Nimetamine kui näo minetamine

JAN KAUS

Lugedes Marvel Riigi arvustust Dezső Kosztolányi teosele „Anna Édes”,1 tajusin jälle selgelt, kuivõrd huvitav asi on ilukirjandus. On üks suhteliselt selge süžeega teos, traditsiooniliselt jutustatud lugu, aga sellele on ometi võimalik erinevalt läheneda. Sellises järelduses pole midagi imelikku ega erakordset, aga iga kord tundub see tõelise avastusena. Ühesõnaga, tahaksin Riigi artiklis öeldule üht-teist lisada. Miks? Mitte ainult seetõttu, et – kasutades Marvel Riigi metafoori – minu küünla pani „Anna Édes” kenasti põlema, vaid mu küünal läks särama seetõttu, et Kosztolányi romaan tundub täiesti ühemõtteliselt paljuütlev ning seda ka (või eriti) praeguse Eesti vaimuelu taustal.Ma ei hakka detailselt üle kordama romaani süžeed. Ühes Budapesti kodanlikus majas aset leidva tragöödia taustaks on XX sajandi alguse rahutud sotsiaalsed ja poliitilised olud, seisuste ja maailmavaadete traagiline põrkumine. See annab lihtrahvast esindava teenijanna Anna Édesi ja „valitsevat klassi” kehastava Vizyde perekonna vastuseisule sobiva konteksti. Konflikti võib nimetada seisuslikuks, kuid seisusliku hõõrdumise kaudu avaldub üks laiem inimlik küsimus, mis ei tundu sugugi kaduvat.

*
Kosztolányi romaani pealkiri viitaks justkui asjaolule, et too hallivõitu ja allasurutud tunnetega, omamoodi mõistatuslik teenijanna on teose peategelane. Tegevustiku tasandil ehk ongi. Marvel Riik mainib õigesti, et romaani vaatepunkt on liikuv: põhiliselt pendeldab see naeruväärsuseni range proua Vizy ja Anna vahel. Kuid kui rääkida „Anna Édesi” põhilisest konfliktist, siis nimikangelanna on küll osalt mõeldud seda kehastama, kuid eelkõige sümbolina, teatud suhtumise tagajärjena. Konflikti sõnastab kõige täpsemalt üks kõrvaltegelasi, suhkruhaige, ühe jalaga haua äärde – ja sedasi ka ühiskondlike kommete servale – asetuv arst Miklós Moviszter. Ta ei tõuse esile ainult seetõttu, et on seltskonnas põhimõtteliselt ainus, kes ei suhtu Annasse ühemõttelise üleolekuga, vaid ka seetõttu, et erineb teistest kogu oma meelelaadilt ja maailmavaatelt.
See ilmneb paaris põhimõttelises sõnavõtus. Kõigepealt avaldab Moviszter umbusku mõistesse „inimkond”:  „… kõik petised armastavad inimkonda. Kes on isekas, kes ei anna lihasele vennalegi pala leiba, kes on alatu, sellele on inimkond ideaal. Inimesi puuakse üles ja mõrvatakse, aga inimkonda armastatakse. Rüüstatakse perekonnapühamuid, aetakse minema abikaasasid, ei hoolita isadest, emadest, lastest, aga inimkonda armastatakse. Sellest mugavamat asja polegi olemas. Lõpuks ei kohusta see millekski. Keegi ei ilmu minu ette ega tutvusta ennast nõnda, et mina olen inimkond. Inimkond ei küsi leiba ega kehakatet, vaid jääb aupaklikku kaugusse, tagaplaanile, aupaiste laubal” (lk 74).
Sellega haakub Moviszteri sõnavõtt Anna Édesi kohtuprotsessil, kus ta jonnakalt väidab, et tema meelest ei käitunud Vizyde perekond Annaga inimlikult.
*
Varro Vooglaid on rääkinud seoses kooseluseadusega „rahva vastuseisust” sellele. Soovimata kuidagi hakata temaga vaidlema, tõstan siinkohal esile mõiste „rahvas”. Eesti avalikes aruteludes apelleeritakse sageli „rahvale” – kooseluseadust soovitakse panna lausa rahvahääletusele. Tõsi, lihtsustavalt öeldes on kooseluseaduse vastaseid tõenäoliselt rohkem kui selle pooldajaid, aga kas siis viimased ei kuulugi „rahva” hulka? Mu jutt võib tunduda tähenärijalik. Aga siin on tegu laiema keelelise ja kognitiivse probleemiga. Kui soovida ühiskondlikel teemadel üldistada, siis võib üsna kergesti sattuda kasutama laiemalt lahterdavaid nimetusi. Üldistused, mis sellistest nimetustest lähtuvad, on oma olemuselt pigem eraldavad kui ühendavad. Eestis ei kasutata küll mõistet „inimkond”, kuid seda enam „rahvast”. Kui keegi räägib „rahva” nimel, jätab ta „rahva” hulgast välja need, kellega ta oponeerib, kuigi elab  nendega samas ühiskonnas. Kuna tavaliselt räägitakse rahva nimel, mitte selle vastu, on „rahvas” leebe väljend. On veel palju muid kategooriaid, millega saab inimesi lahterdades nad ühtlasi eemale tõugata, välistada nende tõsiseltvõetavuse, olgu need siis soolised, rahvuslikud, ealised, varanduslikud või seksuaalsed. Seegi on aga jäämäe veepealne osa. Sageli on nii, et me kipume inimesi, kes meiega ei nõustu või keda me ei mõista, siduma negatiivsete joontega nii, et need hakkavad paljunema, omavahel hirmutaval kombel ühinema, viitama teistele negatiivsetele kategooriatele. Kui oled vasakpoolne, võib sind pidada Eesti riigi vastaseks; kui oled ettevõtja, võib eeldada, et oled empaatiavõimetu; kui oled homoseksualist, on sul probleeme kõlbelisuse ja usaldusväärsusega; kui oled narkomaan, ei saa (ega tohigi) sind enam keegi aidata jne.
Leonidas Donskis on öelnud selle kohta hästi: „Kes tahab oma jälestust edukalt alal hoida, see peab esmalt oma vihkamise objekti depersonaliseerima. [—] Me taandame need, keda vihkame, teatud nimetuseks, kategooriaks või grupiks, mis nende kohta midagi ei ütle.”2 Seesama asi leiab aset Vizyde majapidamise pähklikoores: kuna proua Vizy ei suuda pidada Annat endaga võrdseks inimhingeks, siis pole midagi imestada, et lugejal on keeruline Annast justkui kinni hakata. Kuna Annas nähakse, hoolimata tema erakordsest tublidusest (mida proua Vizy peab õigustamatult enda teeneks), ei midagi rohkemat kui alamat huvitavat olendit või omamoodi masinat; kuna ta on kehastunud depersonaliseeritud funktsioon, siis tal pole nägu ning tegelikult ei saagi imestada, et ilma näota inimest on lugejal raske näha ja mõista.
Anna Édes on ere näide, mis saab inimesest, kes taandatakse nimeks, kes lükatakse taamale, kellele keelatakse tema isiklik nägu. Näotus vabastab Anna näotuteks tegudeks, teeb ta ettearvamatuks ja mõistetamatuks nii teistele kui ka talle endale. Nimetusel on tavatu, ohtlik ja jube jõud. Meenub oivaline motiiv Salman Rushdie’ romaanist „Saatanlikud värsid”, kus Suurbritanniasse Kolmandast Maailmast saabuvad võõramaalased muutuvad loomadeks – lehmadeks ja madudeks. Kui India moslem Saladin Chamcha tahab teada, kuidas see juhtub, vastab üks loomadest talle: „Nad kirjeldavad meid. Kogu lugu. Neil on kirjeldamise võim ning meie allume neile piltidele, mida nad konstrueerivad”.3 Piisab sellest, et võõraid, mõistetamatuid ja soovimatuid näiteks loomametafooridega nimetada. Kordumatu lugu kaob mingiks liigiks üldistava nimetuse taha.
*
Seega tõuseb Miklós Moviszter esile seetõttu, et ta näeb Anna nägu või pigem seda tühikut, mis Anna näol haavana püsib, ta näeb, et teised inimesed röövisid temalt näo ainult seetõttu, et ei soovinud seda näha. Moviszter võtab kohtuistungil Anna kaitseks sõna ning teda tabavad teravad pilgud. Kosztolányi kirjeldab: „Moviszteri see ei häirinud. Tegelikult ei kuulunudki ta ei nende ega teiste hulka, sest ta ei olnud ei pursui, kommunist ega ühegi partei liige, küll aga selle inimkogukonna liige, mis hõlmab kogu maailma, kõiki hingi, kes elavad ja on kunagi elanud, elavaid ja surnuid” (lk 177). Mitte inimkonda, vaid „kõiki hingi”. Mitte nimetust, vaid kõiki neid nägusid, mis nimetuste varjus elust läbi vilksavad või on vilksatanud. Siin tundub olevat oluline vahe, millest võib leida jätkuvalt olulise küsimuse: kui kõik tahavad mõistmist, tahavad, et nähtaks nende nägu, siis miks on nii mõnelgi raskusi teiste inimeste teistsuguste nägude vaatamise ja tunnistamisega?
Seega sõnastab Dezső Kosztolányi „Anna Édes” jätkuvalt aktuaalse probleemi. Kuidas näha rahva taga inimesi, nimetuste taga nägusid? Meenub Aare Pilv, kes just äsja avaldas oma kodulehel „Programmikese”, mille viimane rida kõlab nii: „religiooni asemel kaastunne, partei asemel aus sõprus, riigi asemel kodu”.4 Inimkonna ja rahva asemel (või vähemalt kõrval) konkreetsed inimesed, kannatavad ja mõistmist lootvad isiksused.

PS Ärgu mõistetagu mind valesti: ma olen paadunud konservatiiv, täielik Houellebecq. Kui ma näiteks kohtuksin mõne kirgliku kooseluseaduse vastasega, kui ma näeksin tema nägu ning me vestleksime teisel pool nimetusi, poleks ühisosa leidmine võimatu: minagi pooldan traditsioonilist perekonda, minagi olen päästmatult seotud eesti keele ja maastikega. Aga seejuures ei näe ma kooseluseaduses ohtu ühiskonnale, tee mis tahad. Isegi kui inimene on heteroseksuaal, valgenahaline, eestlane või mees – peaasi et tal oleks empaatiat ja huumorimeelt ning oskust näha teisi inimesi.

1 Marvel Riik, Hull aeg ei vaja fenomeni. Sirp 15. VIII 2014.

2 Leonidas Donskis, Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2010, lk 257.

3 Salman Rushdie, The Satanic Verses. Vintage 1998, lk 168.

4 http://aaree.blogspot.com/2014/08/programmike.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht