Visuaalselt vaene, sisult rikas

Graafilised disainerid peavad oskama  oma töid  mõtestada. Noore graafilise disaini festival „Grafica povera” Kultuurikatla aias 28. – 31. V. Osalesid Liisa Ambur, Pärtel Eelmere, Viktor Gurov, Ele Herronen, Maarja Jullinen, Karri Kaljend, Karl Kipper, Tiina Niinemägi, Priit Pärle, Sven Raju, Kristiina Randrüüt, Mirjam Rausberg, Janar Siniloo, Kleer Keret Tali, Mattis Tani, Lauri Tõnisson ja Oskar Viires.

Share this...

Facebook

Twitter

Keiu Krikmann Ja Epp ÕlekõrsKunstiakadeemia graafilise disaini osakonna bakalaureuste lõputööde näitus oli sel aastal Kultuurikatla aias. Kui varem on tudengid eksponeerinud tehtut kolmanda õppeaasta lõpus näituse ja avaliku loenguprogrammiga, siis sel aastal olid lisandunud töötoad, filmiõhtu, vestlusringid ja giidituurid. Üritus oli võtnud festivali kuju.
Festivali pealkiri „Grafica povera” on võetud 2012. aasta graafilise disaini näituse „Sisu ja vorm” kataloogi Ivar Saki artiklist „Ausus, teesklus ja disain”. Sakk on kirjutanud grafica povera’st kui uue aastatuhande disainerite reaktsioonist eelnenule: „Grafica povera (vaene graafika) on itaalia keelest tuletatud mõiste, mida [—] kasutan uue millenniumi disainerite loodu iseloomustamiseks. See on parafraas 1960. aastate arte povera’le, nüüd küll graafilise disaini kontekstis. Mõiste iseloomustab disainiteoste visuaalset välimust ning arvatavasti ei pretendeeri iseloomustama nende sisulist kandvust.”1
Festivali pealkiri andiski kätte võtme, kuidas vaadata noorte disainerite töid. EKA graafilise disaini osakond näib end defineerivat koolkonnana, mille kujunemine (Kristjan Mändmaa ja Ivar Sakk käisid Rietveldi akadeemias, tulid tagasi ja lõid korra majja) ning hoiakud (ka lõputööde näituse ja sellega kaasneva programmi kohta) on tugevasti esil. Ennast nähakse uue aja disaineritena: kolmeaastase bakalaureuseõppe peamine eesmärk on õppida mõtlema. „Grafica povera on tegelikult reaktsioon dekoreerimistöö, mida sageli disaineri ülesandeks peetakse, vastu. [—] Uue aja disainerid tahavad olla kaasamõtlejad ning toetajad protsessis, mille tulemusena sünnib lõpptulemusena mingi artefakt – veebileht, raamat, plakat, korporatiivne identiteet.”2 Uue aja graafilise disaineri puhul peetakse eriliseks väärtuseks iseseisvust, mis tuli väga selgelt välja ka lõpetajate korraldatud vestlusringis. Kuna tegemist on õppetöö korraldamisel kogu EKA süsteemile üsna tugevasti vastanduva osakonnaga, siis oleks olnud huvitav veel paremini teada saada, kuidas noored graafilised disainerid näevad oma tegevust uue graafilise disaini valguses.
Väljapanek oli mitmekesine nagu varasematel aastatelgi ja koosnes seitsmeteistkümne tudengi projektist: esindatud olid trükis, installatsioon ja ka video ning veebikujundus. Lõputöö pidi olema mahukas omaalgatuslik projekt, mille vormistust ei dikteeri klient, vaid selle valib üliõpilane ise. Kuigi tegemist oli lõpetajate individuaalsete töödega, jäi kohati mulje, et pigem esitletakse ennast kollektiivina – EKA graafilise disaini osakonnas omandatud töömeetodite ja väärtushinnangutega uue aja noorte graafiliste disaineritena. Sellise mulje tekkimisele aitas kaasa ka asjaolu, et tööde kirjeldused ja autorid ei olnud iga töö juures eraldi ära toodud, vaid on esitatud kõiki projekte koondavas infovoldikus. Niisuguse esitlusviisi tingib ehk ka EKA lõputööde näituste formaat: bakalaureusetaseme näitused on osakonniti magistritööde väljapaneku „Tase” satelliidid.
Sel aastal pöörati erilist tähelepanu aktiivsemale suhtlusele publikuga ja lõputööde teemade laiemale käsitlemisele. Ladusatel giidituuridel Kleer Keret Tali eestvedamisel sai projektide ja autoritega teha lähemat tutvust. Autoritele sai ka küsimusi esitada ning näitusekülastajad kaasati vestlusringidesse. Esimeses vestlusringis käsitlesid Lauri Tõnisson, Janar Siniloo, Karri Kaljend, Oskar Viires, Kristiina Randrüüt ja Mirjam Rausberg peaasjalikult kliendiga suhtlemist. Teises vestluses kohtusid osakonna eelmise veebilehe tegijad Rene Rebane ja Tanel Kärp ning uue veebi kavandi autorid Sven Raju ja Karl Kipper. Arutluse käigus üritati murda eelarvamus, et koodi kirjutada on hirmraske. Kõige põletavamaks teemaks kujunes osakonna uus veebileht – oli see ju  Raju ja Kipperi lõputöö teema.
Kuigi publiku huvi vestlusringide vastu oli võrdlemisi suur ja arutelu on kahtlemata vajalik ka disaini laiema mõtestamise seisukohalt, oleks diskussioon võinud olla struktureeritum ja analüütilisem. Kohati jäi ehk puudu oskusest oma tööd distantsilt analüüsida, pigem räägiti töö valmimisprotsessist ja iseendast. See võib osalt tuleneda ka asjaolust, et EKA graafilise disaini õppimine ongi läbivalt ehitatud üles konkreetsetele ülesannetele ning oodatakse isiklikul reaktsioonil põhinevat lahendust. Tudengid jäidki aga rääkima vaid oma projektiga seonduvatest üleelamistest.
Festivalil käsitleti veel mitmeid huvitavaid teemasid (näiteks algkooliõpikute kujundus, sooneutraalsed piktogrammid, joonistamine kui mõtestamisprotsessi osa), mistõttu on kahju, et kõik projektid ei pälvinud võrdset tähelepanu. Mõningaid projekte mainiti vaid giidituuril, teised aga tulid pikemalt arutusele vestlusringides ja festivali teiste ürituste raames. Sellist suhtumist võimendas ka näituse kujundus. Oskar Viirese ja Karri Kaljendi okupatsioonide muuseumi identiteedi kahte protsessitrükist esitleti kahel laual, teised köidetud trükised olid koondatud ainult ühele ning jäid efektsemate installatsioonide ja plakatiseina varju. Trükiste lauaga hakkas võistlema ka poelett. Mõned identiteeti käsitlenud projektid hõlmasid terve ruumi: sama projekt esines eri kujul plakatiseinal, väiketrükiste laual ja ka ekraanil. Tinglikult võib sellesse loetellu lisada ka Viktor Gurovi installatsiooni, kus on kasutatud mitmeid reklaami­meediume.
Noore graafilise disaini festival näitas, et graafilised disainerid tunnevad järjest enam huvi erialase diskussiooni vastu, suund oma tegevuse mõtestamisele võetakse juba õpingute ajal. Uues formaadis kaasatakse mõttevahetusse rohkem osalisi ning see teeb arutelu kindlasti sisukamaks.

1 Ivar Sakk, Ausus, teesklus ja disain. Kataloog „Sisu ja vorm II”. Lugemik, 2012, lk 42.
2 Ibid., lk 4.