Ajaloo miljon kildu

Heikki Kännö „Unessaar“ püsib imeteldavalt teemas, aga mitte tegevuses. Lugejana eelistaksin, et tegevus annab edasi teemat, mitte jutustaja kommentaarid tegevust.

KAUR RIISMAA

Pole kahtlust, „Unessaar“ on suuremõõduline romaan. Asi ei ole lehekülgede arvus, neid võiks ka mõnesaja võrra vähem olla ja sellest tema mõõdud ei väheneks. Tegevus toimub kolme sajandi jooksul ning ära on kasutatud nende sajandite kõik võimalused, mida ajalugu pakub: maailmasõjad, natsid, Euroopa kolonialism, võikused Leopold II aegses Kongos, XX sajandi esoteerikalembus ja palju muud.

Romaani sisust

Isak Severin on kirjutanud Werner H. Bergeri, kuulsa kunstniku eluloo „Werner H. Berger. Kunst ja elu“. Teos, nagu Severin kirjeldab, on jätnud tema hinge tühimiku, ta tunneb, et on petis ja pugeja. Bergeri enda ja tema perekonna tõe on jätnud Severin jutustamata. Ta alustab raamatu esitlusega enam-vähem samal päeval uue teose kavandamist, pannes sellele pealkirja „Unessaar“. Uues teoses peaks sisalduma kunstniku elu- ja loomingutõde – ja seda Bergeri enda, tema perekonna ja pere advokaatide kiuste.

Kännö stiili on võrreldud Mika Waltari omaga, mina lisaksin siia veel mõne autori. „Unessaare“ ekstsentriline kunstnik meenutab füüsikaprofessor Henry Maartensit ja tema perekonda Aldous Huxley romaanis „Geenius ja jumalanna“. Üsna kuiv, ornamentideta stiil toob meelde Steinbecki teose „Hommiku pool Eedenit“. Veidra perekonna kujunemislugu haakub peale mainitute ka näiteks John Irvingi „Garpi maailmaga“, üle aegade, naiste ja mütoloogiate ulatuv lugu Grassi „Kammeljaga“ (lisada saab muidugi veel „Buddenbrookid“ ja palju muud, aga las see praegu jääda nii).

Romaan on jaotatud osadeks ja peatükkideks. Algusest alates: „Avamäng. Hundingi saal“, „Proloog“, „Suguvõsa raamat. Esimene osa“, „Suguvõsa raamat. Teine osa“, „Werneri raamat. Esimene osa“, „Vahemäng. Maapealne Jeruusalemm“, „Werneri raamat. Teine osa“. Osad on jaotatud peatükkideks, mille osad on omakorda nummerdatud. Nummerdatud osade alaosad on eraldatud tühja reaga.

Esimesel lugemisel

Hiljemalt veerandi romaani peal on lugeja ees avar galerii tegelasi, kes kõik on kunstnik Werneri looga kuidagi seotud: Werneri vanaisa Samuel Schmali lapsed, abikaasad, nende ärikompanjonid, abikaasade sugulased ja kes veel. Kuni autor jutustab „Suguvõsa raamatu“ esimeses osas Samueli lugu, püsib fookus paigas ja looga on kerge kaasas käia. Olemas on kõik vahvad seiklusjutu elemendid: põgenemine kodust, koomiline rännak röntgeni­vaimustuses kelmiga, Aafrika jne, jne. „Suguvõsa raamatu“ teine osa, Samueli laste lugu, hargneb aga vägisi laiali.

Kui läheneda banaalselt klassikalist võttestikku kasutades, siis mis kannustab Isak Severinit kirjutama? Mida Severin tahab, mida vajab? Tühjusetunne kannustab, jah, aga me ei ole tema ebaõnnestunud raamatut lugenud ja seda ebaõnnestumist ka ei kirjeldata. Mis on Severinil kaalul? Fortunio lubab Severini „armutult hävitada“, kui too kirjutab keevalise Maximilien Bergeri ja natsivaimustuses Stockholms Studentklubbi seostest. Ent kaalul on vähe: Severin võiks kirjutamise katki jätta ning ta ei kaotaks eriti midagi. Kõik kirjanikud kogevad raamatu ilmumise järel arusaamatut tühjusetunnet – nii palju paremini oleks saanud! – ja kõigil läheb see varsti üle.

Millel on fookus, kui fookus on kogu perekonnal? Paratamatult peab kasutama väljendeid nagu „polnud väga keeruline välja uurida“, kuid lugeja silmis on see lause tühi, sest lugu vastab ikkagi ainult küsimusele „mis juhtus?“. Äärmusliku vastandusena sobiks siia Grassi „Kammeljas“, kus tegevus leiab aset üle aastatuhandete, aga mida raamivad raseduse üheksa kuud, eri aegade köögikunst ja kohtumõistmine kammelja üle. Lugejale tuletatakse pidevalt meelde, milles on asi. „Suguvõsa raamatu“ teises osas kipub fookus ära kaduma, tegemist on justkui vana testamendi kuningate loeteluga. Kui osa lõpul ilmub varapuberteetik Werner, siis on tema oidipaalne suhe kasuema Manishaga täpselt selline psühholoogiline element, millest puudust tundsin.

Manishad hoiavad ikka ja jälle välja ilmudes „Werneri raamatus“ lugu edukalt koos. Manishade funktsiooni võiks siin võrrelda ühe uuesti ilmuvate Ilsebillidega „Kammeljas“: kui lugejal juba virvendab silme ees, siis loksutab nende ilmumine faabula ja süžee jälle paika.

Romaani stiil on hüplik. Jutustus algab mingil teemal, põikab siis kõrvale, selgitab mingit seika, mis on seotud teema, aga mitte tegevusega, jõuab seejärel tagasi tegevuse juurde ning lõpeb järsku. Näiteks Jonathan Berger, Werneri poeg, kes pöörab trepil järsku ringi, ja tema taga käijad põrkavad kokku. Sellele ootamatule sündmusele järgneb kaks lehekülge seletust, miks Jonathan niimoodi käitus. Aga sellest, kuidas täpselt on Jonathan niisuguseks kujunenud, ei sõltu pöördumise hetkel mitte midagi. Käimasoleva sündmuse jätab Kännö/Severin vahele: Severin tellib klaasi šampanjat, järgneb seletus Jonathani käitumise kohta – ja siis jätab Severin klaasi sinnapaika. Mis juhtus, seda ei saagi teada.

„Werneri raamatutes“ ilmub kolmel korral Severini homoseksuaalsuse teema. Kui siia lisada „Suguvõsa raamatu“ esimese osa algus, kus Severinil on Per Erik Steniga lühike ja tormiline suhe, siis seda teemat rohkem ei käsitleta. Ainult suhtes Per Erikuga on Severini seksuaalsusel lugu edasi viiv funktsioon: Per Erik on õieti põhjus, miks Severin kohtub Werneriga. 373. leheküljel teeb Fortunio Severini kohta küll vastavasisulise märkuse ja see toob selgust, miks ta Severinit ei salli, aga me teame juba, et ta teda ei salli, nii et siit ei kooru midagi uut.

Või näiteks Friedrich Tiecki kuju. Ta on ilmudes nii imposantne, et tahan tema elulugu ette kujutada. Juba kujutangi. Ja muidugi jutustab Kännö/Severin selle palju värvilisemalt ja detailsemalt, aga siis see enam ei eruta, sest ma tean, millega vahelepõige lõpeb: ininaga telefonis, kohtumisega saarel ja „Werner H. Bergeri enneagrammiga“. Samal ajal seisab aga lugu ise paigal ning fookus, kui see oli tekkinud, hajub laiali. „Unessaar“ püsib imeteldavalt teemas, aga mitte tegevuses. Lugejana eelistaksin, et tegevus annab edasi teemat, mitte jutustaja kommentaarid tegevust. Ma ei räägiks sellest nii pikalt, kui poleks ise mitu romaani samas stiilis kirjutanud.

Romaan on kõige vabam kirjandusvorm: romaan võib koosneda esseest, näidendist ja kas või haikudest, aga sel vormil on põhimõtteline reegel, mida teavad kõik lugejad, kirjanikud mitte alati. Lugejale peab andma lubadusi – ja need täitma. Lugeja tahab lahendust ja on nõus kannatlikult ootama, aga ta tahab tunda, et just tema leidis lahenduse (mitte autor).

Teisel lugemisel

Esimesel lugemisel igatsesin kindlat fookust: läbivat hoovust, mis annaks detaililaviinile konteksti. Näiteks maja (vrd Thomas Manni Buddenbrook Haus või ka Steinbecki Salinase org), kus lapsed kasvavad suureks, saavad ise lapsi, ja kus kooserdab iidvana Samuel Schmal oma trompetiga. Maja ju on, aga see pole esiplaanil. Ka valminud ooper ei ole läbiv liin. Mis siis on, Aafrika? Kongo? Romaani teises pooles on keskne roll Manishal ja tema igavesel taastulekul, aga Manishal pole peale eksootilisuse jällegi seost romaani esimese poolega. Nokk ja saba. On muidugi Wagneri ooperid, mis mängivad taustal ikka ja jälle, Nibelungide mütoloogia, millele viidatakse, ja muu, aga see ei aita lugu edasi viia, nagu seda teeb näiteks kokandustemaatika „Kammeljas“. Eri aegade retseptid kujundavad „Kammeljas“ tegelaste motiive ja hoiavad lugu koos ka siis, kui lugeja esitletavaid toite iial söönud ei ole – retseptid on romaani orgaaniline osa. Teisel lugemisel proovin asendada viited Wagnerile viidetega Mozartile või Haydnile, ent lugu ei kaota sellest. Seenetäidisega vasikapead „Kammeljas“ ei saa romaanist lahutada, vasikapea ongi romaan. Seevastu Wagner ja mütoloogia „Unessaares“ on justkui maitseained: Wagnerita oleks lugu teise maitsega, aga ta oleks ikkagi sama lugu.

Teisel lugemisel paistab veel enam silma, et romaani esimene pool on nauditavalt narratiivne. Teine pool, nagu kirjeldatud, hüppab eri teemade vahel. Samueli ja Lucrèce’i selgepiiriline lugu mõjub kaootilise suguvõsa- ja Werneri-loo kõrval nagu šiffer või mõistatuse vihje. Ma ei saa veel aru, milles seisneb mõistatus: mis on see, mida minult küsitakse. Meeleolu on märksa lootusrikkam, enam ei krigista ma hambaid nagu esimesel lugemisel. Loomulikult kulgevad osad muutuvad nüüd päriselt nauditavaks. Ka esimesel korral märkasin, kuidas hakkan teistmoodi hingama lugedes, mismoodi Lucrèce jätab oma perekonna ja läheb otsima Onyeka Akombet. Tajun mingisugust paralleeli finaaliga, kui Mia sukeldub sõrmuse järele (ja see osutub merre visatud sardiinipurgiks).

Mõtlen ka, et võib-olla pole tekst hüplik, ma lihtsalt loen liiga pikalt, paarsada lehekülge korraga (teksti peaaegu ajakirjanduslik stiil võimaldab seda). Proovin lühemalt: pealkirju ignoreerides ja lugedes ainult romaani kõige väiksemate ühikute, ühe või paari lehekülje kaupa fookuse puudumine ei ärrita. Ainult et ma ei viitsi lugeda romaani, mis on üles ehitatud nagu Tiktoki feed (kui see just polegi nii mõeldud). Peab olema kolmas tee.

Kolmandal lugemisel

Kolmandal lugemisel leian romaani mõistmiseks võtme. Kõik tegelased põgenevad enda, oleviku, ükskõik mille eest, peaasi et oleks pidev äraminek. Samuel Schmalile on see Aafrika, Maximilienile kogu natsikrempel, Werneri puhul homöopaatia, müstika ja seks. Werner armastab naisi, aga põgeneb konkreetse naise eest: naised eksisteerivad tema silmis ainult võrdluses Manishaga. Mida täpsem koopia, mida jõulisem sööst elusa ja hingava olendi juurest kujutlusse, seda õnnestunum akt. Püüd hinge vabastada, avardada, mediteerida end põrandast lahti ei aita kellelgi romaani tegelastest inimeseks saada või jääda. Hetke, inimese tõelisust peab Werner alles oma surnud isa suust kuulma. Mütoloogia, Wagneri, kristallide, enneagrammide, inglite ja kõiksugu muu uugabuuga, isegi mitte kunsti abil ei saavuta ükski romaani tegelane sellist ühtekuuluvust nagu Lucrèce ja Samuel.

Isak Severin on korra kirjutanud ülevaate Bergeri loomingu kohta ja otsustanud, et seal pole tõde. Me elame kaasa tema tõepüüdlusele, aga iga kord, kui Severinil õnnestub tabada midagi ehedat, põgeneb temagi: täiendab, lisab, tuletab meelde, tormab sündmustest ette ja taha. Olgu Berger või keegi muu, tal ei õnnestu ligi pääseda inimesele, sest iga tõeline hetk laguneb kohe laiali miljoniks faktikilluks, mida Severin arvab olevat tarviliku lugejal teada.

Kõige tugevamad tegelased on romaanis need, kelle hingeelu põgusaltki avatakse, nii et suudan nende põgenemist mõista. Mia, Lucrèce ja Samuel moodustavad kolmiku, kelle ilmumisel ärkab romaan ellu. Isak, Werner, Maximilien, võib-olla ka Fortunio jt on aja tuulde kuidagi laperdama jäänud ega moodusta karaktereid, kellele viitsiks kaasa elada. Isaki suurim tugevus on, et ta ajab närvi. Mis lugu sa, mees, mulle õigupoolest jutustada tahad? Jutusta siis, ära sahmi edasi ja tagasi. Ja just selle tundega tuletab Isak Severin mulle meelde lihtsa, aga vajaliku tõe: ei ole inimlik tunda end vabana. Äärmiselt inimlik on aga tunda, et ainult üks asi veel ajada, mõelda, selgeks teha – ja siis on vabadus käes.

Heikki Kännö on üks festivali „HeadRead“ külalisi. Kännöga saab kohtuda pühapäeval, 28. mail kell 16 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis, kus teda küsitleb Piret Pääsuke.