Rohkem häid tõlkijaid ja kirjastuste huvi

PILLE-RIIN LARM

Festival „Luulesõit” Lätis, Eestis, Soomes ja Norras on tänavu hariduse teemal.Sügisel leiab taas aset rahvusvaheline luulefestival „Luulesõit”,1 mille üks sündmus on plaanis juba järgmisel nädalal. Festivalist, aga ka läti ja soome kirjandusest ning tõlkimisest räägivad Guntars Godiņš ja Jenni Kallionsivu.

Millal toimub ja millele keskendub tänavune „Luulesõit”?
Guntars Godiņš: „Luulesõit” toimub sel aastal 23. – 30. novembrini. Festivali teema on tänavu luule ja haridus. Selleks kutsume kohale neli luuletajat, kes oskavad rääkida oma maa luule olukorrast ja luule tõlkimisest: Lätist Kārlis Vērdiņši, Soomest Miia Toivio, Eestist Jan Kausi ja Lõuna-Rootsist norra luuletaja Gunnar Wærnessi. Festival toimub Daugavpilsis, Joensuus, Tromsøs ja 25. novembril Tartus. „Luulesõidul” on ka oma audiorändnäitus, mis avatakse 9. septembril luule lugemise saatel uues Läti Rahvusraamatukogus.
Jenni Kallionsivu: See on kolmas kord, kui festivalil on oma teema. 2012. aastal oli selleks lastekirjandus ja 2013. aastal vähemusrahvused. Seekordset luule ja hariduse teemat käsitleme koostöös ülikoolidega. Järgime alati põhimõtet teha koostööd oma ala asjatundjatega.
Godiņš: Tänavune teema tekkis küsimusest: kui hästi me tunneme oma naabermaade luulet? Kas või eesti vaatepunktist teatakse päris hästi soome kirjandust, pisut ka läti proosat, mille kohta ilmus hiljuti ülevaadegi,2 aga luulet eriti ei tunta.

Räägitakse, et soome luulepublik on väga huvitatud ja asjatundlik. Kas Lätis on samamoodi?
Kallionsivu: Tundub, et meie publik on igal pool väga huvitatud.
Godiņš: Lätis on luulefestivalidel, näiteks läti luule päevadel, rahvast palju. See traditsioon algas nõukogude ajal umbes 40 aasta eest, kui luule pakkus alltekste. Vahepeal jäi küll publikut nii Lätis kui Eestis kuidagi väheseks, aga nüüd on seda järjest rohkem ja rohkem.

Mis praegu läti luules toimub?
Godiņš: Kui räägime festivalidest, siis vorm on muutunud, aga sisu jäänud. Näiteks läti luule päevad septembri esimestel nädalatel on väga intensiivsed, hõlmates kogu Lätit. Teine tugev traditsioon on proosalugemise festival. Kokku on tuldud juba üle kümne aasta, sellega kaasnevad publikatsioonid jm. Praegu töötan ajakirjas Latvju Teksti (Läti Tekstid), mis on seotud mõlema festivaliga ja teeb erinumbreid.

Kas läti kirjanduses on olemas näiteks selline nähtus nagu noor vihane naisluule?
Godiņš: On olnud noor vihane naisproosa. See tuli umbes 15 aasta eest skandaaliga, aga praegu on need naised populaarseimad proosakirjanikud. Luules meil niisugust nähtust ei ole. Olen väga rõõmus, et saan ise lugeda nii läti kui eesti luulet. Meil puudub veel näiteks Artur Alliksaare stiil. Samuti puudub Contra ja (:)kivisildniku stiil, huligaansus. Meil on noored luuletajad rohkem traditsioonis kinni, võrreldes eesti luulega on vabadust vähem. Ka niisugust nähtust, nagu oli NAK ja etnofuturistid, ei ole. Tõlkisin selle näitamiseks Contra ja (:)kivisildniku läti keelde,3 samuti esineme nendega Lätis õige tihti. Contra on praegu läti luule kangelane, sest ta tõlkis väga ilusasti ära Eduards Veidenbaumsi raamatu4 ja tõlgib muudki. Ta on nagu eesti ja läti luule sild.

Veidenbaumsi tõlke kohta on ka leitud, et see on väga Contra-pärane. Veidenbaums aga ilmselt oligi samalaadse stiiliga, rääkimata huligaansusest?
Godiņš: Oli-oli. Nad on nagu stiilikaksikud, vaatamata ajavahele. Contra on ka väga hea tõlkija, tajub nüansse.

Kas läti proosas oodatakse (meie aja) suurt romaani nagu Eestis või on see juba olemas?
Godiņš: No ikka, aga võib-olla on meie rahvas ise juba üks suur romaan – nii suur, et seda ei suuda üles kirjutada. Lõpetanud äsja Ene Mihkelsoni „Katkuhaua” tõlkimise, pean siiski ütlema, et seesugune psühholoogiline, väga keeruline mõtlemisviis läti kirjanduses puudub. Küll aga on Inga Ābele kirjutanud Latgalest uskumatult hea ajaloolise romaani „Klūgu mūks”. Latgale murrak on veel elus keel. Luuletaja Māra Zālīte on kirjutanud romaani „Pieci pirksti”, mis räägib Siberist. See meenutab Viivi Luige „Seitsmendat rahukevadet” ja Leelo Tungla „Seltsimees last”, kus toimuvat vaadatakse väikese tüdruku silmadega. Näib aga, et mitte ainult nende kolme raamatu stiil, vaid ka meie rahvaste mõtlemine on sarnane. Väga populaarne ja auhinnatud on ka ühe noore poisi Jānis Joņevsi romaan „Jelgava 94”, mis räägib suures osas muusikast.
Mul on hea meel, et hiljuti ilmus Loomingu Raamatukogus Kristīne Želve jutukogu „Juukselõikaja-tüdruk”. Ta on väga omapärane kirjanik, kes on saanud Lätis kõik auhinnad. Ta justkui joonistab üles oma 1960.-1970. aastate noorusaega.

Kui hästi soome või eesti kirjandust Lätis üldse tuntakse?
Godiņš: Tänu intensiivsele tõlketegevusele tuntakse hästi, näiteks Andrus Kiviräha peaaegu kõik teosed on läti keelde tõlgitud. Mu enda viimane tõlge on Alliksaare-raamat.5 Selle on noored hästi vastu võtnud, aeg ei ole neile tekstidele üldse mõjunud. Keelemuusika, mida läti keeles kasutan, ei ole nii tugev kui eesti keeles, kus on palju alliteratsioone ja assonantse. Pidin looma oma Alliksaare-keele. Töötasin sellega mitu aastat, elasin atmosfääri sisse – käisin isegi Werneris istumas. Ja muidugi alustasin Alliksaare uurimisest. Iga raamatu tõlkimine on nagu ülikool: on Artur Alliksaare ülikool, Jaan Kaplinski ülikool, Contra ülikool …

Kas läti kirjandust tõlgitakse eesti keelde piisavalt? Mida veel saaks teha, et kirjanduskontaktid elavnesid?
Godiņš: Oli suur kriis, veel paari aasta eest ilmus läti kirjandust väga vähe. Praegu tõlgivad Livia Viitol, Hannes Korjus, Contra … Tore, et Tartu ülikoolis avati läti keele kursus – arvatavasti olukord paraneb veelgi. Vaja oleks nimelt rohkem tõlkijaid, häid tõlkijaid. Mida oleks aga veel vaja, on kirjastuste suurem huvi. Mõnigi tõlge, mille omal ajal tegi Ita Saks või Valli Helde, on jäänud käsikirja.
Kallionsivu: Kõik algab sellest, et on olemas inimestevaheline kontakt, millest sünnib vajadus kirjutada, tõlkida või lugeda. See on ka üks põhjus, miks teeme „Luulesõitu” sellises vormis, nagu teeme: ei käida ainult esinemas, tähtis on ka tekkiv võrgustik. See sõna küll ei meeldi mulle, aga just võrgustik on „Luulesõidu” suur väärtus.
Godiņš: Meie tulemus on raamatud, mis ilmuvad pärast „Luulesõitu”, nagu Heli Laaksoneni, fs-i, Jukka Itkoneni, Leelo Tungla puhul, kes tegid selle meiega kaasa. Meil on selles mõttes tulevikku.

Kas läti kirjanduses enesemääratlemise küsimustega ka tegeletakse?
Godiņš: Territooriumi üle arutletakse küll – territoorium kaob õigupoolest ära. Paari aasta eest arutleti palju välisläti kirjanduse staatuse üle: paljud noored kirjutavad Iirimaal või Londonis, aga on ikkagi läti kirjanikud. Ajalooline territoorium on jäänud pigem vanale kirjanikule.

Aga küsimus sellest, kas lätivene kirjanikud on läti kirjanikud?
Godiņš: On. Vene luuletajate rühmitus Orbita, mis tegutseb Lätis, on väga tuntud ja omaks võetud, seda ka Lätist kaugemal. Nad ka tõlgivad läti luulet vene keelde ja vastupidi.
Keele järgi ei saa kirjandust määratleda. Kujutage ette, Valts Ernštreits kirjutab ka liivi keeles, aga kuhu me paneme ta? Liivimaad ei ole, nii et me kutsume ta enda juurde. Samamoodi on murdekeelte puhul.
Kallionsivu: Soome kirjandus on olnud alati mitmekeelne, siin ei ole küsimustki, kas soomerootsi kirjandus on soome kirjanduse osa või mitte. Samuti on olemas soomevene kirjandus, isegi soomerootsivene kirjandus. Poleemikat on aga olnud näiteks sel teemal, kas võivad auhindadele kandideerida teosed, mis on kirjutatud soome keeles, aga mille autor ei ole Soome kodanik.

Kas võib öelda, et Lätis toimub praegu liivi keele ja kultuuri hilinenud renessanss?
Godiņš: Olukord on sama nagu ladina keelega. Keel ei saa surra, mitte kunagi. Ka liivi keel mitte, sest selle kõnelejaid, eriti noori on järjest rohkem. Fantastilisi asju teeb Valts Ernštreits ja mitte ainult kirjanduse, vaid ka teaduse alal, sõnaraamatud jm.

Meil on aga Ķempi Kārl, kes on kirjutanud kaks luulekogu salatsiliivi keeles, mida rääkivat maailmas ainult kaks inimest.
Godiņš: Ķempi Kārl kasutab Eesti-Läti piiriäärse ala, Salacgrīva liivi murrakut. Olen ise kasutanud sama piirkonna läti murrakut, kui tõlkisin soome luuletaja Heli Laaksoneni luulet. Lätis on see väga menukas luuleraamat.6
Kallionsivu: Laaksoneni luuletused on nimelt samuti murdekeeles. See, et niimoodi on võimalik ühest murdekeelest teise tõlkida, äratas tähelepanu ja imestust Soomeski.

Mida te soovitate eesti tõlkijatel järgmisena läti keelest eesti keelde tõlkida?
Godiņš: Oleks väga tore, kui ilmuks noorte läti luuletajate Arvis Vigulise, Inga Gaile jpt tõlkeid. Rohkem läti (naiste) proosat oleks ka kena eesti keeles näha.

1 www.poetryride.com.
2 Guntis Berelis, Väike teejuht läti proosa territooriumil. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 12, lk 910–926.
3 Topeltraamat „Abi labi”, 2009.
4 „Mind ärge lugege”, 2014.
5 „Dzeja”, 2014.
6 „Kad gos smei”, 2012.