Kes defineerimatuid nähtusi pelgab, sellel pole kosmosesse asja

Pille-Riin Larm

Veebruari alguses nägi trükivalgust „0lematute raamatute antoloogia” – „fiktsionaalne antoloogia”, mis koosneb 16 autori olematute raamatute kokkuvõtetest, kommentaaridest või väljavõtetest eesti ja inglise keeles. Seejuures hoitakse neis, nagu kinnitatakse antoloogia eessõnas, oma teksti kui keelelise ja/või kirjanduslik-normatiivse konstruktsiooni suhtes distantsi. Kuna seesugune antoloogia on paradoks, võib pidada ilmselt ootuspäraseks, et see on toonud endaga kaasa viimaste aastate ühe ägedama kirjanduspoleemika – ja saanud seeläbi vägagi olevaks. Sirp vestles sel teemal antoloogia koostaja kiwaga.

Kirjanduslugu tunneb arvukalt poleemikaid, mis on tõukunud kas autorsuse, keele-, vormi-, moraali-, ideoloogiaküsimustest vm. Kuidas sõnastada seekordset konflikti, kas näiteks „kaanon versus eksperiment” on teie meelest pädev? Mis üldse on teie jaoks eksperimentaalkirjandus ja mis rolli ta täidab?
kiwa: Prooviks esmalt sellest bipolaarsest pealesunnitusest väljapoole positsioneeruda. Kes aga defineerimatuid nähtusi pelgab, sellel pole kosmosesse asja.
Eksperimentaalkirjanduses (eksp) on kahtlemata tasandeid ja nähtusi, mis on dialoogis kontekstiga või reflekteerivad mingil metatasandil kaanonit, aga see ei ole kahtlemata vastavaid tasandeid ja nähtusi defineeriv ainuimperatiiv. Ning veelgi raskemini määratletavate nähtuste puhul, kui neid loetakse läbi kaanoni või kirjandusloo konteksti prillide, võib see olla fataalselt vale lähenemistasand.
Eksp ei ole tagasitaandatavalt monokultuur, vaid defineerimatult hetero­geenne nähtus, millele on omane mitmikkanalilisus ja vahelduvfaas. Näiteks mitteloominguline, mitte-ekspressiivne ja konkreetne kirjandus, mille eelduseks on tavaliselt kontekst ja olemasolevate tekstide ärakasutamine, reflektsioon või analüütilisus, samuti olemasolevate vormide kaaperdamine või kõige radikaalsemalt plagiarism, on analoogne kontseptuaalse kunstiga. Viimane ütleb lahti narratiivist, kujutamisest, inimhäälest, kasutab teksti kui materjali, laseb oma kontseptuaalselt valitud rigiidsuse tõttu paista keele ja teksti süvastruktuure, tekitades paranoia miraaži, et on võimalik järjest enam sisse suumida veel mikromate level’ite poole, kus toimub tagasipöördumatu lugude ja tähenduste hajumise (või nende asendumise uute ja suurepärastega) pühitsemine.
Osa ekspi jätab kontseptuaalse reflektiivsuse faasi taotluslikult vahele ja hävitab kohe reaalsuse. Seda kontseptualiseerib, institutsionaliseerib või reterritorialiseerib tõepoolest ainult eksitavas raamatuvormis väljaandmine. Ekspi struktureerivad kaks antagonistlikku paradigmat, vool ja katkestus. Või oksüümoron „ääretult kitsas”. Ühed tekstid ja teosed genereerivad edasisi tekste, teised vaikust.
Ekspi tekstuaalsed produktsioonimeetodid võivad eristamatult seguneda muude valdkondadega: näiteks bibliomorfid (eksperimendid raamatuvormiga), disain (taktiilsed väärtused, vorminihked), kontseptuaalkunst (visuaali asendamine tekstiga), heli-teksti kompositsioonid (häälutused), igasugune võimalikult ebanormatiivne kirjutamine (grafomaaniast Twitteri-minimalismini – vt näiteks On Kawara Twitterit), (kultuuri)poliitilise agendaga kirjandusmõiste laiendamised. Kindlasti kuuluvad ekspi huviorbiiti keelelised eriolukorrad, näiteks funktsionaalse ja metakeele kooskasutamine. Seda paljusust mingiks koherentseks narratiiviks taandada pole võimalik. Ukumasinglikult öeldes oleks see käsk neegrile ennast valgeks pesta.
Eestis on keel väikerahva identiteedi oluline osa, seetõttu on mõistetamatus mõistetav. Liigse peredvižnlikkuse ja didaktiliste seletuste asemel tegeleksin parem sisulise poole ehk kirjastamisega.

Selgitust ilmselt siiski oodatakse. Kriitikas on nimelt väljendatud antoloogia suhtes ka nõutust – seda võib pidada õnnestumiseks, kuivõrd ütlete antoloogia eessõnas, et kutsute välja tähenduse ja tõelisuse vahekorra suhteid ning taotlete arusaamist arusaamise võimatusest … Kas teie kui koostaja jaoks on „Olematute raamatute antoloogia” kodeeritud tekst, millele koodivõtit tundmata ei saa ligi? Eessõnast võib aru saada, et võti eksperimentaalkirjanduse mõistmiseks on teadvuse vabastamine ja seeläbi metafüüsiliste piirideni jõudmine.
Võti on eelarvamustevabadus, nii palju kui keegi seda suudab, avatud süda ja mõistus. Natuke pühendumist, et enne antoloogia kättevõtmist käed ära pesta ja raamatukesed kassetikarbist välja õngitseda.
Äärealade kirjandusega ja radikaalse ekspiga (nagu ka antikunsti nähtustega) käib vahel kaasas konspiratiivsus – jällegi obsessioon tõe varjamisvormidega –ja selles võib aimata metafüüsilisi ambitsioone ja psühhedeelilist teadvuse vabastamist. Kazimir Malevitš maalis „Musta ruudu”, et saavutada puhast aistingut. Oluline ei olnud aistingu saavutamine, mis ka ilmselt võimalik pole, vaid selle suunas liikumine. Müstilised, institutsioonivabalt religioossed, alkeemilised jms allusioonid on ekspi puhul omal kohal. Samas on eksp nii kõrtsist kui kirikust võrdselt kaugel.
Kui võtta keskseks markeriks postmodernism koos „ahtriga”, siis  loodan, et see Priimäe termin kuulub laevanduse, mitte obstsöönse vuajerismi valdkonda –, siis leiab antoloogias nii „pre-postmodernistlikke” (traditsioonilisi ja modernistlikke) kui ka „post-postmodernistlikke” (uussiiraid ja metamodernistlikke) tekste.
Arusaamise probleem. Tasuks pigem avatud südamega suhtuda ja olla positiivselt häälestatud sulle tundmatute kogemuste suhtes. Teksti funktsioon ei ole ainult kirjeldamine ja narratiivid! Pärast möödunud sajandi lingvistilist, semiootilist jne pööret on selgunud, et representatsionalism on lõks anyway. Tekst ei ole vahendav meedium. Eksp tegeleb tekstiga sellel tasandil, kus tekst väljendab eelkõige iseenda varjatud potentsiaali. Ühe mu raamatu („metabor”, 2006) alapealkiri on „jõu pidurdusjälg enne vormi”. Ma ei oska ekspi paremini määratleda – see on pidev vahelisus, pulbitsev potentsiaal, midagi, mida ma eeldame liia absurdseks, et neid olevatena ette kujutada. Ja ;paranoia publishing sellega tegeleb, et seda jõudu natuke ka vormide maailma (s.t raamatukujulisse, aga miks mitte ka heli- või pildifailikujulisse) jõuaks.

Vt ka: Vastukommentaar, Kiwa: Priimägi hävitab kultuuri! – ERRi kultuuriportaal, 9. V 2014,

http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/1b1486ef-fc48-4125-8146-bc6177ae8f98

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht