Karl Kiilaspea pärijad

Ott Kilusk

Aarne Ruben, Karl Kiilaspea pärijad. Toimetanud Eva Luts. Kaanepildi autor Meelis Krošetskin. Fantaasia, 2013. 200 lk.

Aarne Rubeni viimati ilmunud teost „Karl Kiilaspea pärijad” võiks vaadelda kui omamoodi katset taaselustada rüütliromaani žanri, nagu seda omal ajal (edukalt) proovisid teha romantikud. Rüütlite, lindpriide ja seiklejate maailm osutus tol korral äärmiselt sobivaks alusmaterjaliks, et tutvustada romantikute vaateid elule ja kirjandusele.  Ajalooline aines segatuna seikluslikkuse ja sündmustega, mille tegelik asetleidmine oli enam kui küsitav, kuna see toetus mõningate ähmaste ajaloofaktide äratoomisele vaatamata enamasti siiski autori fantaasiale, saavutas tollaste lugejate hulgas suure poolehoiu. Selle raugemist pole märgata tänapäevani. W. Scott, A. Dumas ja mitmed teisedki eelnimetatute kaasaegsed on tänaselgi päeval jätkuvalt populaarsed kirjanikud, kelle looming leiab endiselt arvukalt lugejaid. Seda tõsiasja kinnitavad arvukad tõlked ja kordustrükid, mis hoiavad seda sorti klassika elavana. Nipp seisneb siin eelkõige romantilise kangelase kujutamises ja väljapeetud huumoris, mis narratiivi lugejatele eriti suupäraseks teeb. Nagu romantikutele kohane, saab nendes jutustustes ilus veelgi ilusamaks ja kole ning taunitav veelgi koledamaks, kui see seda tegelikkuses on. Tegelaste kõnepruuk on aga äärmiselt mitmetasandiline, loob konteksti ja on peenest huumorist kantud. Sageli on nende raamatute lõpplahendus traagiline, lõpeb romantilise kangelase surmaga, mis lugejatele samuti hinge näib minevat.
Kõik eelnimetatu võib lugeja hõlpsasti leida W. Scotti romaanist „Ivanhoe”, Dumas’ „Kolmest musketärist” ja lõppude lõpuks ka Howald Pyle’i „Kuulsa Robin Hoodi lustakatest seiklustest”. Sellises, romantikute ette näidatud suunas liigub ka kirjanik Ruben. Tema kujutatud romantiline kangelane rändrüütel Lothar kannab eneses kõike seda, mis seesugusele kirjandusele loomuomane. Sellest täpsemalt edaspidi. Kaardistagem kõigepealt aegruum, kus liigub ja tegutseb Rubeni (pseudo)ajalooline kangelane.
Kirjanik Ruben on valinud oma romaani tegevustiku taustsüsteemiks pöördelise epohhi Euroopa ajaloos. Legendaarse Karl Suure poeg Ludwig Vaga, kes ei suutnud hoida koos määratut Saksa-Rooma keisririiki ja oli ka muidu sõjapidamises saamatu, jagas selle hunnitute mõõtmetega territooriumi oma poegade  Lothari ja Ludwig Sakslase vahel. Kui Ludwig Vaga uuesti abiellus ja sai sellest ühendusest kolmanda poja ehk Karl Kiilaspea otsustas ta maa uuesti jaotada. Sellega polnud aga vanemad vennad sugugi rahul. Ludwig Vaga, kes poliitika vallas just kõige teravam pliiats polnud ja meelsamini hoopis usuasjadele mõtles, jaotas oma valdusi äärmiselt ebaotstarbekalt ja usuisade omakasupüüdlike soovituste kohaselt. Mõistagi tekitas see asjaolu palju paksu verd, mille tagajärjel said teoks mitmedki sõjad ja rüüsteretked.
Pärast vana kuninga surma sõlmisid omavahel liidu Ludwig Sakslane ja Karl Kiilaspea, kes olid erinevalt oma isast riigiasjadest vägagi huvitatud. Nimetatud liit on ajaloost tuntud kui Strasbourg’i vanne. Vanem vend Lothar, kes noorematelt lüüa sai, sõlmis nendega omakorda nn Verduni kokkuleppe, mille sisu ongi aluseks Euroopa hilisemale jaotamisele Itaaliaks, Prantsusmaaks ja Saksamaaks.
Kuid siinkohal vältimaks olukorda, kus terve Euroopa ajalugu ümber jutustatud saab, pöördugem tagasi Rubeni romaani juurde. Seda enam, et ega lugejal „Karl Kiilaspea pärijaid” lugedes laialdasemaid ajaloolisi teadmisi suurt tarvis lähegi. Piisab, kui teame, et kirjeldatud aeg oli rüütlite, sõdade ja seikluste aeg, mis pakub ühele (pseudo)ajaloolisele romaanile juba isegi küllaldaselt kirjanduslikku ainest.
Nõnda, romantikute eeskujul, viib Ruben lugeja idealiseeritud keskaega, kus taastuvad rüütliromaanide imed, maagia, seiklused ja fantastika. Romaanikangelaste elukäsitlus on sügavalt usklik, kuid toetub ka ebausule ja legendidele. Üleloomulikud olendid (näiteks hiiglased) tegutsevad siin täieõiguslike, reaalsete tegelastena loomulike kõrval, mõjutades sündmuste kulgu igal võimalikul ja võimatul viisil. Seesugune vastuolu loob aga lugeja tarbeks huvitava maailmapildi, kus ringihulkuvate rüütlite elunägemine ja religioosne aatelisus lisab tegelaste siseelule täiendavat valgust. Vabadus ja armastus on selletaolistes narratiivides mõisted, mida tuleb kaitsta elu hinnaga. Tolleaegse rüütli aukoodeks ja elustiil on tänapäeva lugejale imekspandav ja pakub ühtlasi huvi. Oskuslikult rüütliromaanide ülevat ja groteskini liialdavat stiili matkiv Rubeni kirjutusviis särab nii ajalooliste kui mütoloogiliste teadmistega ja loob mainitud abivahenditega keskkonna, kus lugeja saab pidevalt millegi üle imestust avaldada. Elavat kirjeldamist leiavad seejuures nii aadelkonna kui lihtrahva kombestik, elulaad ja ilmanägemine.
Raamatu peategelane, minajutustaja Lothar on rändrüütel, kes nimetab end Karl Kiilaspea alamaks. Nagu ütleb raamatu alapealkirigi, räägib tema lugu sellest, „kuis üks rüütel oma armsa ratsu tagasi saab”. Nimetatud ratsu kaotamine ja tagasisaamine pole siinkohal loomulikult ainsad sündmused, mis romaani lehekülgedel aset leiavad. Kirjeldatakse nii õukondlikke mänge kui lihtrahva elu, ka rüütlite omavahelist suhtlemist: kahevõitlusi, turniire ja kõikvõimalikke muid, lugeja meelest ilmselt sageli üsna absurdset laadi aukohuseid.
Rändrüütel Lothar üllatab lugejat laialdaste religioossete teadmistega, samuti oskusega filosofeerida ning üht või teist piiblilegendi näitlikult analüüsida. Tema vagades arutluskäikudes on kadestamisväärset erudeeritust ja retoorilist elegantsi, mis tunduvad seda võluvamad, et rüütel on kirjaoskamatu. See puudus oli aga tolleaegsete rüütlite puhul valdav.
Peale mainitud vooruste on Lothar loomulikult ka vapper ja kartmatu võitleja, kes ei jäta seda ühelgi võimalusel demonstreerimata. Nõnda tuleb tema rännuteel, ametivendadega kohtudes ette ridamisi nii võite kui kaotusi. Lugeja saab siinkohal aimu võitlusviisidest, relvadest ja kahevõitluste läbiviimise korrast.
Huvipakkuv on Rubeni jutustuse ülesehitus. Esimesed peatükid laseksid lugejal justkui aimata, nagu oleks „Karl Kiilaspea pärijate” puhul tegemist ajaloolisele tõele pretendeeriva realistlik-ajaloolise romaaniga. Loo arenedes kipub aga üleloomulik ja mütoloogiline sfäär loomulikust ja argisest ettepoole tõusma. Nõnda saab lugeja kaasa elada episoodile, kus Lothar raiub maha lokkisjuukselist tütarlast kimbutava hiiglase pea. Nagu muinasjuttudele kohane, otsustab see kehast eemaldatud pea ka rüütliga vestlusse laskuda. Sellest peale mõistab lugeja, et see, mida Ruben romaaniga edasi anda soovib, pole mitte ajalooline ja faktitruu tõde, vaid tolle kauge ajajärgu maailmatunnetus.
Aarne Ruben, kes on Karl Ristikivi (pseudo)ajaloolisi romaane uurinud, on võtnud vanameistrilt üle nii mõndagi väärtuslikku. On selge, et kirjanik on ennast ajaloolise taustaga peensusteni kurssi viinud. Sellest, millise põhjalikkusega Ristikivi oma romaanide kirjutamiseks valmistus, pajatatakse lausa legende. Teine tähelepanuväärne sarnasus kahe kirjaniku vahel on kangelaste kõnepruugi ja selle kaudu maailmanägemise esitamine nõnda, et lugeja uskuma hakkab, et teda kõnetavad tõesti nood kadunud aegade tegelased. See asjaolu teeb Rubeni kõnealusest romaanist sama ladusalt loetava ning nauditava lugemisvara kui Ristikivi jutustustest.
Nende autorite lähenemisviis erineb selles, et Ristikivi jääb ka oma ajalooliste triloogiate kirjutamisel veendunud realistiks ja esitab faktidel põhinevaid sündmusi, nagu need tõepoolest aset võisid leida. Ruben, lähenedes pigem romantikutele, väljub aga mänguliselt tõepärasest ja usutavast, tutvustab lugejatele äraspidist ja muinasjutulist maailma, nagu seda on kujutatud endisaegsetes legendides rüütlitest ja nende seiklustest.
Nõnda võiks ümardatult ja kokkuvõtvalt öelda, et Ristikivi looming on analüütilistele vaatlustele toetuv filosoofiline arutlus ajaloost ja inimese osast selles protsessis, „Karl Kiilaspea pärijad” aga eelkõige kirjandusloost inspireeritud katse taaselustada rüütliromaanide spetsiifilist poeetikat.
Selle ülesandega on kirjanik Ruben kenasti toime tulnud. Keerulisem on vastata küsimusele, millega võiks romaan „Karl Kiilaspea pärijad” meid kõnetada? Üks võimalik suund lugejate tarbeks oleks arvatavasti  muistsete ja tänapäevaste eetiliste ja esteetiliste diskursuste võrdlemine, samuti inimese maailmapildi muutumine ajas. Lootkem siis, et Rubeni romaan edaspidigi mõnes kultuuriväljaandes arvustamist leiab ja needki valdkonnad saavad vääriliselt käsitletud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht