Ajad muutuvad ja kirjandus koos nendega. Aga auhinnad?

PILLE-RIIN LARM

Kui eelarvamuslikud on eesti kirjandusauhinnad? Näide 14. märtsist.

Emakeelepäeva tähistamise käigus antakse välja kaalukaid kirjandusauhindu, nagu Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad (Tallinnas) ja Gustav Suitsu luuleauhind (Tartus).

Suitsu auhind läks üle aastate naissoost autorile, Aliis Aalmannile. Seda on välja antud 21 korda, naissoost laureaate on nüüd 5,5 (ükskord läks auhind jagamisele kahe autori vahel). Mõne nädala eest tegi Aalmann koos Kai Kasega ajalugu ka Tuglase novelliauhinna saajana. Tore!

Vastupidise pöördega said Tallinnas hakkama Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindade žüriid. Kõik laureaadid on tunnustuse kahtlemata ära teeninud. Ometi ei mäleta ma, et varem oleks saalis valitsenud niisugune kumuleeruv pinge. Ebamugav on ka paljudel, kes kohal ei viibinud. Juhtunu võtab tänases Sirbi arvamusloos „Poolteist auhinda“ kokku Maarja Kangro. Mul ei jää üle muud kui temaga nõustuda.

„Žürii laskis ennast otsuste tegemisel juhtida raamatute keelest ja stiilist,“ selgitas oma sõnavõtus proosa- ja luuleauhinna žürii juht Katrin Laur.¹ Võimalik, et järgmised žüriid ei peaks teoste keelest ja stiilist nii suurel määral juhinduma, vaid pisut rohkem arvestama ka sisu ja kontekstiga. Miks on just see teos just praegu kõnekas? Missugustele ühiskonna/kirjanduse suundumustele selle teose esiletõstmisega osutatakse? Missugune signaal oma otsusega saadetakse? Ükski žürii ei hinda pelgalt möödunud aasta toodangut, vaid kujundab ka kirjanduse renomeed ja tulevikku.

Võimalik, et värskendamist vajab ka auhindade väljaandmise korraldus. Praegune formaat, kus auhindamisele eelneb kandidaatide esinemine, on sisse töötatud, neid esinemisi oodatakse. Piduõhtu on mõnus segu kodususest ja glamuurist. See kõik peaks tegema kirjanduse nähtavamaks ja ongi teinud. Viimastel aastatel tundub aga, et ettevõtmine on hakanud jääma teiste emakeelepäeva ettevõtmiste varju.

Et aastaauhindadest võimalikult palju kasu tõuseks, tasuks kandidaadid kuulutada välja detsembri alguses, võib-olla keskpaigas – igal juhul enne raamatute põhilist ostuaega. Sellest oleks (väike)kirjastajatele palju abi ning jõuluvana oskaks mõistliku valiku teha. Laureaadid selguksid jaanuaris, olgu siis eesti kirjanduse päeval või ka varem. Sama ettepaneku on varem teinud teisedki, Sirbi veergudel Tiit Hennoste ja Sirje Olesk.²

Jätkuvalt tuntakse puudust vabaauhinnast. Selle taastamist tasuks kaaluda.

Kes peaks värskendama, kes peaks kaaluma? Eeskätt saab sellega algust teha Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital ise. Palun arutage neid teemasid isekeskis. Kuna kirjanduse sihtkapitali aastaauhinnad antakse välja tihedas koostöös Eesti Kirjanike Liiduga, siis ka liiduga.

Ajad muutuvad, kirjandus muutub. Kasvanud on uus autorite põlvkond, teemad on uuenenud, lugejate ootused ja kirjandusväli teisenenud. Auhindu välja andes ei saa sellest kõigest mööda vaadata.

1 Auhinnaüritus Eesti Kirjanike Liidu Youtube’i-kanalil https://www.youtube.com/watch?v=XNlBu9ow_RM&t=286s

2 Tiit Hennoste, Elurikkus ja pügatud muru. Mis on ilukirjandus? – Sirp 5. III 2021; Pille-Riin Larm, See kallis asi. Intervjuu Sirje Oleskiga. – Sirp 26. III 2021.