Ajaloo sosin üle aja müra

Julian Barnes küsib romaanis „Aja müra“ otse: kas suur kunst lunastab poliitilise kollaboratsionismi?

ENEKEN LAANES

Kirjandusfestival „HeadRead“ toob sel aastal Eestisse taas ühe nüüdiskirjanduse suurkuju, inglise kirjaniku Julian Barnesi. Barnes on neid kirjanikke, kelle ühtki uut raamatut ei saa lugemata jätta. Iga kord pole elamus sama tugev kui mõne varasema raamatu puhul, aga tema teekonda on olnud väga huvitav jälgida. Barnesi loomingu austajad, kelle hulka ka siinkirjutaja kirglikult kuulub, tunnevad teda äärmiselt mitmekülgse autorina. Ta on tugev satiirik, nagu romaanis „Inglismaa, Inglismaa“ (1998), oskab kirjutada traditsioonilisemaid jutustamismõnusaid lugusid nagu Arthur Conan Doyle’i elul põhinev „Arthur ja George“ (2005), aga esineb suurima meistrina lüürilisemates kompositsioonides, näiteks romaanis „Kui on lõpp“ (2011). Eesti keeles on Barnesilt ilmunud „Maailma ajalugu 10½ peatükis“ (1989) ja juba mainitud „Kui on lõpp“. Tema Eesti-visiidi eel on eesti keelde ümber pandud ka üks tema viimaseid romaane, siin ajalooliselt äärmiselt aktuaalne „Aja müra“ (2016), mis kuulub lüürilisemate kompositsioonide hulka.

Isiklik ja kunstnikuausus

„Aja müra“ räägib vene nõukogude heliloojast Dmitri Šostakovitšist ja tema kolmest vestlusest võimuga. Romaan, mis on suuresti Elizabeth Wilsoni biograafia¹ ja eesti keeleski ilmunud Solomon Volkovi kirja pandud Šostakovitši mälestuste² ilukirjanduslik ümberkirjutus, tegeleb laias laastus kunsti ja võimu suhete teemaga. Barnes küsib selles loos otse: kas suur kunst lunastab poliitilise kollaboratsionismi?

Kolmandas isikus esitatud Šostakovitši sisemonoloogi vormis vaatab Barnes kolmel ajahetkel tema elule tagasi. Esimene neist jääb 1937. aastasse Stalini terrori aega. Šostakovitši ooperi „Mtsenski maakonna leedi Macbeth“ on Stalin Pravda juhtkirjas hukka mõistnud. Šostakovitš seisab igal öösel oma korteri ukse taga trepimademel, ootab NKVD-d ja sõelub oma mõtteid. Teine meenutushetk leiab aset 1949. aastal lennukis tagasisõidul New Yorgist, kus Šostakovitš oli Stalini nõudmisel osalenud rahukonverentsil ja mõistnud seal avalikult hukka Igor Stravinski loomingu. Kolmas ajahetk toob meie ette vana Šostakovitši, kes ei suuda end ka sulaajal võimu haardest vabastada ja kaotab lõplikult nii kolleegide austuse kui ka lugupidamise iseenda vastu.

Barnesi Šostakovitš on arg ja neurootiline inimene, aga seejuures läbini sümpaatne, sest tema argus on inimlik, nii inimlik. Argus ei ole stalinistlikul Venemaal Barnesi silmis moraalne patt. Ta näitab vägagi sisendusjõuliselt, kui palju lihtsam oli sellel ajal ja sellel maal kangelaslikult surra ja kui palju raskem oli jätkata elamist; kuidas kellegi kangelassurm ei olnud kunagi ainult ta enda häving, vaid määras hukatusse ka suure hulga inimesi enda ümber. Seepärast ei olegi argus ja allaandmine, koostöö võimuga Barnesi meelest moraalselt üheselt hinnatav. Šostakovitši hukkamõistmise asemel annab Barnes koos temaga pähe tema kaasaegsetele lääne kirjanikele ja kunstnikele Picassole, Sartre’ile, Malraux’le, Rollandile ja Shaw’le, kes elasid vabas maailmas ja kes oleksid võinud Nõukogude Liidu ees lömitamise asemel tõtt rääkida. Need passused näitavad muu hulgas, et Barnesi vaade Nõu­kogude ajaloole on lääne oma: kirjanikku huvitab ennekõike universaalne kunsti ja võimu suhte küsimus, sedakorda lihtsalt juhtumisi Ida-Euroopas.

Barnes katsetab Šostakovitši lahti­muukimiseks ka iroonia võtit, mis, nagu juba öeldud, on ka ta enda loojanatuurile lähedane. Kas iroonia võib vägivaldse võimu haardes toimida ellujäämis­strateegiana või hävitab see sarkasmiks üle minnes nii iseenda kui ka selle pruukija? Sõnameistrina näib Barnes pidavat muusikat teistsuguseks kunstiks kui tema enda oma. Kui sõna puhul võib olla iroonia toimiv tööriist, siis muusikas mitte. „Aja müras“ meenutab Šostakovitš rahvasuus levinud lugu, kuidas tema tagakiusamise perioodil 1949. aastal esitas Borodini kvartett ettemängu ajal tema neljandat keelpillikvartetti mitte algupäraselt, nii nagu teos oli loodud, vaid strateegiliselt, s.t optimistlikult, selleks et tagada teose edaspidine esitamis­luba. Šostakovitši sõnul ei vasta see lugu tõele, kuna muusikat ei saa mängida teisiti, kui ta on kirjutatud, sest tal on „karm, taandamatu puhtus“ (lk 122). Barnes näib siin ütlevat, et muusikas ei saa ironiseerida ega valetada. Seda ei saa mitmeti mõista. Ta kas on suur kunst või ei ole seda.

Niisiis lahutab Barnes „Aja müras“ isikliku aususe kunstnikuaususest. Inimesena arg Šostakovits on Barnesile küll lõpuni sümpaatne, kuid kokkuvõttes koguneb neid arguse episoode ikkagi liiga palju. On Stravinski reetmine, on Šostakovitši nime all ilmunud blamaažid ajakirjanduses, on parteisse astumine juba Hruštšovi ajal jne. Barnes näitab elu lõppu jõudnud Šostakovitšit inimesena, kes on kaotanud igasuguse austuse iseenda vastu: „Selle asemel et teda tappa, olid nad lasknud tal elada, ning lastes tal elada, olid nad ta tapnud“ (lk 170). Barnes näib kirjutavat siin alla ajaloolase Tony Judti omaaegsele väitele, et Nõukogude võimu all elanud inimesed ei tunne häbi mitte tõeliste või kujutluslike kuritegude pärast, vaid väikeste kompromisside pärast, mida tuli teha selleks, et igapäevaelu oleks mingilgi määral talutav: „Ida-Euroopa „reaalselt eksisteeriva sotsialismi“ loomusse kuulus see, et ta sundis inimestele peale kollaboratsiooni kõige häbiväärsemaid ja korruptsemaid vorme, kui nad üldse kuidagimoodi tahtsid ära elada. Ja enamikust inimestest said varem või hiljem kollaborandid: intellektuaalidest, preestritest, lapsevanematest, majandusjuhtidest, ostjatest, töölistest, arstidest jne.“³ Ja Šostakovitši puhul ei olnudki need kompromissid enam nii väikesed.

Aga kuidas jääb siis Šostakovitši kunstnikuaususega? Küsimusele annab vastuse pilk Barnesi kompositsioonitehnikale, sellele, kuidas romaan on üles ehitatud.

Kristalne kompositsioon

Barnesi „Aja müra“ on fragmentaarne tekst, mis aimab järele Šostakovitši sisemonoloogi ja meenutuste struktuuri, õieti selle puudumist. Romaani alguses viibib Šostakovitš NKVD-hirmu tõttu pidevas ärevusseisundis. Tema meenutused on hüplikud ja ekslevad ühelt mõttelt ja mälupildilt teisele. Parem pole tema hingeseisund ka romaani teises osas tagasilennul Ameerikast, mil ta seedib seal osaks saanud moraalset alandust. Barnes seob need fragmendid romaaniks mõnest tema varasemastki romaanist tuttava juhtmotiivitehnika abil. Siin, nagu tihti varemgi, on ta meisterlik komponist, kuigi ta ei pruugi harrastada sama stiili nagu tema seekordne peategelane. Šostakovitši meenutused romaani alguses kerkivad esile mälu­piltidena (paberossidest piipu puistatud tubakas, higipiisad marssali juukse­piiril, päevalill, mis keerab oma nägu päikese liikumise rütmis, suurte tubade ja väikeste akendega maja, rannet pigistavad käed), mille kontekst jääb lugejale esialgu ebaselgeks, aga mis edasisel kordamisel uues kontekstis üha rohkem liha ümber kasvatavad. Samuti hakkavad korduma juhtmotiivid – stalinistlik aja müra, millele Barnesi Šostakovitš seab vastu ajaloo sosina. Just nende korduste abil seob Barnes fragmendid kokku ja moodustab romaani terviku.

Samasugust kompositsioonitehnikat kasutab Barnes ka oma romaanis „Kui on lõpp“. Ka selle romaani keskmes on inimese tagasivaade oma elule, mälu valikulisus ja moraalsed hinnangud. Ka see algab nimekirjaga mingitest mälupiltidest, mille kontekst ja päritolu selgub alles loo käigus. Ja ka sellel romaanil on juhtmotiiv – suur rahutus (great unrest) –, mis kordub väljendina esialgu seosetutes episoodides ning seob need korduse abil kokku. Kõrvalepõikena olgu öeldud, et sellise kompositsioonitehnika tõttu on Barnesi iseenesest kerged ja õhulised sõnaehitised tõlkijale kõva pähkel, sest too peab tekstis korduva kujundi ära tundma. Eriti raske on see juhul, kui autor kujundit moduleerib. Mõlema romaani tõlkes on see hästi tabatud, kuigi „Aja müras“ on juhtmotiivi tuumkordus kahetsusväärselt tõlkest välja jäänud.⁴

Nii „suur rahutus“, „aja müra“ kui ka „ajaloo sosin“ annavad tunnistust Barnesi sügavast huvist küsimuse vastu, mil määral me suudame end tajuda ajalooliste olenditena ja milline on meie moraalne vastutus minevikus sooritatud tegude eest. Kui romaanis „Kui on lõpp“ jätab Barnes hinnangu oma suhteliselt enesekesksele ja väiklasele, aga inimlikule, nii inimlikule peategelasele Tony Websterile lahtiseks, öeldes: „On kumuleerumine. On vastutus. Aga sealt edasi on rahutus. Suur rahutus“,⁵ siis „Aja müra“ puhul näib ta romaani raamiva mälestuspildi abil kolmest sõjaajal jaamaperroonil klaase kokku löövast mehest ütlevat, et suur muusika lunastab koostöö vägivaldse võimuga: „Mida on vastu panna aja mürale? Ainult see muusika, mis on meie sisimas – meie olemise muusika –, mis mõned meist suudavad muuta tõeliseks muusikaks. Mille aastakümned, juhul kui see on piisavalt võimas ja puhas, et suuta lämmatada aja müra, teisendavad ajaloo sosinaks“ (lk 122–123).

Mõte, et suur kunst, kui mitte et lunastab poliitilise koostöö, aga sunnib siiski kunstnikuausust hoidma lahus isiklikust aususest, on tekitanud lugejates vastukaja. Mäluteemalisele romaanile tüüpiliselt tormasid paljud arvustajad selle kallale ajaloolise tõetruuduse margapuuga, kuigi sellise kriitika sügavamaks ajendiks näib olevat moraalne ebamugavustunne, mida Šostakovitši-suguse looja elukäigu vaagimine meis tekitab.⁶

Aastatepikkuse lugemiskogemuse ajel on mulle hakanud tunduma, et kõige keerulisem on kirjutada romaane, mis on üheaegselt kerged, kristalsed ja õhulised, aga ometi sügavad; mis ei rõhu lugejat oma raskusega vastu maad, kuid ei jää ka pinnapealseks. Kuigi „Aja müra“ on arhitektoonilises komponeerituses vahest ehk liigagi kristalne ja ilus, on Barnes kahtlemata selle sügava kergusekunsti kõige suurem meister.

1 Elizabeth Wilson, Shostakovich. A life remembered. Faber & Faber, 1994.

2 Dmitri Šostakovitš, Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused, kirja pannud Solomon Volkov. Tlk Liisi Erepuu. Vagabund, 2002.

3 Tony Judt, Minevik on teine maa. Poliitilised müüdid sõjajärgses Euroopas. Tlk Jaan Isotamm. – Akadeemia 1994, nr 8, lk 1667.

4 Eestikeelses tõlkes lk 92 puudub originaalis leiduv lause: „Kunst on ajaloo sosin, mis kostab üle aja müra.“ Tlk Eneken Laanes.

5 Julian Barnes, The Sense of an Ending. Vintage, 2012, lk 163. Tlk Eneken Laanes.

6 Vt nt Nõukogude ajalugu uurinud briti ajaloolase Orlando Figesi arvustust ja Barnesi vastust sellele, kus vaidluse all on romaani raamiv mälupilt ja selle ajalooline tõetruudus. Orlando Figes, The Courage of the Composer. – The New York Review of Books, 26. V 2016; Julian Barnes, The Triad on the Platform. – The New York Review of Books, 14. VII 2016.