Inimene, kellel olid põhjapõdrad ja poeesia

Eva Toulouze, Liivo Niglas

Juri Vella mälestuseks.

12. septembril lahkus meie hulgast Juri Vella, metsaneenetsi põhjapõdrakasvataja, põlisrahvaste õiguste eest võitleja ja kirjanik, kodanikunimega Juri Ajvaseda. Juri Vella jättis oma tegude ja kirjutistega olulise jälje Lääne-Siberi põlisrahvaste ajalukku.
Juri Vella sündis põhjapõdrakasvatajate peres raskel sõjajärgsel ajal, 1948. aastal. Ta kasvas üles Varjogani külas vanaema Nengi hoole all. Vanaemalt kuuldud muinasjutud ja legendid panid aluse teadmistele metsaneenetsi kultuurist ja maailmatunnetusest. Juri hakkas luuletama juba kooliajal, kuid nagu paljud teisedki külanoored jättis ta keskkooli pooleli ning elas koos oma perega tavalist nõukogude põliselaniku elu. Selle lahutamatuks osaks oli teadmine, et kultuur on ainult venelastel, hantidel ja metsaneenetsitel seda pole, sest nemad on ju primitiivsed inimesed. 40-aastaselt, avaldanud juba kohalikus ajakirjanduses mõned luuletused, läks ta õppima Moskva kirjandusinstituuti. Seal puutus ta esimest korda kokku vene ja maailma kõrgkultuuriga. See kogemus avardas ta silmapiiri ning Moskvast naasis ta veendumusega, et ka metsaneenetsitel on rikas ja omapärane kultuur, mis väärib eluõigust nii poeesias kui poliitikas. 1990. aastal täitis ta oma ammuse unistuse: ta ostis kümmekond põhjapõtra ning kolis koos perega elama piirkonda, kus enne sundkollektiviseerimist oli elanud tema emapoolne suguvõsa. Juri Vella lõi oma perele ja põhjapõtradele hästi toimiva elukeskkonna: ta rajas mitu tänapäevaste mugavustega laagripaika, lapselaste harimiseks tegutses metsas kool, kari kasvas. Tal õnnestus südika ja äärmiselt isikupärase vastupanuvõitlusega ohjeldada isegi naftahiiglase Lukoili loodusvaenulikku tegevust. Nüüd sai haigus tema sitkest tahtest siiski jagu.
Milline on Juri Vella pärand?
Eelkõige pärandab ta meile oma mõtted. Vella oli mõtleja, kes otsis teed, kuidas jääda põliselanikuks maailmas, mis ei hooli sajandite jooksul hapras Põhjala looduses välja kujunenud eluviisist ja väärtustest. See tee on äärmiselt kitsas, kui see meie ajas üldse leitav on. Aga Juri aeg ei olnud tavaline aeg. Juri ajataju ulatus kaugele: ta mõtles pidevalt sellele, mida on vaja, et saja või kahesaja aasta pärast saaksid tema järeltulijad elada, kui nad soovivad, esivanemate traditsioonide järgi. Selle mõttega avaldas ta kolmeköitelise toponüümi­sõnastiku, lootes, et ka mitme põlvkonna pärast aitab see tõestada, et raamatus nimetatud metsad ja järved olid hantide ja metsaneenetsite pärusmaa. Juhul kui need on sel ajal veel olemas ja kui keegi tahab neid tagasi nõuda …
Juri Vella pärandab meile oma eeskuju. Metsa elama minekuga tõestas ta, et ka XXI sajandil on võimalik elada koos põhjapõtradega väärikalt ja mugavalt. Ta ehitas endale ideelise ja ideaalse maailma, mida näitas uhkusega välismaailmale, inimestele, kes tulid „tsivilisatsioonist”. Ta oli alati valmis huvilistele, olgu selleks etnoloog, ajakirjanik, filmitegija või naftatööline, näitama oma igapäevaelu, jagama mõtteid põhjapõtradest, naftast, poliitikast. Ta uskus, et mida rohkem tema maailmast teatakse, seda paremini mõistavad inimesed traditsioonilise eluviisi väärtust ja kestlikkust. Sisimas lootis ta, et nii mõnigi külas või linnas elav põliselanik leiab tema eeskujul tee esivanemate pärandi juurde.
Juri Vella jätab meile mälestuse oma julgusest. Tal puudus aukartus kõrgete ametnike ees. Talle polnud probleem pöörduda otse Handi-Mansi ringkonna kuberneri või Venemaa presidendi poole, ta tegi seda regulaarselt: kirjutas kirju, saatis pühendusega raamatuid, esines pöördumistega telekaamerate ees. Riigis, kus hierarhia on kõikvõimas, liikus Vella bürokraatide kontorites sama enesekindlalt nagu soos, Moskva tänavatel sama vabalt nagu metsas. Ta julges vastanduda kubernerile ja riigi juhtkonnale, ei kõhelnud öelda „ei” naftafirma nõudmistele.
Meile jääb mälestus tema sõnaosavusest, oskusest argumenteerida vilunud poliitikutega ning sundida neid teda võtma võrdväärse vastasena. Kas on veel keegi, kes astuks tema jälgedes, kes õpiks tema eeskujust?
Temast jäävad maha mitmed kirjatööd. Kui alguses kirjutas ta üksnes vene keeles, siis nüüd on tema pärandi oluline osa neenetsikeelsed proosa- ja luuletekstid, millega on pandud alus metsaneenetsi kirjale ja kirjandusele. Aga see pole ainus, millega ta kirjanduslukku jääb: Juri Vellal on oma hääl, oma kõla. Pärast esimesi kirjutamiskatseid, kui ta püüdis kirjutada vägagi poeetilist luulet ja vägagi proosalist proosat, segunesid žanrid tema loomingus aina rohkem ja muutusid lõpuks lihtsalt kirjanduseks. Juri Vella tekstid on kas poeetiline proosa või vabavärss, need on lihtsad, kompaktsed, tekitavad südamesse tungivat muusikat ja kõnetavad igaühte. Ta kirjutab asjadest, mis puudutavad teda kui inimest: armastusest, kahtlustest, masendusest, loodusest, ajaloost, olevikust. Harva langeb kirjanduslik mina nii suuresti kokku autori reaalse minaga. Tema viimane teos, mille ta avaldas oma 65. sünnipäevaks pool aastat enne meie hulgast lahkumist, on kahe hiiglase dialoog, poeetiline kirjavahetus indiaani kirjaniku Scott Momadeyga. Juri Vella oli liikumas uuele mõtlemis-, tegevus- ja kirjutamistasandile: teda huvitasid sugulusniidid, maailma põliselanike ühinemine …
Ta jätab meile mälestuse oma säravatest ja naeratavatest silmadest, oma vallatusest ja intelligentsusest, oma sügavast arusaamisest maailma asjadest. Kuidas ta, elades koos põtradega metsas, sai nii selgelt näha läbi riigi propagandast ja jõuda järeldusteni, mida Venemaa juhid nii püüdlikult varjavad?
Nõukogude inimesena oli ta usaldanud autoriteetset sõna, kuni avastas ülikoolis, et suur osa sellest on vale. Õppetund juurdus sügavale: ta ei uskunud enam pimesi ametlikku juttu, vaid õppis kriitiliselt ja iseseisvalt mõtlema kõigis eluvaldkondades. Selleks pidi ta enda dekonstrueerima ja siis ehtsamal alusel taas üles ehitama, ta pidi taastama orgaanilise sideme oma maaga, esiisade traditsiooniga, metsa-, jõe- ja taevajumalatega. Selle eepilise tööga saavutas ta selle, millest kirjutab oma teostes suure tähega: temast sai Inimene. Ja selle, mis ta oli selle töö käigus õppinud, andis ta edasi teistele. Põhjala loodus on habras ja taastub aeglaselt. Loodame, et pikapeale kannavad Juri Vella külvatud mõtted ja teod vilja ja et leidub põliselanikke, kes jätkavad tema teekonda.

Juri Vella

Põdrakasvataja laul

Muutuksin ma vihmapiisaks,
et siis särada su ripsmeil.
Ngadei!
Ngadei!
Muutuksin ma lumehelbeks,
et siis lebada su kasukkrael,
kartes puudutada sooja kaela.
Ngadei!
Ngadei!
Aga põdrarakendil kui lendad
ja kui lumeväli sulle laulu laulab,
tahaksin ma olla naeratus su näol.
Ngadei!
Ngadei!
Ngadei!

Tõlkinud Arvo Valton

Luigejaht. Epiloog

Ühepuupaat liugleb mööda vett,
hoides maailma
vaikust ja tarkust,
milles luikedel ja inimestel
on seni veel võrdsed õigused lendamisele.

Ning jätame tuulele
fraaside ettevaatamatuse…

Tõlkinud Art Leete

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht