Visuaalse maitse õppetunnid uuel materjalil

„LeeduMaali“ näitust võib vaadelda maalilise modernismi – meediumitruuduse, kuid ka meediumi piiridega mängimise ning kunstniku individuaalse eneseväljenduse väärtustamise manifestina.

TÕNIS TATAR

Näitus „LeeduMaal“ Tartu Kunstimajas kuni 10. II. Kuraatorid Miglė Kosinskaitė ja Peeter Krosmann, kunstnikud Romualdas Balinskas, Elena Balsiukaitė-Brazdžiūnienė, Arvydas Brazdžiūnas-Dusė, Aistė Gabrielė Černiūtė, Mantas Daujotas, Audrius Gražys, Bronius Gražys, Adelė Liepa Kaunaitė, Andrius Miežis, Vidas Poškus, Giedrė Riškutė ja Rolanas Stankūnas.

Peeter Krosmanni ja Miglė Kosinskaitė kureeritud näituse avamisele minnes olid mul mõned eelarvamused. Eestis korraldavatel nüüdiskunsti välisnäitustel on kalduvus mõjuda fragmentaarsete ja suvaliste väljalõigetena, mis kontekstist välja tõstetuna ei suuda vaatajat kuigivõrd kõnetada. Eriti kuna logistilistel, rahalistel, turva- ja kindlustuskaalutlustel kipuvad meie näitustele reisima pigem kunstnike nii-öelda odavamat laadi tööd (tüüpiliselt videod).

Teine eelarvamus puudutas välis­näituse päritoluriiki. Mis seal salata, mõeldes Leedust tulevad silme ette pigem roheliste retuuside või põlvpükstega üledimensioneeritud mehe­mürakad (käes ketas või korvpall). Leedu kunstist teame sajandivahetuse sümbolisti Mikalojus Čiurlionist, kellele meil rahvusvahelise tuntuse poolest polegi kedagi vastu panna (kuigi vaevalt leidub eesti kunstisõpra, kes poleks südames veendunud, et meie Mägi ja Wiiralt väärivad vähemalt sama suurt tuntust). Vanemad inimesed mäletavad, et Nõukogude ajal leidsid Leedus aset Balti maalitriennaalid ning tartlased teavad ehk ka 1980ndatel botaanikaaeda Leedu rahva kingitusena püstitatud kunstilis-etnograafilist tootemit. Lühidalt, ma usun, et ei esinda üksnes iseenda ignorantsust, kui ütlen, et Leedu kunsti­kultuur ei esinda siinmail just esteetilise maitse etaloni (vastupidiselt näiteks Põhjamaadele – vaadata lõunanaabritele ülalt alla ja põhjanaabritele alt üles kuulub ilmselt eestlaste identiteedi juurde).

Tartu Kunstimaja seltskond, kelle hulka Peeter Krosmann kuulub, on viimastel aastatel lõunasuunalisi sidemeid arendanud üsna jõudsalt. Lõunanaabrite kunstimaailm on sealsetel härradel sihikule võetud rohkem kui ühes tähenduses ning ei ole kahtlust, et ka Krosmannil on Leedu artistlikesse sfääridesse in­fliltreerumine päris hästi õnnestunud. „LeeduMaal“ näitab, et emigreerunud kunstitegelane võib kujutada suure­pärast agenti meile sihtriigi kunsti tutvustamisel. Leedu on selliseks operatsiooniks ka ideaalne maa, kuna sealt on veel võimalik talutavate kuludega tõsiseltvõetavat kunsti tuua (toob ühe päevaga ära ning eeldatavasti ei nõua ka kunstnikud ulmelisi turvagarantiisid ja kindlustussummasid).

“LeeduMaali” juures tulebki kõige­pealt esile tõsta ettevõtmise mastaapi. Kunstiga on täidetud kõik Tartu Kunsti­maja galeriid. Ning mis ehk veel toredam – mindud ei ole kergema vastupanu teed, piirdudes sõiduauto tagaistmel kohale kärutatud pisiteoste või postipakis lähetatud videotega. Näitus on tõesti just nii suurejooneline kui üks maalikunsti näitus olema peab.

Vähem kontseptuaalsust, ekspressiivne eneseväljendus. Kokku osaleb kaksteist leedu kunstnikku, kelle valikut selgitab Krosmann näitust tutvustavas tekstis järgmiselt: „Näitus kaasab erinevaid maaližanre ja -stiile, esitledes seega Leedu kaasaegses maalis valitsevaid trende ja võimaldades luua mõttelisi seoseid globaalse kontekstiga. Näitusele on valitud Leedu erinevate piirkondade mitme põlvkonna kunstnikud, misläbi pakutakse võimalikult avarat vaadet leedu kunstile.“

Millisena siis leedu maalikunst ennast kuraatorite sõelal näitab? Näitust saatvas videosalvestises sõnab Krosmann, et leedu maalikunstis on eesti omaga võrreldes ehk vähem kontseptuaalsust. Töödevalik kinnitab seda hinnangut. Lisaksin, et samuti on vähemalt selles valikus meie maalikunstiga võrreldes vähem ka põhjamaist minimalismi ja jahedat fotograafilisust. Samuti puuduvad sotsiaalkriitilised allusioonid (kaasaegse kunsti ülimalt tüütud marginaalsete identiteetide teemad jms). Tundub, et leedulasi huvitavad meie kunstnikest vähem irooniline hoiak ning moodsad trendid, meediumirefleksiivse intellektualismi asemel väärtustatakse rohkem siirast ekspressiivset eneseväljendust ning ka maalikunsti visuaalseid-dekoratiivseid väärtusi.

Elena Balsiukaitė-Brazdžiūnienė. Prohvet. Autoritehnika, 2016.

Tanel Asmer

Stiililiselt domineerivad ekspressionismi ja maalilise abstraktsionismi idioomid. Kunstnikest tõstaksin esile Giedrė Riškutė värvi- ja vormitundlikke abstraktsioone, Adelė Liepa Kaunaitė jõulist neoekspressionismi, Bronius Gražyse värvijulgeid metafüüsilise hõnguga linnavaateid, Elena Balsiukaitė-Brazdžiūnienė suuremõõtmelist (ja -joonelist) portreemaali, Vidas Poškuse ekspressionistlikke ja Romualdas Balinskase sürrealistlikke etüüde. Silmapaistvalt värvijulged ja maitsekad on skulptuuriateljees eksponeeritavad Audrius Gražyse abstraktsioonid.

Selline valik lubab muu hulgas mõtiskleda kuraatorite kunstiliste eelistuste üle. Stiililt küllalt väljapeetud ja ühtlane ekspositsioon lubab arvata, et valik on tehtud suurema hulga kunstnike hulgast ning see peegeldab leedu kunstiga samavõrd kuraatorite maitse-eelistusi.

Kunstiajaloolisest perspektiivist teenib näitus ideaale, mida võib nimetada maaliliseks modernismiks. See kunstikäsitus kujunes välja XIX sajandi viimase veerandi postimpressionistidega, valitses kunstimaailma kuni pop-kunstini ning tuli tagasi 1980. aastate neo-ekspressionismis. Seda kunstivaadet iseloomustab meediumitruudus (kuid ka mäng meediumi piiridega) ning kunstniku individuaalse eneseväljenduse ja käekirja väärtustamine. „LeeduMaali“ näitust võib vaadelda sellise kunsti tegemise, vaatamise ja hindamise stiili küllalt efektse manifestina.

Eesti kunstis oli see kunstikäsitus valitsev kuni 1990. aastate künniseni ning usutavasti lähtub sellest tänini suur osa publikust. Nii valmistab „LeeduMaali“ näitus suure tõenäosusega naudingut vaatajale, kes hindab kunstis vahetut ja sõnastamatut (teisisõnu intuitiivset, mitte-kontseptuaalset) esteetilist kogemust, mida pakub maaliliste vahendite jõuline, tundlik või virtuoosne kasutamine. Selline kunstikäsitus on lähedalt seotud ka rafineeritud esteetilise maitsega üldisemalt. Ilmselt pakub näitus vähem naiivsematele vaatajaile, kellele meeldib pildilt tuttavate asjade kujutisi leida ning ka pretensioonikaimale segmendile, keda huvitavad kontseptuaalsed mängud ja sotsiaalkriitilised allusioonid.

Arvatakse, et kunstiajalooliselt vormus selline modernistliku kunstikeele piiriülene universaalsus konkreetsetes sotsiaalajaloolistes tingimustes, milleks oli ülemöödunud sajandivahetuse kosmopoliitiline suurlinn ning selle keeleliselt-kultuuriliselt kirju boheemlas- ning kunstnikkond. Piltlikult öeldes, sellisel viisil hakkasid maalima 1900. aastate alguse Montmartre’il tegutsenud leedu ja eesti kunstnikud, et olla oma kultuurilisi erinevusi ületades arusaadavad üksteisele ning loodetavale kohalikule ostjale ja publikule.

Esteetiline nauding. „LeeduMaali“ näituse juures hämmastaski mind, kui hästi see traditsioonilis-modernistlik mudel endiselt kultuuripiire ületab. Me ei pruugi (isegi tahta) midagi teada nendest kunstnikest ega nende kultuurilisest või sotsiaalsest taustast (meil võivad olla isegi ignorantsed eelarvamused, vt siinse arvustuse teist lõiku), me ei pruugi suuta nende nimesid meelde jätta ega isegi hääldada, kuid teatava tundlikkuse, visuaalse ajuosa hariduse olemasolu korral saame aru, mida nad taotlevad ja see valmistab meile naudingut.

Sealjuures on huvitav mõelda, kumb ikkagi on rahvaste ja kultuuride vaheliste piiride ületamisel edukam – kas Krosmanni-Kosinskaitė valikusse kuuluv maaliline modernism või samuti äärmiselt rahvusvaheline nüüdisaegne kontseptuaalkunst. Neuroesteetilisest vaatevinklist adresseerib vormi-, värvi- ja kujundikeskne modernism suurel määral visuaalse aju piirkondi, mis eelnevad tajuprotsessis teadvustamisele ja sõnastamisele. Evolutsioonipsühholoogid teavad, et pildiline mõtlemine on võrreldes lingvistilis-kontseptuaalsega palju ürgsem. Maalilise modernismi hindamiseks ja nautimiseks on tarvilik teatav aju visuaalsüsteemi tundlikkus, mis sõltub suurel määral kogemustest. Kontseptuaalse ja sotsiaalkriitilise nüüdiskunsti hindamiseks on eeldatavasti tarvilik kõrge motivatsioon dešifreerida kunstniku mõtteid ning sageli ka valmidus kaasa elada meile kaugete inimeste muredele ja probleemidele. (Võrdlemaks modernistliku ja kaasaegse kunsti võimet rahvaste piire ületada tasub „LeeduMaali“ kõrval külastada Tartu Kunstimuuseumis avatud Rootsi nüüdiskunsti näitust.)

Avamisel sõnas Krosmann, et tahtis teha väga head näitust, et oleks moraalne õigustus tulevikus teiste tehtud näituste puhul kriitiliselt sõna võtta. Minu meelest läks see tal korda, nii et võib lajatada küll.

Ja veel. Arvan, et ülimalt kena oleks, kui Krosmannil ja Kosinskaitėl tekiks tahtmine korraldada eesti maalikunstist Leedus ka vastunäitus. Kui neil selline mõte peaks tekkima, siis kindlasti soovitan asjaomastel institutsioonidel seda toetada. Vahest sõidan isegi uudishimust kohale. Leedu on lähemal, kui arvame.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht