis on Vinogradov kindlasti üks ajatu esteetika eestkõnelejaid. Seda mitte sõnade, vaid oma tööde kvaliteedi kaudu. Radikaalne pühendumine individuaalsete otsingute vallas ei pruugi paljudele vastuvõetav olla, siis see looming ei kõneta. Need aga, keda ei paelu „autori surm”, leiavad Vinogradovis uskumatult pühendunud kunstniku, kellele kunst on suurem ja olulisem kui elu ise.