Mõeldes Gabriel García Márquezele

Pille-Riin Larm

17. aprillil suri ladinaameerika kirjanduse suurkuju Gabriel García Márquez (1927–2014). Kirjaniku mahukast pärandist on tuntuimad romaanid „Sada aastat üksildust” (1967), „Patriarhi sügis” (1975), „Armastus koolera ajal” (1985) jt, ta on kirjutanud ka novelle, mälestusi jm. Márqueze teoseid on arvukalt tõlgitud ka eesti keelde. Oma teoste eest on Márquez pälvinud mitmeid kirjandusauhindu, sh 1982. aastal Nobeli kirjandusauhinna. Tema teoseid on korduvalt teatris lavastatud ja ekraniseeritud.

Maailmakirjanduse klassikasse kuulub ennekõike Márqueze romaan „Sada aastat üksildust”. Selle hispaaniakeelne algupärand „Cien años de soledad” ilmus 1967. aastal. Eesti keeles on seda romaani välja antud 1975., 2002. ja 2008. aastal (tõlkinud Aita Kurfeldt) ning lavastatud teatris Vanemuine (Hendrik Toompere jr
lavastus „Sada aastat …”, 2006). „Sada aastat üksildust” sündis ladinaameerika „uue romaani” loomise raames, taustaks prantsuse „uue romaani” kriis ning anglosaksi ja angloameerika romaani suhteline keskpärasus, mis panid paljud kahtlema romaanižanri viljakuses ning rääkima selle väljasuremisest. Romaan äratas kohe pärast oma sündi suurt tähelepanu. Tänapäeval peetakse seda romaani kirjutavas ja lugevas maailmas üksmeelselt eksistentsialistliku kirjanduse, maagilise realismi ning postmodernistliku proosa üheks esindusnäiteks – XX sajandi kirjanduse suursaavutuseks.
1960. aastatel puhkes omalaadne ladinaameerika buum, mille stereotüüpide murdmisega on järgmistel kirjanduspõlvkondadel tublisti tegemist olnud. Lembit Liivak on kirjutanud praeguse ladinaameerika kirjanduse suurkuju Roberto Bolaño puhul: „Nõnda kummutavad nii Bolaño kui ka paljud teised nooremate põlvkondade esindajad Lõuna-Ameerika kirjandusega seonduvaid käibearusaamu ning kunagised stereotüübid – imepära, maagilisus, muinasjutulisus, troopilised ohjeldamatud kired, pahelised diktaatorid, müüdid, folkloor – on tänaseks oma kunagise kütkestavuse peaaegu kaotanud.”*
Mis on aga see kütkestav, mis iseloomustab kas või „Sadat aastat üksildust”? Kõigepealt universaalsed teemad: Márquez on keskendunud selles romaanis (nagu juba oma esimeseski romaanis „Kõdulehed“, 1955) teemadele nagu aeg, inimese üksiolek, armastus ja selle puudumine, surm ja põlvkondade jätkumine. Neid teemasid käsitleb „Sada aastat üksildust” Buendía perekonna ja konkreetse geograafilise punkti, Macondo küla loo kaudu. Buendíad on need, kelle eestvedamisel rajatakse küla, esimeste Buendíade lapselapselapsed on need, kes küla ka hävitavad. Jüri Talvet on osutanud, et teose algosas samastub Macondo otsimine, loomine, esimesed sünnid ja aeg, mil Macondos ei olnud veel ühtki surnut, Colombia, aga ka inimkonna eellooga. Esiajaloolisust ja müütilisust rõhutab võte, mida on hakatud nimetama maagiliseks realismiks –
fantastiliste elementide põimimine reaalsesse. Eesti kirjanduses esindavad seda suunda eredaimalt vahest Mats Traat ja Mehis Heinsaar. Leidlik tehniline teostus ongi romaani teine paeluv aspekt. Maagilis-realistlik lugu esitatakse mitmehäälselt. Loo etapid ei ole üksteisest rangelt eraldatud, romaan näitab aja pidevat kulgemist, aeg ei ole alati lahterdatud – aga kui on, siis on sel tähendus. Üks harilik päev võib tähendada mässu, mis muudab suvalise inimese, küla, riigi elu; aga üksainus vihmasadu, mis nad sootuks hävitab, kestab Macondos neli aastat, üksteist kuud ja kaks päeva; sajas aastas on aga peidus ühe pere ja küla terve ajalugu. Macondo omakorda mõjub võimsa geograafilise üldistusena. Macondo on terve gloobus, Buendíad inimkond.
„Tundub, et maailm käib ringiratast,” ütleb enne surma Úrsula, Buendíade pere, Macondo ja romaani selgroog. Üksildus aga süveneb seda enam, mida enam perekond vananeb ja kulub, kuni sama Úrsula leiab üksilduses eeliseidki ja pere viimased jagatud üksilduses paradiisi. Üksildased on vaid inimesed, kes armastuseks ei kõlba ja kellel on hirm oma südame ees.
Selles, kas müüdid, üldinimlikele küsimustele vastavad teosed nagu „Sada aastat üksildust” ja Márqueze kogu looming kütkestamast lakkavad, kahtlen.

* Vt Lembit Liivak, Kuidas tehakse kirjandust? Pilk Roberto Bolaño romaanide maailma. – Sirp 4. IV 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht