Argipäeva müstika

Kärt Hellerma romaani „Koer ja kuu ehk Seitse päeva jaanuaris“ keskne märksõna on „irratsionaalsus“.

ERET TALVISTE

„Mis need mälestused on, oli Kaspar küsinud. Kas temagi teadis? Mälestused olid nagu tuul – nähtamatu liikuv voog, mis eksisteeris ainult siis, kui ta end mälestuste meelevalda andis“ (lk 249).

Nii arutleb Maria, Kärt Hellerma romaani „Koer ja kuu ehk Seitse päeva jaanuaris“ üks neljast peategelasest, kelle mõtteid ja tegemisi jutustaja ühe nädala jooksul jälgib. Maria, nagu ka teised kesksed tegelased Aaron, Maksim ja Nastja, elab kortermajas Tallinna kesklinna lähedal. Romaan annab usutava ning omanäolise vaate n-ö tavaliste inimeste igapäevaellu ja mõttemaailma.

Kuna esindatud on neli mõttemaailma, jätab teos esiti mõneti fragmentaarse, postmodernistlikult kaootilise mulje. See, et koos tegelasega muutub autori kirjutamisstiil, teeb lugemise ja sisseelamise algul keeruliseks. Erinevad ka teemad, millest neli tegelast mõtlevad. Raamatu edenedes tekivad siiski seosed ning olgugi et tegelaste elu ei põimu päriselt kunagi, on autor neli liini lõpuks sujuvalt tervikuks ühendanud.

Romaan algab vanemate majaelanike Maria ja Aaroni jutustustega. Mõlemad on lesestunud pensionärid ning nende mõtted pöörlevad rohkem mineviku ja mälestuste kui tuleviku ja unistuste ümber. Üks läbiv teema ongi raamatus aeg, aja möödumine ning mälestused, samuti ruum. Nimelt on Aaron pensionile jäänud arhitekt, kes projekteeris Nõukogude ajal nii mõnegi kuulsa hoone, mis nüüd lammutatakse. Kerkib küsimus mälu materiaalsuse kohta: kas koos majadega lammutatakse ka seal sündinud mälestused?

Raamatus kõrvutatakse individuaalne ja kollektiivne mälu ning uuritakse indiviidi rolli ajaloos. Näiteks huvitab autorit, kuidas mäletavad eestlased Nõukogude okupatsiooni. Osutatakse, kuidas nad laulvat revolutsiooni nostalgia tõttu tihti liialt ülistavad, luues (mees)kangelasi, kes tegelikult polnud kangelased. Uuritakse ka (ühis)meedia ja (liba)uudiste mõju inimeste maailmatunnetusele. Kas meie mälestused on valed libauudiste tõttu või on need nostalgia tõttu nagunii moonutatud?

Romaani läbib irratsionaalsuse teema – miski, mida me veel ei suuda, ei julge või ei taha ratsionaalselt seletada. Oluline roll on romaanis unenägudel. Ka loodusnähtustele antakse teaduslike seletuste asemel n-ö suurem tähendus, mis sobib raamatu poeetilise tooniga. Samuti uuritakse, mis juhtub pärast surma nendega, kes surevad, aga ka nendega, kes on kellegi kaotanud.

Hea irratsionaalsuse näide on teose viies jutustajahääl Udumees, siit elust lahkunud teleajakirjanik Rober Hunt. Tema jutustus algab oma surmahetke, lennuõnnetuse kirjeldamisega: „Kuidas sain vees nii vabalt olla? Sest ma ei pidanud hingama. Olin väljaspool hingamist. Olin ise hing. [—] Eeter oli minu element, mitte maa, õhk, tuli ega vesi, kuigi nemad ka, nemad ka. Eeter läbistas mind ja mina teda [—]. Olin nüüd lumeräitsakas tuules, vihisesin alla maa poole, sinna ealeski jõudmata, saamata seda ealeski puutuda“ (lk 114).

Teose tegevustiku ajal möllab Tallinnas lumetorm ning linn vajub paksu uttu. Udus muutub tegelaste ajataju. Aaron satub baari, täis kelli, mis käivad tagurpidi või millel puuduvad seierid. Baariomanik Josef väidab, et tegemist on alkeemikute baariga, kus kelladelt on võetud „koormus“ (lk 299).

Irratsionaalsust saab „Koera ja kuu“ puhul mõista ka kui soovi tunda rohkemat, kui igapäevaelu pakub. Üks pääsetee tuimast argipäevast on kunst – nii on Maksimil kaks maailma. Sylvia ja tema sõbranna Maria leiavad väljapääsu muusikas. Nastja vanaema kinnitas talle lapsepõlves, et vaid kunstis võib inimene jõuda täiuslikkuseni.

Oluline on märkida, et autor lükkab ümber kulunud arusaama, et naised = irratsionaalsus ja tunded. Nii mõtleb Nastja: „Öeldakse, et naistel on emotsioonid ja nemad lähenevad elule tunnetest lähtuvalt. Ma ei tea, vahel pole mul justkui mingeid tundeid, on ainult väga kaalutlev mõistus“ (lk 157). Irratsionaalsus ja tunded on raamatus esindatud kui üldinimlikud omadused, kuid siiski on seal üks kesksemaid teemasid just naiste kogemus. Autor kritiseerib oma tegelaste kaudu seda, kuidas naiste lood ja hääl on ajalooraamatutest ning filosoofilistest kirjutistest välja jäetud. Nii mõtleb lapseootel Nastja: „Ent võib-olla on rasedusel oma filosoofia, mida targad mehed pole saanud kirja panna, sest nemad pole kunagi rasedad olnud? Ei ole ka Riksu riiulis raamatut raseduse filosoofiast. Seal on küll igasuguseid muid filosoofiaid, sealhulgas „Kõndimise filosoofia“, „Õgimise filosoofia“, ja „Surmahirmu filosoofia“, aga raseduse filosoofiast pole seal haisugi. Võib-olla peaksin selle ise kirjutama? Ja eesti keeles veel pealegi? [—] Raamatu pealkirjaks võiks olla näiteks „Rasedate vaikimine“. Ja sisus oleks põhjalikult juttu selle vaikuse tagamaadest“ (lk 293).

Naiste nii positiivsetest kui ka negatiivsetest kogemustest kirjutamine on kindlasti tervitatav. Sellegipoolest jääb romaanis negatiivsele ehk naiste valule keskendumine veidi pealiskaudseks. Näiteks mõtleb Maria: „Elu ilmale toomise valu on maailma suurim füüsiline valu, lausa valude sümfoonia. [—] Eluaeg käime valu koolis, õpime tundma valu erinevaid külgi, valu tunnuseid, selle pool- ja täistoone, valu üksikasju, varjatud valu ja avalikku valu. [—] Valu väravad on meie jaoks ööl ja päeval pärani lahti: astuge sisse, kallid naised, kutsuvad need“ (lk 326). Naiste valule hääle andmine on oluline, kuid tahtnuks enam lugeda ka „valu erinevatest külgedest“: eri karakterite lugudest selgub, et tihti kogevad naised ja mehed sarnast valu.

Mainitud teemad on vaid mõned neist paljudest, millest „Koer ja kuu …“ kõneleb. Romaan pakub kindlasti huvi nii suurele lugemissõbrale kui ka sellele, kelle käsi muidu harva raamatu haarab.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht