Sõnademuutja Trubetsky

Martin Luiga

Üldiselt on levinud arvamus, et Tõnu Trubetsky on debiilik, või ullike vähemalt. Vähesed näevad tas koherentset poliitilist mõtlejat – hea eesti rahvas ei lubanud tal isegi avalikult poliitilist valikut teha. Kohalikud orgteooriast vaimustuvad munitsipaalanarhistid arvavad, et Tõnu valmistab neile piinlikkust ja määrib nende ideoloogilist puhtust ning ka muidu ei nähta temas ehk kuigi poliitilist poeeti. Siin tõestame, kuidas debiilikud oleme hoopis mina ja sina ning kuidas Tõnu hoiak on mitte ainult poliitiline, vaid ka originaalselt poliitiline ja korrektselt poliitiline. Ning me teeme seda paranduste põhjal, mille Trubetsky on teiste autorite loomingusse sisse viinud, sellepärast et poliitika – see on eelkõige muutmine või parandus.

Enamasti krimpsutatakse kellegi varasema loomingu, näiteks laulusõnade muutmise peale niisama nina, taipamata, et laulud ongi muutlikud, et laul on vanem kui kiri, et see on nagu rahvaluule, alati elav. „Horst-Wessel-Liedi” töötlemine „Leon Czolgosz Songiks” on ehk üks tradit-
sioonilisemaid sõjalaulu kaaperdamise juhtumeid. Peamiselt on selle juures ehk tähelepanuväärne, kui vähe on vaja muuta, et kõik oleks hoopis teisiti. Natsihümnist saab anarhistlik hümn, isegi „shot by the red front and reactiona-ries” on samaks jäänud. Muude näidete implikatsioonid on keerulisemad.

Võtame laulu „… Nad läksid öös” albumilt „Ma armastan Ameerikat”. Selles laulus on muudetud Arvi Siia algsest luuletusest kaht kohta. Uurigem neid kohti lähemalt:

Sa lähed mööda, siis kui juttu ausat
peab riigi pooldamiseks keegi taas,
kui abivalmilt, põlvitamas lausa
on moodne tõusik tänuks ta ees maas,
ja kordad lollilt: „Igandite saast…”

/…/

Me aeg on vaikne. Vaikselt leiba teenid. 
Kas tõesti, sõber, ongi kõik vaid see?…
  On taskus raamat. Selle peal Bakunin. – 
Meid usaldati kaitsma ta ideed.

Siial oli „riigi pooldamise” asemel „riigivastasus” ja laulu lõpus, kus „on taskus raamat, selle peal Bakunin”, seal oli Siial Bakunini asemel Lenin, mõistagi. Siia luuletust lugedes ei jää meile muud tõdemust, kui et lörri keerati see kena idee, ja varem hoiatas see luuletus sellesama lörrimineku eest süsteemi, millesse Siig siiralt uskus. Kui Trubetsky sama õhustiku võtab ega aseta seda oma tänapäeva, vaid hüpoteetilisse anarhiasse, muudab ta situatsiooni tõeliselt universaalseks. Nüüd ei ütle tekst meile enam, et NL läks lörri, ega hoiata selle eest, et liberaaldemokraatiat ähvardab seesama saatus, vaid ilmutab, et alati, igasuguses süsteemis või süsteemituses on indiviid kaasvastutav selle eest, mis nägu on tema ümbrus. Siig ise ilmselt nõustuks sel-lega, et „nimi kaanel” võib ka vahetuda:

 Võib-olla meilgi sellele majale / laduda korrus või kaks tuleb kord /Igasse Maailma nurka / ei paista veel / see / dialektika tuletorn!

Raamat on tähtis. Tõik, et see on taskus, tõik, et selle kaanel on nimi, ja tõik, et sellele tuleb truu olla (mõeldav on ka Søren Kierkegaardi remix: mul taskus raamat, selle peal on „piibel”.) Meie ajal ei ole kombeks, et taskus on raamat ja „selle peal mingi nimi”. Igaüks peab end kangeks isemõtlejaks. Aga nimi ja nägu on idee ikoonid, need tuletavad sulle meelde, et idee tuli inimese peast ja sina oled niisamuti inimene. Meie aja kohta käib aga üsna hästi Herakleitose lause, et efeslased peaksid kõik end üles pooma ja oma linna habemeta nolkidele jätma, sest et nad Hermodorose – kes oli neist parim – eneste seast välja on ajanud sõnadega: „Ärgu olgu keegi meist parim, aga kui mõni selline juhtub, olgu siis parem mujal ja teiste hulgas.” Enamik inimesi elab veendumuses, et selle raamatu peale, mis neil taskus, on kirjutatud „demokraatia”. Raamatut ennast avavad nad harva. Slavoj Žižek väidab, et see ei ole tänapäeval teps mitte raamat poliitikast, vaid eetikast, ning „sinna peale” on kirjutatud „Emmanuel Levinas” (ja see ei ole hea asi, Levinas leiutas tolerantsuse, nagu meie seda tunneme, ja tema idee põhineb sellel, et esmane impulss, mis inimesel võõrast nägu nähes tekib, on see nägu sisse peksta). Kui inimene ei tea, kust tema mõtted tulevad ja arvab, et need tekkisid ta peas võluväel ja iseenesest, on tegemist vähemasti taktikalise veaga.

Veelgi huvitavam pööre leiab aset Vennaskonna minu arvates viimases väga heas laulus „Steriilne särk, revolverkülmad prillid”. Ma toon selle heal meelel tervikuna ära. Nii, nagu Trubetsky seda laulab. Selles laulus on ta välja vahetanud üksnes poliitilise pooluse.

 

Must superauto seiskus maanteepeenral,
rind iseteadlik uhket plekki täis.
Ta rooli tagant bossilikult veenvalt
pikk noormees väljus, kaugust kaema jäi.

Ta polnud poiss kui sajad Johnid, Billid –
ei narmaid üll, ei karva kasvand oim:
steriilne särk, revolverkülmad prillid –
pealt elektroonik, sisimas – kauboi! …

Käed püksitaskus, vastu balustraadi
ta toetas end, teekingult seiras maad.
Täis voolujoonte kirevat paraadi
maal suurel, laial kaikus autostraad.

Seal, piirist piirini, kus lääs, kus ida,
ei paistnud metsa taga mets, vaid linn
ja linna taga terve linnarida,
veetornid, soojussõlmed, telemastid ning …

Mis võimas maa! Ta homsel minna lasta
nii nagu tahab liberaal, vikaar
ja mökoloog ja heaolust rasvas
eakaaslane – kah Kristus-superstaar?!

No ei! On vana vasakpoolsus hale,
kuid parempoolsus … roosamannaloll!
Meil tuleb võtta veelgi vasakule
ja sellest siis ei taandu me üks toll!

Mis meist arvaks „Figarod” ja „Sternid”,
ei tunnista me eal, et meil on kriis:
martäänid
töös ja naftat täis tsisternid
saab propagandast põuda võitev briis!
Las lõksub kongress, susisegu senat –
käpp rusikasse! See on raudseim raud.
Jõust, käsust ilmas miski pole kenam,
üldinimlikkus –
nõrgukeste laul.

Mis kord on käes, see kätte peab ka jääma.
Kes isiksus, sel kohus enda ees.
On üldsus auto – rooli siiski käänab
vaid üks, kui vaja – isehakand mees!

… Must superauto maanteepeenralt startis,
suund vilkus, välkus üle õla prill.
Teel demokraatlikul, kus miljon automarki,
ta kaugenes: karp … täpike … batsill …

 

See luuletus on algvariandiski, ütleme, keerukas. Siig kujutas selles paremäärmuslast, Wille zur Macht fašisti, meistrit, heerost, liidrit. Sümpaatne noormees, tundub – ent see on aimatav; ta on propagandistlik sümbol, need on mõeldud meeldima. Robert Kurvitz peab „batsilli” seal lõpus halvustavaks, leides, et tõeline suurmees peaks kaugenedes ainult suuremaks muutuma, ent minu meelest on see vähemalt kaheti mõistetav – batsill on väga suure potentsiaaliga tegelane, lõppeks.  Me näeme meest, kes tahab päästa oma kodumaa. Ta on selle nimel kõigeks valmis. Kas võib olla, et siin on Siig salamisi leidnud, et täiusliku ühiskonna poole viib ka hoopis teistsuguseid teid kui kodumaal praktiseeritu? Igal juhul on laul tervikuna äärmiselt hegeliaanlik. Hegel väidab, et see, kui ühe inimese tahe valitseb teiste üle, on kõige ilusam asi – ja „üldinimlikkus – nõrgukeste laul” võib küll julmalt kõlada, ent on tegelikult puhas ideoloogiakriitika. Trubetsky lahendab selle probleemi, teeb vigade paranduse, ütleb totaalsusele jaa ning saab aru, et ajalugu ei tehta ilma kange-lasteta. Igasugune rohujuureteema vohab siis ka sootuks rõõmsamalt, kui hea juht on öelnud „rohujuureteema vohagu!”, nagu me Cháveze bolivarliku vabariigi pealt oleme näha võinud. Sedavõrd šeffide asjade taipamine asetab Trubetsky kohemaid selliste kõige progressiivsemate hegeliaanlike mõtlejate kilda nagu Curtis ja Žižek, ning põhjendab ka ääretasa tema Keskerakonda astumist. Poliitika on poolte valimine ja demokraatlik süsteem ei muutu sellest kuidagi paremaks, et mingid inimesed otsustavad selles mitte osaleda.

Laulu juures on tähelepanuväärne ka see, kuidas see on tänapäeval veel tänapäevasem kui selle valmimise ajal. Päris tõeline sõjalaul.

Ka moraalilis-eetilistel põhjustel on Tõnu sõnu muutnud. Andres Aule tekstist „Loss Taivalkoskis” on anarhisti hoolas tsensorinäpp kogu verepilastuse välja toimetanud. Ilmsesti „elutervise” põhjustel. Mingi lugu oli ülepea Vennaskonna repertuaarist välja jäetud, et inimesed ennast ära ei tapaks, aga ma ei mäleta, mis lugu see oli.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht