Võõrandumise psühhogeograafia

Sten Eltermaa näitusel ei ole otsekontakti uuritavaga, on vaid müürid ja peegeldused ning üks hüpoteetiline mõra.

TANEL RANDER

Sten Eltermaa näitus „Brüsseli prelüüd: liminaalne tsoon“ Tartu Kunstimuuseumis kuni 17. XII.

Sten Eltermaa näituse pealkiri annab mõista, et tegemist on osaga suuremast tervikust, mingit laadi Brüsseli uurimusest, mille avang on seotud arhitektuuri ja võimudiskursusega. Seda kinnitab kunstniku keskendumine eurokvartali fassaadidele ning liminaalse tsooni vormimine. Liminaalsus on tema sõnul seisund, mida iseloomustab sihitus, mineviku ja tuleviku puudumine, piiride hägustumine, subjekti ähmastumine. Ühtlasi on see tunne, mis tekib, kui tegelikkus koost laguneb. Nagu ta ütleb, käib liminaalsuse seisund kaasas võõrandumisega – täpsemalt öeldes, võõrandumisega konventsionaalsest. Selle on Eltermaas esile kutsunud oletatavasti eurokvartali arhitektuuri omadused ning tõenäoliselt veel miski. Ma ei ole kindel, kas ma sain Eltermaa näitusel teada, milline see tegelikkuse koostlagunemise tunne tema puhul on ning kuidas võiks seda sõnadega väljendada. Ta on valinud tee, mis sarnaneb natuke eurokvartali fassaadidega: oma kogemuste, tunnete ja seisundite väljendamiseks kasutab ta sõnavara, mille fookuses on ruum ja arhitektuur, ent mitte inimene. Tema teosed ei kõnele inimlikest tunnetest ja seisunditest, nagu hirm, ärevus, depressioon, raev, hullumine, vaid kutsuvad need esile. Saan sellest aru, kui leian end seda kõike projitseerimas minu ees vaikiva müürina seisvatele kunstiteostele, millelt paistavad läbipaistvust ja haprust sisendavad peegelpinnad segatuna summutava betooni ja terasega. Need näevad välja nagu kuulikindlad kilbid, rauast kardinad, vapid või trofeed. Eltermaa jääb vahendajana ise märkamatuks, välja arvatud vaevu nähtav fotograafi, kaamera ja statiivi peegeldus. Mingi märgi on ta endast ikkagi maha jätnud. See näib olevat üks raevukas purse, mille eurokvartali müürid oma vaakumisse on pakendanud ja mis näitusel manifesteerub ühe hüdrostaatilise objektina. Igatahes, alustuseks võib öelda, et Eltermaa on teinud kaameraga tõepärase tõmmise oma kogemustest ning tekitanud installatsiooni abil uue autentse situatsiooni, mille keskpunkti on asetatud moraalne või pigem emotsionaalne osuti. Selles osutis võib näha Eltermaa psüühet, teosed seintel on aga justkui objektiivsusele püüdlevad maakaardid.

Fotodega seintel ei ole kaardistatud reaalsust, vaid kunstniku kogemused ja subjektiivsus, samuti tema suhe võimuga arhitektuuri vahendusel. Eltermaa on selliseid fotosid teinud mujalgi kui Brüsselis, näiteks Haagis. Paul Kuimet on teinud samalaadseid pilte Tallinnas Viru keskuses ja nimetanud oma seeria „Viieks konstruktivistlikuks vaateks“ (2009). Ta rändas kaameraga mööda Eesti kõige kuulsama kaubanduskeskuse pinnatekstuuri ja leidis sealt konstruktivismiga sarnanevaid vorme. Lääne modernsus on oma arenguloos läbinud etapi, kus kunstnikel oli võimalus osaleda ühiskonna revolutsiooniliste muutuste eesliinil. Seda võimu on püütud pidevalt taastada, näiteks situatsionistide tööpõld oli otseselt linnaruum ja arhitektuur. Kuimeti konstruktivistlik unelus on kahe otsaga asi: ühelt poolt ta nagu irvitab XX sajandi avangardi tehnokraatlike ideaalide üle, mis on deformeerunud tänapäeva reaalsuseks, teiselt poolt aga justkui pühitseb need ideaalid ning nende kummitusliku ilmumise. Tegelikult meenutab see fotoseeria Aleksei Gordini maali ühest paadialusest, kes on avanud prügikasti ning näeb seal musta ruutu. Kuimet on samuti selline uneleja, kel on palju aega, et näha ja avada tegelikkusega varjatud maailmu. Eltermaa seevastu konstrueerib rohkem ja uneleb vähem: ta poetab oma töösse täpselt mõõdetud kriitilise noodi, ruumi keskel paikneva hüdrostaatilise objekti. See on justkui mingi kõrgtehnoloogiline kaitserajatis, mis registreerib kõik rünnakud. Jääb mulje, et klaasi on tabanud väljastpoolt visatud värvipurk, ent tegelikult asub värvipurse klaasi sisemuses – eurokvartalis asuvat võimu ei olekski nagu võimalik väljastpoolt rünnata. Sellele peaks eelnema pääs välismaailma, ent see on võimatu. Nõnda võib seda värvipurset tõlgendada ka kui katset välja pääseda. Eltermaa fassaadide retoorika loob kujutluse klaasiga ümbritsetud maailmast, mis tõrjub kõik rünnakud ja katsed pääseda vabadusse. Ent iga rünnak salvestub klaasil musta plekina ning rünnakute paljususe korral võib klaas muutuda läbipaistmatuks. Siinkohal meenub mulle, et tänavarahutused toovad kaasa politseivõimu tugevnemise, militariseerimise ja erandliku seisukorra kehtestamise.

tõrjub kõik rünnakud ja katsed pääseda vabadusse.

Sten Eltermaa

Brüsseli võimuhoonete fassaadipeegeldustest tekkiv liminaalne tsoon võib mõjuda peibutavalt. Sealt saab alguse üks koridoride rägastik, mis ulatub sinna, kuhu ulatub võim. See on aparaat, mille undamine paneb meid uskuma, et elame ühtses globaalses maailmas ja oleme eurooplased, kes jagavad euroopalike väärtuste ruumi. Selle aparaadi lokaliseerimine Brüsselisse mõjub teraapiliselt: kuigi kõik need fassaadid meenutavad mis tahes Euroopa linna, on hea aru saada, et see võim ei ole totaalne. Kuskil siiski on üks linn, kus asuvad institutsioonid, mis seda totaalsena näivat võimu genereerivad. Sellel võimul on teatav esteetiline kood, kuigi see võib eksitada – võim oskab maskeeruda mis tahes vormi alla –, sest varem või hiljem on ta tagasi betooni, klaasi ja terase vahel. Klaas muudab loomuliku ebaloomulikuks, loob ja säilitab vaate, ent näiteks lindudele osutub see surmavaks. Klaas ei ole enam habras, kuigi sellega seostub endiselt vanamoodne hapruse idee. Küllap see varjab üht teist arhitektuuriga kaasas käivat habrast nähtust – sõltuvust ja võlga. Klaas ja teised nüüdisaegsed ehitusmaterjalid on määratud olema pidevas ringluses ja vahetuses, tarbimises ja ümbertöötlemises, nii nagu ka raha ja kapital peavad olema ringluses. Klaas, materjali ja inimese haprus ja sõltuvus, näiline läbipaistvus ja rõhutatud ajutisus – kõik see manifesteerib neoliberaalse ideoloogia immateriaalsust. Ta on nagu nähtamatu aine, jumalik alge, paratamatus ise. Arhitektuuri koht sellest ideoloogiast kantud ühiskonna võimuhierarhias sõltub üha rohkem graafilisest disainist ja sellest, mis toimub arvutikuvaritel. Mõjuvõim avalikel võistlustel on see vajalik aine, et pääseda avalikku ruumi ning saavutada võimupositsioon, mis kehtestab inimtaju eeldused ning elukvaliteedi alused. Seda võiks nimetada hüperliminaalseks tsooniks, kus inkubeeritakse homme tärkav linnapilt ning sõltuvussuhted.

Näituse kataloogis räägib Eltermaa põgusalt psühhogeograafiast. Ta on enda sõnul psühhogeograafiat harrastanud juba lapsest saadik ning need oma loomupärased kalduvused kontekstualiseerinud just selle algselt situatsionistliku mõiste abil. Sellest võib järeldada, et psühhogeograafia all mõistab ta lapse instinktiivset ja võõrandamata suhet keskkonnaga, samuti on see teadvustatud viis mitte kaotada oma loomulikku intuitsiooni ja vältida või siis väljendada võõrandumist. Ta seostab psühhogeograafia linna, kõndimise ja uitamisega ega maini ühtegi poliitilist eelhoiakut, kuid tema teostel on eurokvartali suhtes kriitiline alltekst. Kriitilist suhtumist pole aga märgata kunsti kui institutsionaalse keskkonna suhtes, kuhu ta suunab oma võõrandumiskogemusest lähtuva loomingu. Kunst on talle isiklike valupunktidega tegelemine ning näib, et kunst kaalub vähemalt veel praegu üle esteetilise režiimi ahistava ja võõrandava toime. Sellele režiimile meeldib psühhogeograafia ning samuti situatsionismile viitamine, kuigi psühhogeograafia on metafoorne mõiste ja nähtus, mida ei pea seostama mitte millegagi – situatsionistid jätsid psühhogeograafia teadlikult ripakile, nii nagu nad hülgasid kunsti ja paljud teised võõrandatavad tegevused. Arvan, et see psühhogeograafia, mis tiirleb juba mõnda aega galeriide, büroode ja ülikoolide liminaalsetes koridorides, on seotud Londoni psühhogeograafia assotsiatsiooniga, Stewart Home’i ning selliste superstaaridega nagu Iain Sinclair ja Will Self. Situatsionistidele viitamisel on dekoratiivne tähendus.

Minulgi on oma suhe psühhogeograafiaga, sest otsisin kunagi oma loomingule, mis sündis enamasti Tartus puuriida taga ja Emajõe ääres võsas, mingit teoreetilist ulualust, ent psühhogeograafia toetub mu meelest liiga sobimatule autoriteedile. Ometi jäi see alles kui vaba metafoor, mille abil mõtestada üksikuid asju mu igapäevaelus, eriti reisimisel. Kusjuures Iain Sinclair on öelnud (küll veidi mõrult), et psühhogeograafia ongi uut tüüpi turism.* Mul ei ole sellest kahju, sest mul pole situatsionismi nostalgiat ning läänelikku igatsust revolutsiooni järele. Situatsionistidele viidatakse tihti kontekstides, millel ei tohiks situatsionismiga mingit pistmist olla. See on märk sellest, kuidas mingi vähegi töökindel praktika või kunstilooming suudetakse eksproprieerida ning mitmekordselt moonutatuna selle autorite nimega sildistada. See on klassikaline võõrandumise protsess marxistlikus mõttes, ent nii pole läinud vaid situatsionistidega – see juhtub ühel või teisel viisil meie kõigiga, ka Eltermaa loominguga, mis võib sattuda mõne Euroopa Liidu institutsiooni kabinetiseinale.

Arvan, et psühhogeograafia kui vaba metafoor osutab eeskätt oma etümoloogilisele küljele ning viitab ühelt poolt inimese psüühe geograafilisele koloniseerimisele, teiselt poolt institutsionaalse ja ajaloolise geograafia aproprieerimisele läbi inimpsüühika võimete. Psühhogeograafia võib olla võimalus seista vastu võõrandumisele ja jääda iseendaks ka siis, kui asud vastuvõetamatus ja mõistusevastases olukorras või keskkonnas. See võib olla ka moodus, kuidas sellise keskkonnaga identifitseeruda ja harmoneeruda. Vastandumise ja peegeldamise žestid on tihti kohanemise aktid, eriti kui need leiavad aset kunstis. Need on positiivsed aktid ja professionaalse kunstiloomingu teraapiline mõju lihvib need pehmeks ning pakib turvaliselt klaasi vahele. Aga neil on üks suur eelis: pehmed nurgad ei tee inimesele viga ning positiivne akt vastandub negatiivsele loobumisele, tegematajätmisele, tagasitõmbumisele. Ma muidugi ei tea, kui tõsiselt Eltermaa nendesse eurokvartali fassaadidesse suhtub ja kui intensiivne on tema tegelikkuse lagunemise tunne. Psühhogeograafiast huvitatud kunstnikud näivad tihti nautivat oma tööd – pole ju midagi mõnusamat kui ringiuitamine – ning neilt ei ole enamasti oodata midagi autoagressiivset ja masohhistlikku. Ka selle näituse fookuses ei ole midagi traumeerivat: ei ole otsekontakti uuritavaga, on vaid müürid ja peegeldused ning üks hüpoteetiline mõra. Me elame ajal, kus väike mõra eurokvartali fassaadil võib hiigelsuureks praguneda ja kus kunstnik võib korraga avastada, et tema võõrandumine on ühtlasi miljonite inimeste võõrandumine.

* http://www.ballardian.com/iain-sinclair-when-in-doubt-quote-ballard

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht