Argitraagika XIX – Eeskujudest

Kõik me anname üksteisele kogu aeg eeskuju ja kõik meie patud paistavad kõigile mingil moel kätte.

JÜRI KOLK

Mõne aasta eest saatis üks inimene mulle Facebooki kaudu kontaktitaotluse, selgitas sõnumis, et ajendiks on paar minu teksti. No mis mul karta, muidugi võtsin kutse vastu. Ma ei ole täht, kelle läheduses inimesed lolliks võiksid minna, kelle tutvust võõrad võiksid kuritarvitada. Ma ei ole isegi mitte tänava­latern. Saime korra kokkugi, sest uus tuttav tahtis minu raamatu osta. Sõime, vestlesime, müüsin raamatu, andsin autogrammi. Natukese aja pärast hakkas ta mulle saatma sõnumeid, et minu maailmavaade on vildakas, parandagu ma meelt.

Tõsi, toona avaldasin oma seisukohti ühismeedias tihemini. Aga see, arvan tänini nii, ei anna kellelegi õigust nõuda, et veedaksin poole oma elust neid seisukohti igale soovijale eraviisiliselt põhjendades. Ma võin midagi öelda, teie võite midagi öelda, aga me ei pea teineteisele vestlust peale sundima. Ma ei pea kõigile „teabenõuetele“ vastama. Teie ka ei pea. Pealegi möllis see kodanik ennast mu sõbraks nagu müügimees, kes tänaval möödujaid peatab, manööverdas ennast enda arvates piisavalt lähedale, et hakata õpetussõnu jagama. Ei, nii ei tehta! Ja kui võtate jutu üles, aga teil palutakse lõpetada, siis jätke järele. Ei on ei.

Igatahes vaidlen ma ühismeedias järjest vähem. Lõppude lõpuks sobib see platvorm kassipiltide, muretu jauramise ja näiteks üritusekutsete jaoks. Kui tahan midagi öelda, siis kirjutan artikli (ja jagan seda ühismeedias, aga väldin kommentaariumis seletamist). Soovitan seda kõigile. Kui teil on midagi öelda – kirjutage artikkel. Tõmbuge eemale kiire vaidluse mürglist ja kirjutage artikkel.

Kirjutage artikkel, sest seda tehes selgub, kas te üldse oskate kirjutada. Kui oskate, väga hea! Kirjutage artikkel, sest seda tehes mõtlete asja tõenäoliselt mingilgi määral läbi. Kirjutage artikkel, sest seda tehes valite usutavasti sõnu. Kirjutage artikkel, sest seda tehes võib aur välja minna ja võite mõista, et ehkki te pole meelt muutnud, on sõjakus lahtunud. Võite mõista, et teie ideed on keegi juba piisavalt väljendanud, ehk pareminigi. Kirjutage artikkel ja avaldamise korral võib see ka kedagi kõnetada. Mõelda vaid, teil on pea selgem ja hing rahulikum, oponendil on lihtsam teiega nõustuda …

„Kui on teada, millal võib lahingusse astuda, millal ei või lahingusse astuda, on võit käes,“ on tõdenud Sun Zi ja Sun Bin „Sõja seadustes“. Terrakotasõdalaste laternate näitus Harjumäel 20. Augusti väljakul 24. II 2015.

Laialt levinud lähenemise kohaselt on vaikimine vesi agressori veskile. Tihti (või koguni enamasti) on see tõesti nii – ülekohtu vastu peab välja astuma. Peab, aga mitte alati, mitte selleks, et lärmi lüüa. Ei pea kogu aeg koonduma, sest see viib ainult lõhestumiseni.

Võite oponendist väitluskunstis mäekõrguselt üle olla, aga endast palju tobedamatega kembeldes on tulemuseks heal juhul patiseis. Valige vastaseid ja võib-olla ei ole mõistlik hakata vastama küsimusele stiilis, kas olete hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud. Kui siiski vastate, olete igal juhul mudas, kaotate kindlasti vähemalt aega ja küllap ka usaldusväärsuses. Sellises olukorras võib olla mõistlikum rünnata teiselt tiivalt.

On loomulik, et uudis, mis riivab meie õiglustunnet, tekitab pettekujutelma, et meie olemegi selle tüli keskmes, et peame reageerima, peame kohe tegudele asuma, sest muidu läheb asi käest. Ei, enamasti me ei ole. Me kõik ei saa olla kõikide tülide keskmes ja afektiivne reageerimine tavaliselt ei aita eriti. Ei ole vaja ka tasakaalukalt selgitada. Tihti on abi hoopis vaikimisest. Sellest, et ei lase oma sõpra (ühismeediasse) kaklema. On keeruline ja oluline õppida pidama piiri, millal vaikida, millal tormata barrikaadidele. Päris kindel, et barri­kaadidel on vaja käia tunduvalt vähem, kui praegu käiakse. Ei pea kogu aeg võtma ühismeedias või kus tahes seisukohta, sõnastama tabavalt kõige kuumema probleemi olemust. „Kui on teada, millal võib lahingusse astuda, millal ei või lahingusse astuda, on võit käes,“ on tõdenud Sun Zi ja Sun Bin „Sõja seadustes“.

Uba on selles, et me kõik näitame üksteisele eeskuju, kogu aeg. Ainult infantiilne inimene võib ennast pidada täiskasvanuks, kui vaatab enne vales kohas tee ületamist, et lapsed ei näeks. Metsas kukkuv puu teeb alati häält, sest – nagu ütleb Terry Pratchett – metsas on alati keegi. Me kõik anname üksteisele kogu aeg eeskuju ja kõik meie väikesed ja suured patud paistavad – olgu või eeskuju vahendajate, teiste täiskasvanute kaudu – lastele ja üldse kõigile mingil moel kätte. Kahjuks ei torka mõistlik käitumine silma sama kirkalt kui lollused. Üks esimesi (ainsaid?) samme olukorra muutmiseks võiks olla mürafooni vähendamine.

Ma kardan otsedemokraatiat. Natuke. Esiteks sellepärast, et selle eestkõnelejad Eestis äratavad minus sügavat umbusku. Peamiselt sellepärast, et see paneks suure osa inimeste vaimse ribalaiuse väga kinni, veel hullemini, kui see juba praegu on. Kolmandaks selle­pärast, et võidaksid need, kes jaksavad valjemini räusata, süvenemine muutuks veel keerulisemaks. Neljandaks, kuna ei maksa unustada üht varasemat katset otsedemokraatiaga: Pontius Pilatus lootis päästa Jeesuse elu, aga rahvas, näe, arvas teisiti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht