Eesti keele lummuse päev

Valdur Mikita

Eesti keeles on laene umbes 85%, kultuuris oletatavasti üle 90%, Eesti loodus on aga peaaegu 100% „laenatud”. Pärast jääaega tekkinud endeemilisi liike on ainult kolm. Oleme ennast kildhaaval maailma pealt kokku laenanud. Keele, kultuuri ja looduse hulgas näib eesti keel kõige unikaalsem. Küllap eesti keel ongi meie olemasolu kese.

Suured jõed on sageli keele-emad. Jõed märgistavad tihtilugu ka keelepiire. Vetevaimudel on keelte sünni juures auväärne koht. Huvitav on seegi, et vetevaimudel on sageli ka lauluandi, millega nad inimesi hullutavad. Ka Emajõgi on meie keele-ema, ta lõi sajandite eest lahku lõuna- ja põhjaeesti keele. Nõnda on Emajõgi ühtlasi ka emakeele-jõgi ja emakeelepäev veidi ka Emajõe austamise püha.

Minu vanaema kõneles natuke mõisa-ajast pärit kadakasaksa keelt. „Pupe”, „kiftine” ja „vehverments” kajavad veel praegugi mõnusasti kõrvus. Iseäranis meeldis mulle „vehverments” – see kõlas nagu vägev nõiasõna. Vehverments tähendas pisikest neljakandilist paberi külge sulanud piparmündikommi, mille vanaema puhvetikapist õngitses. Kui keegi memmel hinge täis ajas, võis ta prahvatada: „Laku tuhka!” või koguni „Laku perset!”. Need ei olnud sõimusõnad, vaid hoopiski igivanad loitsu­vormelid, mida võib leida veel Hurda kogudest.

„Kift” on seegi, et meie kõige populaarsem lastelaul on samuti lipiti-lapiti kadakasaksa-keelne. Saksakeelse liisusalmi algus kõlas nõnda: „Entel tentel trika trei, Preisi Kindral, komm herein!”. Toortõlkes mugandus teine rida omakeelseks „teisi kinter nomma rein”, millest laulusalmis sai hoopiski „uhtsi-kaaru-kommerei”.

Mitmed kirjatähed on lennanud meie juurde lindudena taevast. A-tähe mütoloogiliseks esivanemaks võib pidada oksal istuvat egiptuse raisakotkast. A-tähe põõn on oksaraag, tähe parem õlg aga linnu saba. A-tähe esivanemat võib igaüks ka Tallinna Loomaaias kaemas käia. Tiivulist päritolu on peale A-tähe veel ka M, U ja W. Nii on alfabeedi sugupuus tõepoolest kübeke ka taevalikku päritolu.

Eesti keelde sobiksid hiilgavalt kõiksugu kartulimütoloogiast pärit idu-liitelised sõnad. Idutama, iduhänd ja idujuur on kütkestavad ühe ja sama mütoloogilise perekonna liikmed. Pakuksin välja veel mõned: iduvik (varane lapsepõlv), idutark (sünnilt tark), idukond (kriitiline mass), idutonks (kunstlik viljastamine), iduvara (algkapital), idumeelne (algatusvõimeline). Ja miks mitte iduvana (80+ literaat, s.t eesti kirjanduse elav pässik).

Valitsevaks mõttevooluks on ringhäälinguajastul saanud pudism (sõnast puding, pudistama). See iseloomustab inimest, kelle mõtted on segased ja kõne arusaamatu. Inimesel pole midagi öelda, kuid ta ütleb seda ikkagi. Ja siis ta ütleb seda veel kord. Ja veel kord. Ja kõigil on viimaks tunne, et peaks oma sõrmenukid ära närima.

Tuleks täpsemalt kokku leppida mittemidagiütlevuse definitsioonis, ehk päästab see kõige hullemast. Näiteks: Mittemidagiütlevus on inimese sõnulseletamatu soov öelda üha uuesti seda öeldamatut, mida ta hetk tagasi alles ütles või siis ka ei öelnud.

Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), kõneks (kuuldav sõna) ja sisekõneks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole ajaloo vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid (ringhääling). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti ideed, mida vaikse sõnaga peale hakata.

Kindel on see, et kultuur on võrdlemisi lühikese ajaga suurel määral muutnud inimese sisekõnet. Tänapäeva inimest on tabanud ränk sisekõne vaesumine, see on võib-olla üks kõige rängemaid kultuurikaotusi. Sisekõne on suuresti privaatkeel, tavakõne aga kollektiivne keel, millelt on maha hööveldatud ülemäärane isikupära. Meeliköitev on see, et pöördelised otsused elus on peaaegu alati seotud sisekõne äkilise muutusega. Kõige suurem tõenäosus põnevaid keeleavastusi teha on uurida vaikse sõna tähendust.

Kummaline on see, et kui inimesega juhtub midagi põnevat, kujutab ta otsekohe elavalt ette, kuidas sellest jutustada teistele. Võimalusest anduda hetkeks jutuvestmise mõnule koosnebki kõikvõimalike elujuhtumuste peamine maagia. Sündmuse essentsiks on alati seiga või seikluse (muinas)jutuline juur, teiste sõnadega – müüdiline alge. Lood on olnud kultuuri tooraineks tuhandeid aastaid ja pole mingit alust arvata, et see homme teisiti oleks. Elu on muinasjutuvestjate sepistatud labürint.

Meil pole vist ühtegi dendraariumi, kuhu oleks kokku kogutud kõik pärismaised puud ja põõsad. Keegi rahvusmeelne loodusesõber võiks ühe sellise luua. Kui inimene, kes seal siis tulevikus kõnnib, kasutab oma keeles üksnes põlistüvesid, kas siis saab temast tõeline eestlane, uus Tamm-Saare? Kas keeleaias põlistüvede vahel kõndiv inimene jõuab viimaks keelekoju, loob uue tüviteksti?

„Häälikuliselt ajendatud tüvi” – see termin vajaks eesti keeles hädapärast teistsugust nimetust. Tüvi on massiivne, puitunud taimeosa. „Häälikuliselt ajendatud kaun” kõlaks minu arvates pisut lustakamalt ja kirjeldaks seda hämaravõitu keelenähtust märksa paremini. Lisaks häälikuliselt ajendatud tüvedele on rangelt võttes olemas ka somaatiliselt ajendatud tüved, s.t kaunad. Deskriptiivid on lingvistidele ühed parajad kaunad.

Eesti keele kirjeldamiseks tuleks üldse kasutusele võtta rohkem botaanililist terminoloogiat. See aitaks meie vana keelepõhja paremini siduda floristilise ja animistliku mõtteviisiga. Keel peaks õitsema juba grammatikaõpikus. Grammatika ja geneetika on sarnased ühe tunnuse poolest: need on maailma kõige huvitavamad nähtused, mis on vangistatud maailma kõige igavamatesse õpikutesse.

Õnneks on meil lisaks tümakale tüvevarale olemas somaatiliselt ajendatud kiri – see tähendab allkiri. Usun, et ka tahvelarvutite sõrmesuhtluse kaudu jätkab eesti keel oma võluvat somaatilist akrobaatikat. Allkiri on see osa ladina alfabeedist, mis on säilitanud kõige suurema ühisosa piltkirja visuaalse maailmaga. Allkiri on oma olemuselt somaatiline hieroglüüf, see osa ladina kirjast, mis läks tagurpidi piktogrammide juurde tagasi. Kõige lihtsam piltkiri ongi näpuga õhku joonistamine, kellegi-millegi matkimine. Vanades rahvalauludes on see ekstaatiline käte abil maailma loomise jälg veel osaliselt säilinud.

Häälikusümbolismi meenutav tähendusülekanne toimub aimamisi kõikide meeleelundite baasil. Nii võiks sünesteetilisi keelevõimalusi ette kujutada kui teatud Mendelejevi tabelit, kus põhimõtteliselt leiab aset kõikide meelte ristkasutus. Ideofoonide puhul tuleb see raskesti kirjeldatav fenomen keeles kõige ilmekamalt esile. Selle keelenähtuse puhul kipuvad teiste meeleelundite loodud aistingud koguni varjutama tähenduse kuuldelist komponenti.

Soome-ugri keeltes on rohkesti häälikuliselt ajendatud tüvesid ehk seetõttu, et need on enamasti olnud väikeste rühmade keeled. Suurtes keelerühmades kinnistuvad teistsugused tähenduse loomise strateegiad. Väikestes rühmades nõjatub keel rohkem häälikusümboolsele põhjale. Ahtas keeleruumis piisab enamasti osutamisest, siin pole kuigi palju tarvis rääkida võõrastest asjadest. Üksteist hästi tundvate inimeste kõnepruugis võib ka ebamäärane mühatus kanda suurt infokogust. Väikeses keelekosmoses taganeb osa lingvistilisest materjalist tagasi häälikusümbolismi ja žestide maailma.

Häälikuliselt ajendatud sõnade üks iseloomulikke tunnuseid on see, et neil on kaunikesti hämaravõitu tähendus. Ideofoonid jäävad käibele keele nendes osades, mis on mõeldud kajastama just hajuvat tähendust. Maailma hämarate osade jaoks on selline keel täpne. Sellised sõnad kannavad midagi, mida võiks nimetada eksimõistmise võluks. Vahest teeb see ka eesti keeles mõtlemise nii mõnusaks ja avaraks – ja teinekord ka ebatäpseks. Eesti filosoofia on omamoodi jõukatsumine Werner Heisenbergi määramatuse printsiibiga. Ühest otsast vaadates võib see meile paista nagu kvantfüüsika, teisest otsast jällegi nagu külamüstika.

Heli ja liikumise põimitus sõnaloomes on põnev asi, mille üle mõtteid mõlgutada. See on koht, kus mitmiktaju lausa anub, et keegi ta viimaks sülle võtaks ja hellalt keeleteooria kuudikesse asetaks. Madalamatel helidel on asisem, kõrgematel vaimlisem tähendus. Kultuur laotub kuidagi laiali helikõrguse gradiendil. Madalate helide kaudu kõnelevad meis konnad ja reptiilid, see osa keelelisest maailmast on tihti seotud kurja sõna ja tumedate jõududega. Kõrgemate helide juures aga hakkavad meis hüüdma linnud ja muusad. Bassihäälega haldjas oleks igatahes üpris sõge olevus. Vähemasti meie keeleruumis.

Sõnadeta laulujoru arhailine nimetus on aidu-raidu. Omaette aiduraidutamine on ikka kuulunud eestlase keelepruuki. See on tegelikult vist ainus lauluvorm, mida ei pea õppima, mida lihtsalt oskame ja mis on ehk koguni meie sünnipärase keeleinstinkti pärisosa.

Näpuga joonistamine on esimene piltkiri, mille laps ära õpib. Imikud matkivad asju kätega, maalivad žestidega – võib-olla on see üldse esimene märgisüsteem, mis valmistab aju ette kujundlikuks mõtlemiseks, võluv mimeetiline teadvus. Ja nii, nagu see sageli juhtub – esimene ongi vahest kõige täiuslikum. Me õpime žestikuleerima, mille lähteks on näpuga näitamine ja imitatiivsed helijäljendid. See on meie esimene päris oma kiri, mõnes mõttes ka meie esimene allkiri. Me kõik valdame seda kirja, seda faasi läbimata oleksime jäänud idioodi tasemele.

Kiri sünnib keha liikumisest. Kirjutamine on somaatiline praktika. Kui me seda usume, oleme ehk taibanud midagi olulist ka oma esivanemate kultuurist. Rituaalid, loitsud ja maagilised märgid olid muistsed kirjasüsteemid, mida kirjutati sõrmede ja nähtamatu tindiga.

Matkimissõnades liituvad omavahel helid ja liigutused, kõlamaalingute abil kõnelev inimene matkib kedagi. See on liigutuste ja helide sulam, kuid liigutused pole tihti keeleloos meieni jõudnud. Need on maagilise mõtteviisi hääbumisel keele küljest lihtsalt ära pudenenud. Onomatopöa sünnib kehast, mitte suust.

Eesti keele kohta on käibel kaks võluvat keelemüüti: see on maailma kõige ilusam ja maailma kõige keerulisem keel. Eesti keele maagia ehk väljendubki kõige ilmekamalt nende kahe müüdi kokkupuutepunktis. Mis võiks meie ette ilmuda ilusa ja keerulise ristteel? Kõige-kõigemate kokkupuutest sünnib maailma kõige salapärasem keel.

Geenid ja keeled kulgevad eri teid mööda. Mõte võib end haakida mõlema sõiduki külge, mõtted on palju liikuvamad kui keeled ja geenid. Kultuuri liikumiskiirus on palju suurem kui geenidel või sõnadel. Seetõttu peitubki kultuuris palju rohkem võõraid asju kui keeles. Geenid on inimese ihu vili, sõnad on hõimu vili, kultuur on aga peaaegu alati võõraste leiutis.

Eesti võib olla tõepoolest üks väheseid paiku maailmas, kus keel, kultuur ja loodus on ühevanused ning sirgunud koos umbes 10 000 aasta vältel.

Mets säilitab ja võimendab kõike, mis on läänemeresoomlasele iseloomulik: animistlikku mõtteviisi, mimeetilist keelepruuki, mõistatuslikku mitmiktaju ja sellel põhinevat soomeugrilikku meelelaadi. Metsaskäimine on saunaskäimise järel siinmail vahest kõige sagedasem puhastusrituaal. Nii võiks sünesteesia kuulutada omamoodi eesti rahvuslikuks aardeks. Eesti keel ja kultuur ongi otsapidi selle massiivse tajuhäire sünnitis.

Nõndaläinut (tathāgata) tuleks soome-ugri keeltes mõista kui „metsaläinut”. Mets on võrreldav selliste nähtustega nagu keel, kultuur või teadvus – kõik need on oma olemuselt lõpmatud, raskesti piiritletavad, hämarad ja lõpuni kirjeldamatud.

Kuna inimene tajub maailma suuresti oma keha kaudu, sisaldab ka keel väga palju kehalise kogemuse kaudu hangitud ainest. Eesti keel on rikas somaatilist päritolu kaassõnade poolest: tuule käes, jõe suus, ilma peal. Osa meie kaassõnadest osutavad üsna otse ilmaruumi antropomorfsetele, inimesesarnastele joontele.

Mulle meeldib mõelda, et maagilise sõna jõud sünnib eesti keele grammatikast, mis on lummaval viisil kokku pandud muistsete hiidude kehaosadest. Eesti keele grammatika sündis Kalevipoja ihuliikmetest. Seetõttu ongi eesti keel meile pigem religioon, omamoodi armulaud, Kalevipoja ihu ja veri. Grammatikaõpik ongi eestlase katekismus. Kes ründab eesti keele grammatikat, peab mõistagi surema. Eesti keele grammatika on Vanaisa arvanud juba maailma loomise aegu looduslike pühapaikade inventari hulka.

Otsus.

Kuulutada emakeelepäeval kõik emakeeleõpetajad pastoriteks!

Olen mõelnud, et eesti keele jaoks võiks olemas olla ka maagilis-poeetiline käsitlus. Keelt ei tohikski ühe mõtteviisi alla mahutada. Normaalse aju omanikule eesti keel ehk ei kõlbagi, see ongi nähtavasti muutunud hullude ja geeniuste keeleks. Eesti keeles on väga palju marginaaliat ja piiriala. Minu arust ei ole sugugi juhuslik, et ilmakuulsa autistist geeniuse Daniel Tammeti deviantset aju võlusid just läänemeresoome keeled. Eks hunti kisu ikka metsa poole.

Näib, et vägisõnades on tõepoolest mingi vägi. Need aitavad, kui sõnu õigesti tarvitada. See on omamoodi märgidoping. Ühe keelepsühholoogilise uurimuse järgi vähendab vandumine valuaistingut, vandesõna on loomulik ja käepärane anesteetikum. Haamriga sõrme pihta löönud inimene peabki vanduma, see on nagu paratsetamool. Psüühikat näikse üldse kõige enam turgutavat just keeleline perifeeria: asemantilised sõnad, vägisõnad, onomatopöa jne.

Ehk ongi võlu- ja vägisõnadeks saanud kogemata öeldud sõnad, mille puhul inimene märkas, et need annavad jõudu. Iseloomulik on vägisõnade sagedane seotus suguosadega. Ka seda võib pidada ürgseks maagiliseks tunnusjooneks. Iidne läänemeresoome tüvi türa viitab otseselt nõidumisele, tähistades algselt nõianoolt (soome tyrä – nõidus, nõia lennutatud nool). See on riivamisi seotud üleloomulike jõudude haldamisega. Vägisõnades on säilinud habras jälg maagilisest sõnast, mis sekkub materiaalse maailma asjadesse.

Virgutav on avastada saja aasta taguseid sõimusõnu: kördihabe, varesevihtleja, käkipräkk ja pasamere kapten rikastaksid üksjagu meie kaunikesti kulunud vandesõnade varamut. Vägisõna võib anda jõudu, võtta jõudu, korraldada nii üht kui teist. Sõnausku rahvaid justkui iseloomustaks tänapäeval ka käsitamatul põhjusel iseenda pihta suunatud tumesõnade laviin, ruineeriv autokommunikatsioon, laastav enesemanamine. Ei tea, kas see ongi kuulus soome-ugri taak? Siin paistab tõesti olevat hämaravõitu seos meie etnospetsiifilise unlimited eneseirooniaga. Endel vaatas peeglisse. Kuradi künanärija, ütles Endel iseendale, et sa kaevu kukuks! Endel surus mütsi pähe ja komberdas maksimarketisse roiskuvaid juurvilju sorteerima. Mädanenud kaalikas irvitas talle näkku.

Emakeelepäeval on paslik meelde tuletada ka neandertallasi. Neandertallased olid arvatavasti esimesed, kes kõnelesid Eestimaa pinnal inimkeelt. Milline võis välja näha neandertali keel, selle kohta saab teha üksnes spekulatiivseid oletusi. Steven Mitheni arvates võis nende keel olla hõbehäälse kõlaga, meenutades pigem laulu kui kõnet. Kui see nii oli, siis võib ette kujutada, kuidas ürginimesed muistegi meie pöögimetsades ja tammikutes mõnusasti laulu ajasid. See juhtus tõenäoliselt rohkem kui saja tuhande aasta eest. Võib-olla aimub siit ka mingisugune sümboolne seos meie vanima elusolendiga, kes saab peagi 700aastaseks. Kui hiilida neljapäeva õhtul emakeelepäeval (seda juhtub kord seitsme aasta tagant) Urvaste kanti, võib Tamme-Lauri tamme all paksus udus näha neandertallasi, kes jorisevad isekeskis üht väga kurba laulu.

Kui sooritaksime oma müüdilise keeleloo piirilt Kunda kultuurist võimsa ajahüppe Aafrika Eevani, tuleks see mütogeograafiline hüpe sooritada näoga lõunasse. Nii geenide kui ka keelte päritolu osutab ühemõtteliselt Lõuna-Aafrika Kalahari kõrbe bušmanite suunas. Kui muistsed inimesed Aafrikast välja rändasid, rääkisid nad tõenäoliselt juba tänapäevase keerukusega võrreldavat inimkeelt. Sel juhul on üpris tõenäoline, et kõik hilisemad maailma keeled võisid sigineda ühest tundmatust aafrika algkeelest. Selle hüpoteesi valguses võiks ka meie vanas keelepõhjas kuulda iidsete afrikanismide kaja. Uurali keelepuus suigub võib-olla siiani Kilimanjaro nõlvadel sündinud haldjas.

Läänemeresoome keeleala on tänapäeva Euroopas üks väheseid topograafilisi ruume, kus maastikud on suurelt osalt sama nägu keele tekkeaegadest saati. Kõik need suminad, virinad ja võrinad, mis aegade jooksul siia vokaalirohkesse keelde on salvestatud, on meie metsikuvõitu maastiku helipildis ikka veel olemas. Ka meie hüdronüümid on väga-väga vanad, Eestis on alles võib-olla maailma vanimad keelemaastikud. Sõudes mõttes mööda muinasjõgede sänge, saame ajas tagasi rännata ja muutuda viivuks tõeliseks protoeurooplaseks. Ühepuulootsik, lõkkes küpsetatud kala, veekogude ja vetevaimude nimed ning jõgede metsistunud kaldad kuulusid tõenäoliselt juba paleoliitilise inimese kultuuripilti.

Silmatorkava osa inimese keelelisest kogemusest vahendavad peegelneuronid. Peegelneuronid hõlbustasid primaatidel teiste matkimise kaudu omandada mõne keeruka tegevuse, näiteks puude otsa ronimine või emotsionaalsete seisundite jagamise karja liikmete vahel. Kõik on kogenud, et naer nakkab. Kuid tegelikult nakkavad kõik emotsioonid, kuna peegelneuronid vahendavad empaatiat üldse. Huvitaval kombel on peegelneuronid otseselt seotud ka vokalisatsiooni ja keelega. Keele õppimine väikelapseeas põimib omavahel nii matkimise kaudu õpitava tegevuse kui emotsionaalse jäljendusoskuse.

Nii võime kergesti jõuda järelduseni, et peegelneuronite tuhandeid põlvkondi väldanud „treenimine” tundeseisundite peegeldamise kaudu pani aluse keerukale emotsionaalsele vokalisatsioonile ning just sellelt tunnetuslikult vundamendilt tärkab hiljem keel. Matkimissõnadel on keele varases arengufaasis ülimalt tähtis koht, kuid nende toimejõud on alles ka täiskasvanud inimese keeletajus, näiteks häälikuliselt ajendatud sõnade puhul.

Sünesteesiat kui pisut nõiduslikuna tunduvat tajufenomeni on tänapäeval hakatud lahti muukima peegelneuronite isepäise ja „metsikuvõitu” käitumise ning ebaharilikult madala aktiveerumisläve kaudu. Selles valguses võib oletada, et mimeetiliste sõnade poolest rikkad soome-ugri keeled arendavad kõnelejates veidi ka mitmiktajul parasiteerivat keeleinstinkti. Igal juhul on niisugused sõnad väga keerulise semantilise koega, äärmiselt keelespetsiifilised ja võib-olla koguni ühed kaelamurdvamad sõnad keeles üldse. Teise emakeelega inimene ei omanda mimeetilist sõnavara täies mahus mitte kunagi.

Loodetavasti võiksid korilaste treenitud peegelneuronid tulevikus pakkuda võimaluse ka mõne originaalse etnolingvistika valda kuuluva keelehüpoteesi püstitamiseks. Igatahes ähmastab see taas intrigeerival moel tavapärase keele piire ja tõstab uuest vaatenurgast esile vana mõtte, et keel on veelgi enam somaatiline praktika, kui seni eeldatud. Lingvistika „somatiseerumine” on kestnud juba vähemasti pool sajandit ja nüüd võiksime kaunis iseteadvalt väita, et eesti keel ongi meile tuntud keeltest vahest ihule kõige lähemal. Nõnda oleme siis lisaks eesti keele ilule ja keerukusele konstrueerimas veel üht võrdlemisi hullumeelset keelemüüti.

Näib, et kaks võtmetähtsusega leiutist inimese evolutsioonis, keel ja emotsionaalne ühtekuuluvustunne, mis panid aluse kultuurile, võivad tõepoolest pärineda puude otsast. Kui nüüd vaadata sellele tõdemusele otsa eesti kultuuri ühe võtmepraktika, nimelt metsaskäimise seisukohast, siis on metsaminek tõepoolest hingerõõmustav naasmine oma juurte juurde, kõikväeline kulgemine otse keelekoju.

Emakeelepäeva tähistatakse Kristjan Jaagu sünnipäeval, 14. märtsil. Rahvusvahelist taimede lummuse päeva peetakse samuti kevadel, 18. mail. Eesti keele lummuse päevaks sobiksid kenasti mõlemad.