Visarid alatiseks

Tünnigaleriis eksponeeritud Visarite näitus üllatab positiivselt: esitatud materjaliga on Visarite viie aasta eksperiment terviklikult edasi antud.

HOLGER RAJAVEE

Näitus „Kunstirühmitus Visarid“ Viinistu Tünnigaleriis kuni 30. VII.

Kunstirühmituse algus ja lõpp on täpselt dateeritavad. Alguseks on Kaljo Põllu nimetanud (kuupäeva täpsuseta) 1967. aasta detsembrit, kui kolm tulevase rühmituse liiget – Kaljo Põllu, Peeter Lukats ja Enn Tegova, kelle vabariiklikule kunstinäitusele esitatud tööd oli žürii tagasi lükanud, otsustasid moodustada rühmituse Visarid ning korraldada Tartu ülikooli kohvikus nii-öelda hüljatute näituse. Tahtmatult tekib paralleel XIX sajandil toimunud pöördeliste sündmustega modernistliku kunsti arenguloos.* Rühmituse tegevus lõppes 20. V 1972, kui tähistati Tartu ülikooli kunstikabineti 15. aastapäeva ja ka Visarite tegevuse lõpetamist piduliku ettekandekoosolekuga. See on omamoodi ainulaadne sündmus meie kunstiloos, sest vaevalt et mõnel teisel kunstirühmitusel avaneb võimalus tähistada Tartu ülikooli aulas nii aplombikalt oma tegevuse lõppu.

Kaljo Põllu. Kompositsioon nr 5, 1966. Andres Eilarti kunstikogu.

Arabella Orn

Ajastut arvesse võttes tuleks erandlikuks ja söakaks sammuks pidada rühmituse manifesti, mis valmis 1971. aastal ja mis oli ühtlasi selle tegevuse kokkuvõte. Kirjutatuna juba pärast mitut tegevusaastat kõlab see dokument võrdluses paljude teiste kunstiajaloo analoogidega ratsionaalsena ning vähem idealistlik-utopistlikuna, sisaldades muu hulgas praegugi päevakajalisi ideid. Mõte, et „ei eksisteeri kõrgemaid ega madalamaid kultuure, vaid kultuur on inimkontaktide süsteem“ ühtib multikultuurse, metropole ja perifeeriaid eirava maailmaküla kontseptiga. Siinkirjutaja arvates on pädev ka konservatiivse esteetika­nägemise valda kuuluv kantiaanlik tõdemus, et „[…] kunst ei kujuta endast mitte ainult harmooniat, vaid ka tõde. Midagi peale tõe pole ilus! Ilu, see on aga absoluutne erapooletus.“

Üks Visarite eriomaseid jooni, mis eristab teda samaaegsetest rühmitustest ANK’64 ja SOUP’69, kellega koos Visareid meie kunstiloos on läbivalt käsitletud, on tugevalt teoreetiline modernistliku kunstikultuuri suund, mida Kaljo Põllu kultiveeris juba alates 1962. aastast, kui ta määrati Tartu ülikooli kunstikabineti juhatajaks. Olukorras, kus info hankimine oli omaette töövõit (väga raskesti seletatav olukord internetiajastu noorele kunstiuurijale, kelle käsutuses on röögatu infopagas), suudeti aastate vältel ilmutada kirjutusmasina, kopeer­paberi ja fotoreproduktsioonide abil artiklikogumikke ja monograafiate tõlkeid, mis ringlesid käest kätte, kujunedes oluliseks teejuhiks mitmele tulevasele kunsti- ja kultuuriteoreetikule ning -praktikule. Lisaks didaktilisele, vabaakadeemia põhimõttest lähtuvale tegutsemismoodusele teenib selline tegevus aga veel üht sihti – teoreetiline analüüs ja infosüntees võimaldab (vähemalt ideaalis) ära hoida rühmituse kunstiloome kujunemise pelgaks rahvusvahelise kunsti jäljendajaks.

Fenomeniks tuleks lugeda kunsti­kabineti ja Visarite (rühmituse asutamisest peale võib neid võtta sünonüümidena) aktiivset näitusetegevust. Lisaks rühmituse seitsmele väljapanekule korraldati ülikooli kohvikus 1962.–1975. aastani 47(!) eesti kunstnike näitust. Paljudest neist kujunesid meie kunstiuuenduse tipud (Põldroos, Ulas, Sarapuu, Palm, Meel). Üks eesmärke oli püüd elavdada Tartu kunstielu, pöörata mandumise asemel tõusuteele ülikoolilinna kui tähtsa kunstikeskuse maine, vaigistada Tartu ja Tallinna kunstinägemise ja kunstnikkonna pika ajalooga käärimist, tõsta esile noort kunstiloojat, kes võiks tuua „raualikku kargust“ meie kunstipilti, mis asetseb ida ja lääne kultuuri kokkupuutepiiril.

Visarite tegevus jättis enesest maha kindla jälje ja legendi, mille vahetu järel­impulsina tuleb vaadelda ülikooli kunsti­kabineti järgnenud tegevust Andrus Kasemaa juhtimisel. Teisenes kontekst ja muutusid tegevussuunad, kuid säilis usk kunstikabinetti kui noori inimesi koondavasse keskusesse.

Enne Viinistu näitusekülastust piinas mind pisukene skepsis. Rühmituse kahest viimasest suuremast ekspositsioonist on möödunud enam kui veerand sajandit (näitused 1996. aastal Tartu lastekunstikooli galeriis ja 1997. aastal Tallinna Kunstihoone galeriis). Mis on alles, mida õnnestub kokku koguda, kuidas seda serveerida nii, et mängulis-tehnoloogiliste vahendite rohkusega ärahellitatud mäluasutuse külastaja võiks rahule jääda?

Tuleb tunnistada, et väljapanek Tünnigaleriis üllatas positiivselt. Esitatud materjal annab kompaktselt ja lakooniliselt edasi Visarite viie aasta eksperimendi otsingulise ja noorusliku idealismi ajavaimu. Maaliteoste kõrval võiks külastaja süveneda stendidel eksponeeritud miniatuursematesse taiestesse (eksliibrised, kollaažid) – materjali, mida varasematel rühmituse näitustel on vähem väljas olnud. Nii-öelda kirsiks tordil on võimalus kinnastamata käega katsuda Aldo Pellegrini uusi kunstisuundi käsitleva teose trükimasinal paljundatud tõlget.

* Visarite manifestis, mis on tervikuna avaldatud Tallinna Kunstihoone 1997. aasta kataloogis, on kajastatud sündmus, kus mainitakse Tartu kunstielu puudutavat vestlusringi, mille korraldas eelmisel päeval ajaleht Edasi. Seega võib kunstirühmituse asutamise ajaks suure tõenäosusega pidada pühapäeva, 15. XII 1967.