Pilk õuduslugude kuninga riiki

MARVEL RIIK

Stephen Kingi teoseid tulvab eesti keelde.Ameerika kirjanik Stephen Edwin King on üks tänapäeva (õudus)kirjandusmaailma suurnimesid. Vaatamata asjaolule, et vanahärra on olnud tegevkirjanik üle neljakümne aasta (esikromaan „Carrie” ilmus 1974. aastal) ja pärjatud selle aja jooksul kõikvõimalike kirjanduspreemiatega, ei ole ta oma produktiivsust ja jutustamisoskust minetanud. Keskmiselt ilmub tal igal aastal üks romaan, kuid sellest ehk veelgi tähelepanuväärsem (või ka hirmuäratavam) on tele- ja filmitööstuste adaptsioonide hulk, mis tema loomingust on tehtud. Ainuüksi kahe eelmise aasta peale saab üle kahekümne nimetuse.* Kingi elu ja loomingut on paras aeg laiemale eesti lugejaskonnalegi tutvustada põhjusel, et viimastel aastatel on ka tema eesti keelde tõlgitud teoste arv hoogsalt kasvanud. Näiteks on hiljuti eesti keeles ilmunud tema jutukogud „Pärast päikeseloojangut” („Just After Sunset”, 2008 ja eesti keeles 2012) ja „Isemoodi aastaajad” („Different seasons”, 1982 ja 2013) ning romaanid „Lemmikloomasurnuaid” („Pet Sematary”, 1983 ja 2013) ja „Carrie” (1997 ja 2013) kusjuures kolm viimast kuuluvad Kingi klassikaliste tekstide hulka.

Stephen King on sündinud 21. septembril 1947. aastal USAs Maine’i osariigis Portlandis. Kui ta oli kaheaastane, jättis Kingi isa perekonna teadmata põhjustel maha. Legendi kohaselt läks ta välja suitsupakki ostma, kuid tagasi ei tulnud kunagi. Isast jäi järele aga hulk ulme- ja fantaasiaraamatuid – King avastas need ja sattus loetust kustumatusse lummusesse. Tema enda esimesed kirjutamiskatsed olid peamiselt loetu ja kinolinal nähtu ümberkirjutused (King on terve elu olnud suur filmisõber ja selle mõju ei saa tema loomingus alahinnata). King kirjutas üpris aktiivselt ka koolis, kus tegi kaastööd kooliajalehtedele ja müüs kaasõpilastele oma loomingut. Kui ta hakkas aga välja andma satiirilist koolilehte Küla Okse, kõrvaldati ta kolmeks päevaks õppetööst. Tagasi vaadates peab King selliseid juhtumeid märgiks, et oli õigel teel. Lugematu arv kordi saatis ta oma lugusid ulme- ja fantaasiaväljaannetesse. Esialgu tuli leppida äraütlemissedelitega, kus leidus julgustavaid sõnu kirjutamist jätkata. Ühel hetkel kogunes neid sedeleid nii palju, et nael, mille otsa ta neid riputas, ei kandnud raskust enam välja. Nael asendati tugevama oraga ja järgmised lood said teele saadetud.
Ajapikku hakkas järjepidev kirjutamistöö ennast ka ära tasuma. King sai oma esimese loo avaldatud keskkooli ajal, nii et inglise filoloogia esmakursuslasena Maine’i ülikoolis võis ta ennast juba kirjanikuks nimetada. Mitmed väljaanded hakkasid tema lugusid ostma. Äraelamiseks sellest aga ei piisanud, mistõttu läks King pärast ülikooli tööle kohalikku pesumajja ja oli seejärel inglise keele õpetaja. 1973. aastal sai teoks kirjanduslik Ameerika unelm: Kingilt osteti romaani „Carrie” avaldamisõigused, kusjuures käsikirja oli päästnud oma võimetes pettunud autori abikaasa sõna otseses mõttes prügikastist.
Kingil, kes sai nüüd keskenduda kirjutamisele, valmis seejärel mitu bestsellerit: „Hiilgus” („The Shining”, 1977 ja 1994), mis räägib kurikuulsast Overlooki-nimelisest kummitavast majast, aga ka perevägivallast; „Lemmikloomasurnuaid” (1983), mille õudusteemaks on igivana surnute ülestõusmine; „Misery” (1987, eesti keeles sama pealkirjaga 1998), kus kultuskirjanik Paul Sheldon on oma sadistist fänni Annie Wilkesi juures vangis, ja muidugimõista „Tumeda torni” saaga (1982–2012), mis räägib vastuolulisest laskurist Roland Deschainist ja tema tumeda torni otsinguist. Kokku on King kirjutanud üle 50 teose, tähelepanuväärseid on nende seas veel mitmeid. Edu saabus Kingile ootamatult ja kiiresti, kaheksakümnendate alguseks hüüti teda rahva seas õuduslugude kuningaks (King of Horror). Kinnitav seik, et Kingi populaarsus ei ole juhuslik ega tulene üksikutest teostest, on tema Richard Bachmanni varjunime all kirjutatud romaanid, mis on samuti kogunud tuntust ning millest on tehtud filmiadaptsioone.
1999. aastal jäi õuduslugude kuningas oma harjumuspärast pärastlõunast jalutuskäiku tehes furgoonauto alla. Õnnetuse tagajärjel teeb istumine ja laua taga kirjutamine talle füüsilist piina. Töö nõuab nüüd palju aega, kuid kõige selle kiuste kirjutab King edasi. Nagu kirjanik ise on öelnud, ongi tema siinse elu ainuke mõte lugusid jutustada.
 Millest Kingi teosed räägivad? Tema jutuaineks on ta enda hirmud. Enamasti näitab ta oma lugudega, kui palju õudust leidub meie igapäevaelus. (Hirmude lahtikirjutamine ei ole tema enda jaoks küll kõige parem teraapia, sest öösiti ilma põleva tuleta ta magama ei lähe.) Kingi jutustamisstiil on nii-öelda mahe. Tema kirjeldused võivad küündida pisidetailidesse, kuid sellegipoolest ei kaota tema tekstid lugejasõbralikkust. King kohtleb oma lugejaid kui semusid, tema eesmärk on pakkuda neile nauditavaid lugusid.
Noorpõlves pidas King märkmeid, kuidas lood võiksid areneda ja kuhu välja jõuda. Enamasti toetub kirjanik intuitsioonile ega tea, mis edasi juhtub. Ta alustab kirjutamist mingi situatsiooni kujutlemisest, näiteks romaanis „Misery” on kirjaniku vangistanud tema suurim fänn, ning alles siis tulevad tegelased, kes hakkavad järk-järgult, suuremal või vähemal määral endale identiteeti looma ja ka loo kulgu dikteerima. King asetab tegelased väljapääsmatusse olukorda, kus ta ei aita neid, vaid vaatleb nende käekäiku.
Kingi seisukoht on, et oht paikneb seal, kust seda kõige vähem ootame. Piisab paarist-kolmest asjaolust, et see valla pääseks ja mõeldamatu julmuse kaasa tooks. King taotlebki oma lugejates hirmu emotsiooni ärgitada. Kui see ei õnnestu, siis proovib ta lugejates õudust äratada (mingi nähtusega šokeerida). Ja kui ka see ei peaks õnnestuma, siis jääb üle tekitada vastikustunnet.
Neil, kes ei ole Kingi loominguga veel tutvust teinud, soovitan alustada jutukogumikust „Kõik on mõeldav” („Everything’s Eventual”, 2002 ja 2003). See annab laialdase ülevaate Kingi mitmekesisest loomingust – oivaline sissejuhatus õuduslugude kuninga jutumaailma. Loomulikult ilmneb seal Kingi meisterlik jutustamisoskus. Hiljuti eesti keeles ilmunud „Pärast päikeseloojangut” ja ka „Isemoodi aastaajad” ei ole õigupoolest klassikalises mõttes õudusjuttude kogumikud. Siin on King üritanud näidata, et suudab kirjutada ka teistes laadides, nt (maagilis)realistlikus ja ulmelises, mistõttu ei tuleks piirduda Kingi nimetamisega vaid õuduskirjanikuks. „Lemmikloomasurnaid” ja „Carrie” on seevastu klassikalised õudusžanri tekstid. Esimene on Mary Shelley meistriteose „Frankenstein” (1818, e.k 1984) ajakohastatud versioon. „Carrie” on lugu tagakiusatud koolitüdrukust, kes ühel hetkel otsustab vastu hakata ebaõiglusele ja alandamisele, mille osaks ta on pidevalt saanud. Nimitegelasel on tele-kineetilisi võimeid, kuid ta ei kavatse neid kasutada inimkonna hüvanguks.
Lõpetuseks tuleb tõdeda, et viimastel aastatel ei ole King suutnud enam lugejaid nii tugevalt raputada nagu kuldsetel kaheksa- ja üheksakümnendatel. Mõtted ja ideed paistavad olevat ammendatud, tagasi on pöördutud kord juba kirjutatud või luhtunud ideede juurde. Hea sellekohane näide on tema viimane romaan „Unedoktor” („Doctor Sleep”, 2013), mis on „Hiilguse” järg ja kus jälgitakse keskealise tegelase Danny Torrance’i tegemisi. Kuigi muusa ei kõnele Kingiga enam nii tungivalt, ei ole kuhugi kadunud tema meisterlik kirjutamisoskus, millega ta hoiab lugejaid jätkuvalt enda juures. Kingi kohta võib öelda palju, kuid üks on kindel: tema teoseid on raske käest panna.

* http://www.imdb.com/name/nm0000175/?ref_=nv_sr_1 (24. II 2014).