Aarne Biin 4. VIII 1942 – 26. VII 2022

Aarne Biin sündis Virumaal Undla vallas Vanamõisa külas teenistuja ja õpetaja pojana, õppis Põima algkoolis ja Võipere 7klassilises koolis. 1962. aastal lõpetas Tallinna Kergetööstuse Tehnikumi tehnik-elektrikuna. Aarne Biin on töötanud kutsekooli õpetajana, elektrikuna, energiamüügi inspektorina, aastatel 1970–1973 Rakveres ajalehe Punane Täht kirjade osakonna juhatajana, ühtlasi kohalike raadio­saadete toimetajana. 1973. aastast oli Aarne Biin ametis Rakvere elektri­võrgu valveinseneri ja sideinsenerina, 1995. aastast arvutioperaatorina. 1997. aastal astus Biin Eesti Kirjanike Liitu.

„Eesti kirjarahva leksikoni“ Aarne Biini puudutav sissekanne ei ole just ülemäära pikk. Paljudele kolleegidele ja ka lugejatele jäigi ta viljakaks, aga vaikivaks autoriks, kes hoidis Tallinna ja Tartu kirjanduselust väärikat distantsi. Selle vaikuse ja isegi tasasuse taga peitus omalaadne fenomen. Kirjanikke võib jagada kaheks: nendeks, kes otsivad sõna ja lihvivad täiuslikku lauset, ja nendeks, kellest sõnad, laused ja peatükid tulvaveena välja paiskuvad. Aarne Biin kuulus viimaste hulka. Produktiivsuselt võib teda võrrelda Georges Simenoniga, kes oli võimeline kirjutama romaani viieteistkümne päevaga, tingimusel, et keegi autorit ei seganud. Aarne Biinilgi oli loomeperioode, mil temalt ilmus kolm-neli romaani aastas. Kokku sai eri proosateoseid veidi alla kolmekümne, viimane neist „Nii pikk tee koduni“ jõudis lugejateni veel käesoleval aastal. Kogu selle pidurdamatuse juures on märkimisväärne asjaolu, et pärast Aarne Biini esmateost, 1979. aastal lugejateni jõudnud „Tema Kuninglikku Kõrgust“, ei avaldanud ta neliteist aastat ühtegi raamatut. „Tolle ajastu eetika ei sobinud,“ on kirjanik oma vaikimist kommenteerinud ja see lause ütleb tema kohta nii mõndagi.

Möödunud sajandi lõpus astus Aarne Biin eesti kirjanduses rajale, millel oli tema eelkäijaks Raimond Kaugver ja kaasteeliseks Erik Tohvri, meetodiks „karge realism“ ja kreedoks kajastada elu „sellisena, nagu ta on“. Aarne Biini vaade elule oli neist kolmest kõige pöörasem ja seikluslikum. Jäädes elu lõpuni Virumaa meheks ei piirdunud Aarne Biin kohaliku ainesega. Tema loomingu hulgast võib leida armastusromaane, põnevus­romaane, sõjaromaane, dokumentaalseid ja autobiograafilisi romaane. Kogu selle kirevuse juures jäi aga midagi konstantseks. Aarne Biini enda sõnadega: „Minu teema on üks ja alaline ja see on inimese olemus. Ma usun, et ükski inimene ei tea täielikku tõde iseendast. Me avastame endid läbi elu ja see on kirjanduse tõeline aines.“ Selles esmapilgul lihtsas lauses peitub võimalus väljuda „minast“ ja jõuda millegi absoluutseni, kusjuures teadmine iseendast, soov näha oma nõrkusi ja tumedamaid külgi, on edasise teekonna välti­matuks eelduseks.

Aarne Biinile mõeldes kerkib silme ette uuriva pilguga alati elegantselt riides härrasmees, kellest kiirgab rahu ja enesevalitsemist. Arvustajate sõnul on Biini proosa peategelaseks hemingwaylik jõuline meestüüp. Midagi heming­waylikku oli Biinis endas, aga ilma vajaduseta juua ära kogu käeulatuses olev alkohol, püüda välja kõik kalad ja tappa maha kõik loomad. Mis jääb siis järele, lisaks vaieldamatule andele ja vajadusele kirjutada? Võib-olla mehisus, selle sõna kõige paremas tähen­duses.

* * *

Aarne Biinile oli hingelähedane Nõmme­veski joa ümbrus Valgejõel. Võimalik, et see paik vastas kirjaniku olemusele, tema loomingulisele küllusele ja voolavusele. Sinnakanti sattudes peatuge hetkeks ja tuletage Aarne Biini meelde.

Eesti Kirjanike Liit

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht