Argitraagika XVI ‑ Memme vaev

Emadepäeva retoorika kinnitab rollimudeli emadele jala külge nagu pommi vangi omale.

Püüdsin meenutada, kas tean kirjandusest mõnd lahedat või märkimisväärset ema. Ilmselt ei üllata kedagi, et mulle ei tulnud meelde peaaegu ühtegi. Muidugi võib tegemist olla mälutõrkega, ja kui nimetate teose, laksatan endale peopesaga otsaette ja kirun, kuidas see või teine mul kahe sagara vahele jäi, aga ega neid palju olla saa. Lõppude lõpuks on ju tehtud statistikat ja naistegelasigi on vähem kui mehi ja – ehkki neid süüdistatakse laterdamises – antakse neile kirjanduses ja filmides vähem sõna. Isegi lastekirjanduses on kõige tähelepanuväärsem ema … surnud ema. See on nii juba rahvaluules – laps satub seikluse (loe: jama) sisse juhul, kui ema teda kaitsta ei saa. Seiklusest, kuhu ta on sattunud ema puudumise või hoolimatuse tõttu, puhta nahaga pääsemiseks vajab meie kangelane üldjuhul kellegi tuge. Seda pakutakse talle juba tema enda väärtuste ja õigete otsuste, mitte pelgalt olemasolu eest.

Nagu eespool juba ütlesin – ega naistegelased (ammugi siis emad) üleüldse väga hästi esindatud ole. Näiteks märulifilmides on tihti vaja kangelane kõigepealt üles keerata, et tema võigas vägivaldsus vaatajatele meeldiks. Kui näidata lihtsalt, kuidas üks õnnelik pereisa igal õhtul paarkümmend kurja­tegijat tapab, siis võib mõnel vaatajal veidi kõhe hakata. Selle kõhedustunde peletamiseks näidatakse enne paari­kümne sekundi jooksul seda meest ilusale naisele õnnelikult naeratamas ja siis selle naise pead teiba, enamasti küll metafoorse teiba otsas. Sellega naise roll piirdub (mõnikord suvatseb kangelane teda veel südame kinnitamiseks meenutada). Kahtlustele teguviisi õigsuse osas on näidatud otsustavalt ust ning vaataja võib maandatud südamega nautida lendavat verd, sähvivaid rusikaid ja murduvaid kaelu. Suur tänu, naised, et te meile selle vabanduse annate! Naise roll võib olla väike, aga selle tähtsust on võimatu üle hinnata.

Muidugi, mõneski lasteraamatus on vägagi rajud emad. Tõsi, neist ei räägita, aga mõnes mõttes polegi see oluline. Lihtsalt lugude peategelased – lapsed – on piisavalt tasakaalus ja targad, neil on kodus kõik korras, neil on voli vabalt jaurata ja nad satuvad mõnusatesse seiklustesse, elavad viisil, mis on lugejale huvitav.

Kiita võiks inimest selle eest, kes ta on ja mida ta teeb, mitte selle eest, kui hästi ta vastab kellegi ideaalile. Kaader Sulev Nõmmiku filmist „Noor pensionär“ (1972): koduõpetajakandidaat (Ervin Abel), ema-lendur (Lia Laats) ja tema tütar (Marika Samussenko).

Võib väita, et ema on nagu õhk, millele hakatakse mõtlema siis, kui see pole enam puhas või seda hakkab nappima. See ei ole alati tingimata halb, vähemalt mitte minu arvates. Hull on siis, kui läheb, nagu on läinud emakese maaga: usutakse veendunult, et ema kohustustel pole piiri ja ta ressursid on ammendamatud.

Selle üle võib pikalt vaielda, aga minu arvates toetavad kõikvõimalikud emadepäeva-üritused, aasta emade valimised ja kõik kaasnevad tänukõned seisukohta, et ema peab kõike jõudma, kõigega hakkama saama. Igas tunnustuses, kõigis julgustussõnades, on alati mingid varjatud eeldused ja ootused. Minu mulje kohaselt emadepäeva retoorika ahistab vargsi, kinnitab rollimudeli emadele jala külge nagu pommi vangi omale. Jah, suurem osa kiitusest on põhjendatud. Jah, kiitus iseenesest on hea, aga see kiitus, nagu ma juba ütlesin, ei tundu olevat läbinisti tagamõtteta. Kiita võiks inimest ju selle eest, kes ta on ja mida ta teeb, mitte selle eest, kui hästi ta vastab kellegi ettekujutusele ideaalist. Ideaale on palju!

Kirjutasin kunagi luuletuse, kus väidan, et ei maksa karta inimesi, kes teevad seda, mida hing ihaldab. Neid ei tasu karta, sest neil on hing, ja kui inimesel juba on hing, mida kurja ta siis ikka teeb. Sama kehtib emade puhul: kui inimene julgeb ise elada, siis on ta ka tervem ja terviklikum. Ja ei ole põhjust karta, et tervem ja terviklikum inimene ei märkaks hoolitseda oma kallite eest. Made Luiga mõtet laenates: ei maksa unustada, et kui lapsed on lapsed, siis nende vanemad on noored. Ja noorel inimesel on veel tükk elu ees, ei tohi ennast paari­kümneks aastaks välja lülitada. Minu arvates ei anna visalt teiste heaolu nimel kannatav ema lapsele kaasa head ellusuhtumist. Natuke omapäi jäetud lapsed, kelle ema vajab oma ruumi ja aega, saavad parema sõnumi.

Ma ei soovita kellelgi lõdvaks lasta – ikka peab elu õisi kastma ja kõplama –, aga tasub meeles pidada, et kõigi asjade õigesti tegemiseks on palju võimalusi ja tööd peab tegema kõige kallal elus – ka enda ja oma unistuste eest tuleb hoolt kanda. Kui oled ise inimesena heas vormis, siis suudad ja tahad ka teistele toeks olla. Ja memme vaeva peaks aitama ühiskond ja lähedased mõistust mööda kogu aeg kanda. Laste kasvatamine on meie kõigi rida.