2006 – 1947 ≠ 59, vaid mõnikord ka 60

Ave Tarrend

Kuuskümmend aastat tagasi kogunes esmakordselt kuulus saksa kirjandusrühmitus Grupp 47.

 

 

Peter Handke

 

Peter weiss

 

Hans Werner Richter

 

Ingeborg Bachmann

 

Günter Grass

 

Kui tavaliselt oleme harjunud tähtpäevi märkima siis, kui kalendrisse ilmub teatav numbrikombinatsioon, siis ajaloo- ja kultuurisündmuste puhul on hoopis olulisemad esmased ilmumised, toimumised, asetleidmised. Arusaadav, sest niisugused sündmused moodustavad hilisema ajaarvamise esimese teetähise, mitte tunni null. Üks niisugune oluline verstapost, mille möödumisest sai tänavu 10. septembril 60 aastat, on XX sajandi silmapaistvaima saksa kirjandusfoorumi Grupp 47 esimene kogunemine Baierimaal Bannwaldi järve ääres. Kui tegemist oleks tavalise kirjandusrühmitusega, siis ei tarvitseks sellele faktile ehk eraldi tähelepanu pöörata, kuid viimasel ajal on mitmed gruppi kuulunud autorid olnud meedia kõrgendatud tähelepanu all (Günter Grass, Peter Handke), mõnedel on olnud või veel tulevad isiklikud tähtpäevad (Ingeborg Bachmann, Peter Weiss) ja üleüldse võib öelda, et grupi vaim hõljub saksakeelses kirjandusmaailmas endiselt edasi. Kui see “vaim” ka meie noorte kirjandusrühmitusteni ulatuks, võiks eesti kirjanduselu olla senisest veelgi kvaliteetsem ja kirjandus lugejate hulgas populaarsem. Ja seda sellepärast, et sakslastelt saab õppida enesekriitilisust ja oskust luua ühiskondlikult angažeeritud kunsti.

Üks põhjus, miks meie noor kirjarahvas sellise eeskuju võimalusest suurt ei tea, peitub kindlasti selles, et eesti keeles puudub veel grupi tegevuse korralik ülevaade1. Ka käesolevas kirjatöös ei saa pakkuda ammendavat käsitlust sellest, mis see Grupp 47 oli või mida tegi. Kuid teen vähemalt otsa lahti, ehk on siis järgmisel aastal meelespidajaid juba rohkem.

 

Kirjanduslikust õpikojast kõikvõimsa turuagentuurini

 

Aastatel 1947 – 1967 tegutsenud rühmituse näol oli tegemist lõdvalt organiseerunud kirjanike, ajakirjanike, kriitikute ja kirjastajatega, kes kogunesid esialgu selleks, et arendada pärastsõjajärgset saksa kirjandust, toetada noori autoreid, pakkuda kirjanduse abil orientatsiooni ja vaimutuge sõjast laastatud Saksamaale. Kui Ida-Saksamaal loodeti minevikuvarjudest üle saada humanistlike minevikutraditsioonide  (Goethe, Schiller, vennad Grimmid jt) elluäratamisega, siis läänes, kus tegutses ka Grupp 47 otsiti, teistsuguseid lahendusi. Sõja järel käibele tulnud “varemetekirjanduse”, “nulltunni” ja “lageraie” metafoorid näitavad, et lääne intellektuaalid ei soovinud uut algust näha mitte ainult poliitikas ja ühiskondlikus elus, vaid ka inimeste mõtlemises ja keelekasutuses. Grupp 47 initsiaatorid Hans Werner Richter, Wolfdietrich Schnurre, Alfred Andersch, Günter Eich jt lootsid nimelt kirjanduse abil puhastada natside risustatud keelt ja leevendada ühiskonnas maad võtnud tühjusetunnet. Samuti luua kirjandust, mis reflekteerib küll ümbritsevat ühiskondlik-poliitilist reaalsust, kuid on samal ajal huvitatud ka iga indiviidi probleemidest.

Kuna aga grupi asutajaliikmed ei teadnud esialgu isegi, milline see uus keel ja uus kirjandus täpselt välja nägema peaks, otsustati need küsimused ühiselt läbi arutada ja kirjandus n-ö lakmuspaberiga proovile panna. Just sellist kogemust soovitan ka noorele eesti kirjandusele, sest liiga palju satub sellesse veel juhuslikku ja ebaolulist. Grupp 47 tegevus nägi aga välja nii, et rühmituse kolme- või neljapäevastel kogunemistel kandsid autorid ette oma seni avaldamata tekste, millele järgnesid kolleegide spontaansed sõnavõtud ja hinnangud. Nii mõneski hilisemas mälestusteraamatus on tekstide ettelugemisele järgnenud mõttevahetusi nimetatud “kirjanduslikuks elektritooliks”, sest armu ei antud kellelegi. Kurioosumina võib nimetada üht kohtumist, kus arutati üksipulgi läbi, kas sõnad “süda”, “valu”, “rõõm” ja “mure” on veel kasutuskõlbulikud või on natsid need lootusetult ära lörtsinud. Mõnikord tähistas grupi halli kardinali ja vaimse liidri H. W. Richteri langetatud pöial nii tekstile kui ka selle autorile “surmaotsust”. Samas võis positiivne tagasiside tõsta märgatavalt kirjaniku mainet ja panna aluse tema edukale karjäärile, sest aasta-aastalt õnnestus Richteril lisaks kirjanikele kutsuda grupi kogunemistele ka meediakanalite esindajaid, kirjastajaid ja juhtivaid kirjanduskriitikuid, kes viisid sõnumi õnnestunud teoste kohta massidesse. Nii said publikule tänu Grupp 47-le laiemalt tuntuks sellised saksakeelse kirjanduse suurkujud nagu Ilse Aichinger, Günter Grass, Ingeborg Bachmann, Paul Celan, Peter Handke, Martin Walser jpt. Kui 1950. aastast peale hakati välja andma grupi kirjandusauhinda, mis õnnestus kirjastuste abiga muuta ka majanduslikus mõttes väga atraktiivseks2, olid loodud kõik eeldused mõjuka kirjandusinstitutsiooni sünniks.. Tõepoolest, Grupp 47 kogunemistest, mis toimusid kord või kaks aastas ja mõnikord isegi väljaspool Saksamaad (nt 1954. a Cap Circeones, Itaalias; 1966. a USAs Princetonis jm), oli hiljemalt 1950. aastate lõpuks saanud kirjandusturu mõjuvõimas instrument, mis otsustas selle üle, milline on saksakeelse kirjanduse tegu ja nägu, milliseid autoreid loetakse ja mis on üldse hea kirjandus. Siinjuures ei ole vähetähtis fakt, et Grupp 47-l õnnestus panna rahvusvaheline avalikkus taas huvituma saksakeelsest kirjandusest ja näidata, et see kuulub maailmaklassi.

Ent samas ümbritses grupi kogunemisi mingi salapära ja kinnise klubi aura, sest kutseid kokkutulekutele jagati vaid H. W. Richteri ja tema lähikondlaste isikliku eelistuse alusel ning ikka ja jälle leidsid üritustel aset mingid skandaalid ja teravad vastasseisud. Grupi kogunemisi saatvaid müüte ja legende aitas elavana hoida ja juurde toota meedia (kirjutav press ja raadio), mis oli kohtumiste lahutamatu osa. Loomulikult ei saa mainimata jätta meelelahutuslikku ja seltskondlikku programmi, mis saatis iga kirjanduslikku jõukatsumist, tuues kokku kirjanikud ja avaliku elu silmapaistvad tegelased. See oli aeg, kui kirjandus oli populaarne ja ühiskonna silmas tunnustatud nähtus.

 

Surmaheitlused

 

Kuid ükski tõusulaine ei kesta igavesti ja nii lagunes ka Grupp 47. Põhjusteks nii sisemised pinged, mis tekkisid Richteri autoritaarse juhtimisstiili, grupi liikmete maailmavaateliste ja kunstiteoreetiliste seisukohtade erinevuse tõttu, kuid ennekõike sellepärast, et rühmitus ei leidnud enam tasakaalu Saksmaa 1960. aastate poliitilisel, majanduslikul ja kirjanduslikul maastikul. Kuigi algusest peale olid kirjanikud deklareerinud oma loomingu tihedat seotust ühiskondlik-poliitilise reaalsusega, kaugenesid nad ajapikku sellest lubadusest, sulgudes üha enam oma elevandiluust tornikesse ja pakkudes vaid abstraktseid vormi- ning keelemänge. See ei meeldinud osale grupi liikmetest ning paljudele ühiskondlikult aktiivsetele kodanikele eesotsas tudengiliikumise aktivistidega, kes korraldasid avalikke proteste ja diskussioone grupi kivistunud hoiakute vastu.

Raskeks kujunes autoritele ka kohanemine kiirelt areneva ja üha jõhkrama raamatu- ning meediaturuga. Kui veel 1950. aastatel tervitati kirjastuste ja meedia pidevat kohalolu, sest see tagas head litsentsilepingud ning võitis kirjandusele juurde uusi lugejaid, siis sai üsna pea selgeks, et tekstidele osaks saanud kriitika, mis kandub meediakanalite kaudu laiema avalikkuseni, võib mõjuda negatiivselt autori kirjanduslikule karjäärile. Samuti mõistsid kirjanikud, et turumajanduse tingimustes saab nende kirjanduslikest diskussioonidest üha enam oksjonikaup – valituks osutub see, kes end kõige silmapaistvamalt esitleb.

Probleeme oli teisigi ja nii sai üha selgemaks, et vanaviisi jätkata on raske. Kui 1968. aastaks Praha lähedale Tšehhoslovakkiasse plaanitud kohtumine Nõukogude vägede sissemarsi tõttu ära jäi, tähendas see Grupp 47 surmaheitluse algust. Tõsi, rühmituse pidulik ärasaatmine leidis aset alles kümmekond aastat hiljem, 1977. aasta septembris, ja igati efektselt. Nimelt loeti grupi ajastu lõppemise puhul ette tekst, mis oli kõlanud ka kõige esimesel kogunemisel ja mis kannab tabavat pealkirja “Matus”.

 

Elustamiskatsed

 

Vaatamata uhketele peiedele, mis korraldati kadunukesele kolmkümmend aastat tagasi, ei ole Grupp 47 tänaseks sugugi surnud, vaid elab edasi paljudes kirjanduslikes ettevõtmistes ja on isegi üritanud reinkarneeruda. Näiteks on Grupp 47 olnud otseseks eeskujuks mitmetele kirjandusvõistlustele, millest tuntumad ehk Klagenfurti saksakeelse kirjanduse päevad Austrias. Seda igasuvist üritust, mida peetakse 1977. aastast peale grupi grande dame Ingeborg Bachmanni sünnilinnas ja kujutab endast tänapäeva saksa kirjanduse üht viljakamat taimelava, korraldatakse teadlikult Grupp 47 tegevuspõhimõtteid matkides. Pole ka ime, sest Klagenfurti kirjandusvõistluse ämmaemandate hulgas oli grupi omaaegne aktiivne liige ja esikirjanduskriitik Marcel Reich-Ranicki.

Üks aktiivsemaid grupi vaimu äratajaid on aga olnud Günter Grass, kes on viimastel aegadel küll meedia huviorbiiti sattunud seoses oma SS-mineviku ülestunnistustega, kuid keda võib vaieldamatult pidada tänapäeva saksa kirjanduse juhtfiguuriks. Ja seda mitte ainult tänu tema suurepärasele loomingule, aga ka (kultuuri)poliitilisele angažeeritusele ja metseenlusele. Grass julgustab noori autoreid aktiivsemalt sekkuma poliitilisse ellu, et nad hoiaksid ärkvel oma meeled ühiskondlike arengutendentside suhtes. Just nii nagu seda omal ajal tegid Grupp 47 liikmed. Selleks puhuks kutsus ta näiteks 2005. aasta 5. detsembril Lübeckisse kokku tosinkond noort saksa autorit, et luua neile platvorm ühiskondlikuks ja kirjanduslikuks mõttevahetuseks. Kuigi esialgu pidi kogunenud autorite grupp kandma Grassi tahtel ja Grupp 47 eeskujul nime Lübeck 05 või Grupp 05, on tänaseks otsesest paralleelitõmbamisest loobutud. Eks aeg näita, kas Grupp 47 natukene kunstlikuna mõjuvad elustamiskatsed kannavad vilja või mitte, aga selge on see, et tegemist oli äärmiselt mõjuvõimsa kirjandusrühmitusega, mille tähenduse kogu ulatus selgub võib-olla alles kauges tulevikus.

 

1 Mainida võiks siinkohal vaid nimetu autori tendentslikku lühiülevaadet “Saksa “47 rühm”” 1965. a detsembrikuu Loomingus, Rita Tasa artiklit “Pilk tänapäeva lääne-saksa kirjandusele” sama aasta Loomingu augustinumbris ja grupi liikmete (nt H. Böll, W. Jens, P. Handke) mõningaid teoseid, mida meie erialaajakirjanduses on lühidalt tutvustatud.

2 Näiteks meenub mulle üks I. Bachmanni ütlus, et ta ei suutnud 1953. aastal grupi auhinnaraha vastu võttes oma silmi uskuda, sest see oli teiste honoraridega võrreldes meeletult suur.