Antslast pisut läände

Lembit Liivak

Kui kõiketeadjat netti sirvida, siis ega sealt sinu kohta suurt teada ei saa, ehkki oled kirjutanud neli raamatut: „La mala vida ehk neetud elu”, (2009), „Nora”, (2010), „Jumala poolt hüljatud” (2011) ja „Mässav Barcelona” (2012).Arvan, et on autoreid, kelle teoste mõistmiseks on oluline ka nende endi elu, mis aitab mõista, miks nad kirjutavad, nagu kirjutavad, ja neid, kelle looming ja elu on teineteisest suhteliselt lahus. Kuivõrd on sinu kirjutatu sinu endaga seotud ja mida sinu raamatuid lugedes võiks või peaks sinust ja su elust teadma? Näiteks kui autobiograafiline on „La mala vida ehk neetud elu” peategelase Kristiani Eestist lahkumise lugu? Tema seiklused Moskvas?Ma tean, et debüüdid kipuvad olema autobiograafilised, kuid „La mala vida” seda ei ole ja mina ei ole Kristiani prototüüp. Selleks on keegi teine. Tavaliselt lugejana ei huvita mind kirjaniku elulugu ja veel vähem tahan ma teada, kui palju ta end mõnesse raamatusse sisse on kirjutanud. Ometi pean aga siiski tunnistama, et vähemalt korra olen jõudnud kirjanikuni tema väga avameelse päevaraamatu kaudu, mis tõepoolest äratas huvi kogu tema loomingu vastu. See oli inglise näitekirjanik Joe Orton, kes suri oma elukaaslase käe läbi umbes sama vanalt (34), kui mina alles kirjutamisele mõtlema hakkasin. Ja tulles nüüd küsimuse alguse juurde – arvan siiski, et kirjaniku isiklik elu ei peaks olema lugejale huvitekitajaks kirjanduse vastu. Ka ei arva ma, et kirjanik peaks end pidevalt püünele seadma ja etlema, nagu tihtilugu juhtub, sest omamoodi see pigem vähemalt minu silmis devalveerib selle n-ö etleja kirjanduse. Oluline on, mis raamaturidadest välja loeb, ja suhtlemine publikuga toimub seega ennekõike ikka raamatute kaudu.

Kui tihti sa üldse Eestisse satud ja kui palju sa ennast kursis hoiad siinse kultuurielu ja poliitikaga toimuvaga? Kui palju oled seotud hispaania kirjandusringidega ning milliseid Ibeeria poolsaare autoreid meelsasti loed?
Viimati käisin Eestis 2008. aastal. Ausalt öeldes ei hoia ma juba aastaid kuigi valvsalt silma peal Eesti kultuurielul, kuid loen siiski netist Sirpi, Loomingut ja Vikerkaart. Paraku ei ole kõik artiklid seal saadaval ja seetõttu jääb see poolikuks kõhutäieks. Ka Eesti päevalehti loen üsna kaootiliselt. Eesti Ekspressi loen aeg-ajalt ikka ka ja see annab nii mõnestki hea ülevaate. Eesti poliitiline elu on mulle küllalt kaugeks jäänud, kuid mingil määral hoian end siiski kursis. Mõningate sõprade kaudu jõuavad kuumemad uudised ja aktuaalsed teemad ka minuni, kuid ma ei püüa aktiivselt neis kaasa rääkida. Olen kuulnud, et Eestis olevat praegu poliitiline n-ö stagnatsioon. Poliitika ja poliitikutega seoses meenub mulle hispaania kirjaniku Enrique Poncela mõttetera: „See, keda ei köida olla intelligentne, hakkab poliitikuks”.
Hetkel puudub mul hispaania kirjandusringidega igasugune seotus, kuna olen nüüd pikemat aega olnud Tenerifel, kus Hispaaniat on õigupoolest suhteliselt vähe, rääkimata kirjandusringkondadest. Barcelonas aga viis saatus mind rohkem kokku kunstnike, ajaloolaste ja kirjanikega. Ibeeria poolsaare autoritest kuulub mu süda kahtlemata Cervantesele, Lorcale, Pessoale, Saramagole ja Mendicuttile. See valik võib tunduda üsna klassikaline ja/või arhailine, kuid see on mulle hingelähedasem kui miski muu. Ma ei saaks jätta nimetamata ka Vargas Llosat või Houellebecqi, kellest üks elas ja teine elab endiselt Hispaanias.

Kirjutamine teatavasti eriti ei toida. Mida teed, et hinge sees hoida ja kirjutada?
Ega ta ei toida jah, eriti kui kirjastamine leiab aset niivõrd väikeses riigis nagu Eesti, ja kui toitmise eesmärgil kirjutada, siis on see pigem kommerts kui arvestatav väärt looming. Kirjutan pigem, kui tunnen, et mul on midagi öelda ja jagada ja sel hetkel ei mõtle ma rahale. Tänu kirjastaja ja toimetaja Oliver Topperile on siiski hakkama saadud ja ei saaks kurta ka, et kehvalt. Eelmise aasta kevadest pöördusin aga taas tagasi kunagi õpitu juurde ja tegelen kirjutamise kõrvalt õigusalase nõustamise ja tõlkimisega. Asjatan Tenerifel ka turismivaldkonnas.

Seoses „La mala vida’ga”: kas sa oled lugenud Ivar Silla „Tantsivat linna”? Mida arvad? Geitemaatika tundub Eestis paljudele probleeme tekitavat, kuid Ivar Silla raamat oli Tallinna keskraamatukogu töötajate sõnul pikka aega pidevalt välja laenutatud.
Silla „Tantsivat linna” ei ole lugenud ja seetõttu ei oska ma midagi arvata. Selle geitemaatikaga tundub Eestis olevat asi sedamoodi, et kui Hispaanias pole see mingi teema, siis Eestis pakub see huvi tõepoolest laiemale ringile. Vahel ongi tundunud, et kas riigis probleeme ei olegi, et millegi selletaolise ümber diskuteerimiseks aega ja jõudu jätkub. Mitmeid kuid pärast „Neetud elu” ilmumist olid raamatukogudes sellele järjekorrad ja hetkel, kui ilmumisest on möödunud ligi kolm aastat, on raamat jätkuvalt väljas. Teatud mõttes konservatiivses ühiskonnas, nagu Eesti seda on, on „La mala vida” tõenäoliselt romaan, mida üldjuhul loetakse vist salaja, nii et abikaasa/lapsed ei näe. See on kuuldavasti populaarne ka Eesti kinnipidamisasutustes. Virumaa vanglast saabus kirjastajale tagasiside, kus oli kirjas: „Täname teid väga hea raamatu eest, see avardas meie silmapiiri ja maailma. Me mõistsime, et kõik inimesed ei ole samast puust ja pole ka üdini head ega halvad”.

Saan aru, et „La mala vida” on tõlgitud ka soome ja hispaania keelde. On sul mingit tagasisidet? Kuidas on järgmiste raamatute tõlkimisega? Kuidas suhtud blogidesse ja artiklitesse, mis sinust Eestis kirjutatud on?
„La mala vida” tõlge on olemas soome keeles ja Peterburis valmis see hiljuti ka vene keelde, kuid ei ole veel avaldatud. Hispaania tõlkega on asi poole peal. Samas pole mul teada, millal nad seal – Soomes või Venemaal – lettidele jõuavad, kuid kõik märgid viitavad sellele, et tõenäoliselt on venemaalased esimesed, kes „La mala vida’t” lugeda saavad. Kõik sõltub ennekõike Oliverist, keda juba mainisin, ja sellest, kuidas tal kõige muu kiire kõrvalt aega on, sest tema sellega tegeleb ja on muu hulgas ka minu agent.
Blogides kirjutatu on enam-vähem alati aus ja seetõttu ei hakka ma ajakirjanduses ilmunu kohta midagi ütlema, kuigi, teadagi, olen kursis. Blogide ja foorumite arvustused ehk siis otse lugejate arvamused lähevad igale kirjanikule rohkem korda kui tabloidides ilmunud tihtilugu „kinni makstud” kestvad kiiduavaldused. Samas on ju meeltmööda igale kirjanikule, kui tema tööd tunnustatakse. See on märk sellest, et sõnum on kohale jõudnud. Loodan, et minu seni ilmunud kolmest romaanist saab lugeja lisaks kangelaste elulugudele teada palju muudki, mis laiendab silmaringi.

Mainid korduvalt Karl Ristikivi, Fernando Pessoat. Milliseid autoreid pead enda hingesugulasteks? Kui John Irving leiab, et kirjutama hakates tuleb eesmärgiks seada ei midagi vähemat kui „Suur Gatsby” ning inglased on hädas oma Joyce’i-kompleksiga, siis kellele kirjanikest sina austusega alt üles vaatad?
Hingehõimlasteks pean kindlasti Karl Ristikivi ja Karl Ast Rumorit. Pessoa ei olnud nii suur rändur, et ta sobiks mulle suisa hingesugulaseks. Vahel tundub, et kõik Võrumaalt välismaale pagenud, nende hulgas Kangro, Jaik, Uibopuu jne on osa minu famiiliast. Ei julge väita, et igavesti jään vaatama austusega alt üles Pirandello, Kafka ja Tšehhovi suunas, kuid vähemalt hetkel hindan neidki väga kõrgelt. Nimekirja võiks veel jätkatagi –  Turgenev, Wilde, Vilde …

Sinu romaani „Jumala poolt hüljatud” märksõnadeks on minu arvates saudade ja fado. On see tunnetus midagi, mille oled omandanud Ibeeria poolsaarel, või on see sulle alati olnud loomuomane?
Saudade ja fado on olnud mulle tõepoolest ka loomuomased. Kuid kindlasti õppisin ma Lissabonis elades tundma portugallaste saudade’t, mis pole siiski päris see minu saudade. Portugallased on sedavõrd omapärased inimesed, et neid ei õpi ükski välismaalane hinge põhjani kunagi tundma. Ka hispaanlased võivad sind vahel segadusse ajada, kuid eri regioonides elavad hispaanlased ongi erinevad. Nende mõistmisele on kaasa aidanud kindlasti elamine Barcelonas – multikultuuriline linn nagu see on. Võrdluseks võib ju öelda, et nii eestlased kui ka soomlased võivad ju väita, et tunnevad oma naabreid, nende veidrusi või hinge, kuid kas see ka tegelikult päris nii on …

Eriti sinu kahes viimases raamatus torkab silma sinu keskendumine ajaloole ning legendidele (milleks Hispaania pakub muidugi tohutult materjali). Samuti leidub kogu poolsaare baarides ohtralt mõnusaid jutuvestjaid, kes on meelsasti oma lugusid valmis jagama. Ajaloost – nii nagu ka kirjandusestki – võib kirjutada kuivalt, akadeemiliselt, oma tarkust eksponeerides, sina teed seda mahlakalt, kirglikult. Millest selline sügav huvi?
Raamat – ma pean silmas näiteks romaan – peab minu meelest olema eelkõige huvitav, köitev ja veidi ehk ka intrigeeriv, tegelikult milline tahes juturaamat. Inimesed haaravad raamatu järele ikka seetõttu, et lõõgastuda, avastada midagi uut ja seejärel seedida. Kõlab justkui söömine? Raamat on vaimutoit, eks ole? Aga ka vaimutoitu ei saa valmistada maitsetut ja kireta. Just siin tuleb mängu ajalugu, sest inimesed tahavad teada, mis kunagi oli, ja mõistavad nõnda ka paremini raamatukangelasi ja nende elukäiku. Kõike aga, mis kunagi oli, ja kuidas see täpselt oli, ei saa keegi iial teada. Siin astubki mängu maitsestamine, vahel tuleb lisada soola ja pipart siia ja sinna, kuid jällegi: ei saa üle soolata ja tuleb jääda reaalsusesse või selle piirile. Kui vaja, tuleb võtta kätte ka vahukulp ning lõpuks potile kaas peale, et see mõne aja möödudes soovijatele serveerida.
Võib-olla, et huvi ajaloo vastu on seotud mu parasjagu flegmaatilise iseloomuga, mis siiski ei talu paigaltammumist.

Kõigil rahvastel on ajaloos välja kujunenud oma iseloom, milles on nii häid kui halbu jooni. Olen just Hispaanias kogenud, et käib pidev kemplemine, üksteise kõrvutamine ja tihti ka halvustamine. Kataloonlaste kohta on naabrite seas üks levinumaid nalju, et kui tahta 40 kataloonlast autosse ära mahutada, tuleb sinna visata münt. Et neid sealt välja saada, tuleb öelda, et tegemist on taksoga. Kuidas sina, olles seal pikemalt elanud, hindad nende häid ja halbu külgi ja kuidas sa seostad neid Kataloonia ajalooga?
Kataloonlased on kindlasti vägagi erinevad teistest hispaanlastest (loodetavasti ei tee ma neile nüüd liiga, sest ise nad ennast hispaanlasteks küll ei nimeta). Ma saan aru, et nad on olnud pikka aega suluseisus, kuid see pole takistanud nende rahvuskultuuri alal hoida, rääkimata edusammudest majanduses. Kuid nii see ju ongi, et kitsastes tingimustes kasvavad just tugevad juured ja lopsakad õied, mis ka parimaid vilju kannavad. Ma ei tea, kas see on naljakas või mitte, aga kui kohvikus kohtuvad kolm kataloonlast, siis esimesed kaks lauset vahetavad nad katalaani keeles, kuid siis lähevad üle hispaania keelele ja lugeda armastavad nad ka pigem hispaaniakeelseid päevalehti ja raamatuid. Väidetavalt on katalaanid omajagu ihnsad, omakasupüüdlikud ja ligikaudugi mitte sedavõrd avatud kui näiteks kas või andaluuslased. Sellest kõigest, eriti katalaanide hingest ja Katalooniast üldse olen ma loodetavasti vägagi arusaadava pildi pakkunud viimases äsja ilmunud raamatus „Mässav Barcelona”. Selles kontekstis võrdleksin katalaane ehk isegi soomlastega.

Olen isegi Eestis üsna tihti sattunud katalaani-baski-kastiilia segaseltskondadesse ning korduvalt on tulnud ette (keep smiling’u taha varjatud) teravaid olukordi ning lausa sõgedast vihast kantud kommentaare à la „kõik baskid tuleb merre kihutada”, „kui teie siit venelased välja peksate, siis meie lööme kastiillased minema” vms. Sageli kipuvad ka kataloonlased enda ja eestlaste ajalugu samastama, mis minu arvates on liiast. Kui tihti sinul selliseid olukordi ette tuleb?
Tuleb ikka tuttav ette. Samas tean ma, et andaluuslaste tuliste sõnade taga ei ole kuigi palju tõsimeelsust, kuid kataloonlaste marurahvuslikud sõnavõtud ja loosungid on pungil viha ja tõsist soovi heita kastiillased üle parda. On kurb tunnistada, kuid olen märganud nende loosungites ja sõnavõttudes omajagu natsionalismi, mida ei saa ma kuidagi heaks kiita. Ja läbi aegade on siiski olnud küsitav, kui suur ikkagi on see hulk Kataloonias, kes soovib absoluutset iseseisvust. Kindlasti ei ole see Kataloonia äri- ega ka loomeinimeste soov. Näiteks maailmas suuruselt seitsmenda kirjastuse Planeta (kõige suurem hispaaniakeelses maailmas), mille peakorter asub Barcelonas, juht José Manuel Lara ütles, et Kataloonia iseseisvudes peab Planeta kolima Zaragozasse, Madridi või Cuencasse. Selliseid näiteid võib tuua mitmeid.
Teiselt poolt loovadki kriisiperioodid soodsa pinnase igasuguse ekstremismi esiletõusmiseks ja mis oleks sellistel aegadel lihtsam kui rahvaga manipuleerimine oma karjeristlikes huvides. Pean siin silmas teadagi poliitikuid.

Mul on mulje jäänud, et lisaks sel sügisel ilmunud „Mässavale Barcelonale” on sul valmimas veel üks käsikiri, mis seekord pole seotud Hispaaniaga. Tahad sa sellest rääkida?
Eks ma räägin ikka. Käsilolev romaan jutustab kunstnik Karl Pärsimäest – minu kodukandi mehest ja Bernard Kangro naabrist –, ühest vähestest eestlastest, kes Auschwitzi koonduslaagris hukati. Tõsi, Pärsimäe-romaani võiksin nimetada oma esimeseks eesti romaaniks, kus leidub nii tõde ja õigust kui ka kolme katku vahel seiklemist, sedapuhku traagilise saatusega kunstniku nahas. Pärsimäe elus on seiku, mida ei saa ka romaanist täieliku tõe pähe kätte, sest tänaseni avalikkusele suletud Pariisi politseiarhiividest vaevaga kätte saadud materjalid annavad küll parema pildi kunstniku saatusest, kuid palju jääb siiski oletuste varna. Tõenäoliselt ei saa me kunagi täpselt teada, mis põhjus(t)el ta 1941. aasta septembris Pariisis arreteeriti. Pluss muud temaga seotud asjaolud, mis Eestis poleemikat ja vaidlusi on tekitanud. Aga, nagu ütles Vargas Llosa: „Kui kirjanik tunneb, et nina ei peta, siis on tal õigus”.