Arktuuruselt Tartusse

Kirjanduslinna resident Ron Whitehead: „Ma ei usu poliitikasse, ma ei usalda valitsusi, ma ei alistu. Ma keeldun järgimast mis tahes rada peale armastuse.“

DORIS KAREVA

Kohtume Ron Whiteheadiga volbrihommikul Werneris, mis tema sõnul on maailma parim kohvik, kus pealegi pakutakse Brita kooki. Tema musta pintsaku varrukailt langevad pikad narmad ja kaks valgest habemest harunevat patsikest on seekord läbi põimitud kristallidega. Kõnelemisel löövad need liikuma ja sädelema, lisades igale lausele mahedat, isegi lustakat tähenduslikkust.

Ron Whiteheadi eestvedamisel leiab „Prima vista“ käigus aset 24tunnine insomniacathon. Kirjanduse, muusika, kunsti jm nonstopüritus saab alguse homme, 11. mail kell 10 Tartu Kirjanduse Majas.

Doris Kareva

Rõõm sind tervitada, Ron, tagasi Tartus ja festivalil „Prima vista“. Kuuldavasti pöördud koju tagasi varem, kui algul plaanitud?

Jah, vahetasin pileti ümber, sest korraga tabas mind terav koduigatsus. See on kummaline tung, mis ei anna rahu, mis sunnib mind kogu aeg kuhugi liikuma. Ma olen pidevalt rännus – ja kus ma ka olen, igatsen tagasi koju, omaenda kirjutamisstuudiosse.

Kas pole kuidagi nii, et see, mis tõmbab kogu aeg minema, on vajadus tajuda kõike kodust kuidagi selgemalt, igatsuse prisma kaudu, puhastatuna kõigest argisest? Et ei sõida mitte niivõrd ära, ei liigu kaugusse, vaid pigem kõrgusse – tõused teadaoleva kohale, et pilk haaraks rohkem?

Jah, sa tabad seda tunnet väga täpselt. Kuidagi nii see tõesti on.

Kirjanduslinna residendina oled elanud mõnd aega Karl Ristikivi muuseumis. Sellest inspireerituna on sündimas omapärane luuletsükkel „Muuseumiööd“. Kuidas selle mõtteni jõudsid?

Tulin Tartusse ennekõike lõpetama üht pikka aega edasi lükatud toimetamistööd. Aga selle kõrval hakkas tekkima ka midagi muud. Kuidas sündis päris esimene luuletus, ma isegi ei mäleta. Imelik, aga tõesti ei tule meelde. Alates teisest, kus ilmub Karl Ristikivi vaim, läks aga asi käima, tekkis kujutlus, milline see Tartu-raamat võiks olla. Selles on kolm tegelast: vana mees, poiss ja naine. Vana mees ja poiss tegutsevad koos ja eraldi, nad võivad olla erinevad tegelased, aga ka ühe hinge eri aspektid.

Naisekuju kehastab vana mehe ammust armastust. Luulekogu edenedes igatsus tema järele üha kasvab ja kasvab, kuni lõpuks mees otsustab lahkuda, et ta üles otsida.

Kõik luuletused ei ole veel valmis, aga käsikiri on juba kujunemas. See raamat võiks ilmuda kakskeelsena Eestis ja ka Ameerikas.

Nende luuletuste põhjal, mida sellest tsüklist olen lugenud, on mul tärganud suur huvi terviku vastu. Tsükkel kannab peale sinu oma ka su kunstnikust ja luuletajast naise Jinn Bugi autorinime. Mismoodi õieti käib koos luuletamine?

Jinn Bugi foto „Ükskord ennemuiste“ („Once upon a time“).

Jinn Bug

See on meil tõesti esimest korda nii. Ma kirjutan midagi ja annan Jinnile lugeda, ja ta parandab, täiendab. Või kui tema midagi kirjutab, annab samamoodi minule ja mina muudan. Nii kuni mõlemad tunnevad: nüüd on valmis. Kümmekond teksti ehk on kirjutatud koos, Tartus, ülejäänud aga eraldi.

See on väga põnev kogemus kirjutada sisuliselt ühekorraga reaalajas sama luuletust, viibides samal ajal maailma eri otstes: mina Eestis Tartus ja Jinn Indianas Clarksville’is. Facebooki videos saab lugeda mustandit ja seda arutada, Google Doc võimaldab töötada samal leheküljel üheaegselt, näha teineteist kirjutamas ja kustutamas, lisada kõrvale küsimusi ja kommentaare. Või siis saatsime luuletusi kingituseks, kui teine ärkab – meid lahutas ju seitsmetunnine ajavahe. Kirjutamisest sai teineteisega suhtlemise viis ja katse ühenduda Eestiga sügavamalt ja emotsionaalsemalt. Selles raamatus pole ükski tekst jäänud puutumata või mõjutamata kummagi luuletaja kogemusest, meie lugudest, tunnetest, imestlusest, rääkimata klahvistikust.

Üsna mitmed su luuletused kannavad kaht autorinime. Mismoodi sündis näiteks dalai-laamaga kahasse kirjutatud luuletus?

See on omaette lugu. Mõtte XIV dalai-laama Kentuckysse esinema kutsuda andis mulle tegelikult Lawrence Ferlinghetti, kelle juures kristlik müstik, filosoof ja luuletaja Thomas Merton oli veetnud viimase öö enne reisi Indiasse. Indias kohtus ta kolmel korral dalai-laamaga ja need olid väga sisulised jutuajamised, tähtsad mõlemale. Merton suri Indias ja maeti Louisville’i Kentuckys 1968. aastal. Küsisin, kas dalai-laama tahaks Mertoni hauda külastada, ja juba järgmisel, 1994. aastal ta tuligi. See oli tõeliselt elamuslik kohtumine. Ja siis korraga kuulsin oma peas dalai-laama häält. Täiesti selgesti. Kirjutasin kõik, mis ta ütles, kiiresti üles. See oli mulle äärmiselt oluline sõnum. See aitas mind tol hetkel tohutult ja on paljusid inimesi aidanud. Seesama luuletus, mille sa kunagi tõlkisid (vt Sirp 4. V 2012 – toim).

Jaa, ma mäletan: Ära kunagi anna alla / mis ka ei toimuks / ära kunagi anna alla ... Kas sul on selliseid ilmutuslaadseid kogemusi veel olnud?

Nii selgel kujul mitte. On neid, kellele ilmub järjest terve raamat.

Tõepoolest, selliseid vaimkirjutusi leidub küll. Aga enamasti on luuletaja töö üsna üksildane. Mismoodi oled sa jõudnud niisuguse loova koostööni teiste kunstnikega, eriti Jinniga?

See on pikk lugu. Kaheksa aastat tagasi olin omadega üsna läbi. Olin just matnud oma isa, mu mõlemad suhted olid lõppenud … See oli aeg, kui olin üsna kangete rohtude peal – mu arstist sõber kirjutas mulle välja mida tahes – ja punast veini läks rohkesti. Selline elule allaandmise tunne. Aga siis hakkasid asjad toimuma.

Tundsime Jinniga tegelikult teineteist ammu, oma 30 aastat ehk – ega meeldinud teineteisele iseäranis. Siis aga nägi ta järjest kolm minuga seotud unenägu, viimane neist nii ere, et talle tundus, et peab välja uurima, mis lahti – ja tuli ühele mu esinemisele.

Hakkasime suhtlema – ja kogu mu elu muutus. Jinn pole mitte üksnes kunstnik ja luuletaja, ta on ka tervendaja. Tema mõjul liikusin kangete rohtude pealt homöopaatia suunas ja kuus aastat tagasi loobusin ka alkoholist. Lihtsalt tundsin, et nüüd, kui olen kohtunud niisuguse naisega, tahan veel elada. Ja umbes aastaga paranes ka mu üsna piiri peal olnud tervis.

Olen eluaeg maganud üsna vähe, üksnes mõni tund ööpäevas, nüüd on aga energia kogu aeg laes – selline tiivustatud tunne.

Tundub, et inspireerite pidevalt teineteist vastastikku, nagu yin ja yang.

Jaa, tõepoolest, mina olen ekstravert ja Jinn introvert, ka meie taust on väga erinev. Näiteks on jõulud mulle olnud alati väga tähtsad. Meil on üsna suur suguvõsa: mu isa peres oli 11 last, ema oli 13 lapsest vanim. Veel on mul viis õde-venda, kolm last ja seitse lapselast, kaks ristilast Islandil … Jinn on ainus laps ja tal endal lapsi pole, see on olnud tema teadlik valik. Hoopis teistsugune pere ja teised traditsioonid.

Jinni ettepanekul leppisime 2015. aasta jõuludeks kokku teha teineteisele üksainus kingitus: vahetada järgmise aasta igal päeval kaart, kus kumbki nimetab või kujutab midagi, mida ta teise juures armastab. Kaartidele kogunes sõnu ja joonistusi: linnud, kalad, putukad, koerad, kassid, lilled, ka suguorganid. Need kaardid kõnelevad ihulisest armastusest, hingelähedusest, tööstressist ja triumfidest, kunstist ja suhetest. Ka haigustest, menopausist, ületöötamisest, rahamurest ja pettumustest – koos õrnuse, kire, romantika, reisiseikluste ja kogukonna teenimise rõõmuga.

See oli meile tänulikkuse vallas täielik läbimurre, kuna eesmärk oli alati keskenduda sellele, mida me teineteises armastame. Isegi halvimail päevil leidsime vastastikku midagi tunnustada – ja see kandis meid läbi haavumiste, arusaamatuste, kõiksuguste jamade, mida igas suhtes alati ette tuleb.

Järgmisel aastal õmbles Jinn mõned kaardid kokku lehekülgedeks ja seejärel kasvas kogu asjast tema käe all välja juba lapitekiraamat. Tänavu sai kogu töö valmis ja valiti USA kõige prestiižsemale lapitekinäitusele Carnegie’ kunstikeskuses.

Oled väga palju töötanud ka koos muusikutega nii heavy metal’i, roki kui ka klassikalise muusika vallas ja andnud välja üle 40 plaadi. Mitmed on erakordselt lummavad, nagu „Tants“ („The Dance“) Glass Eye Ensemble’i ja Sheri Streeteriga, või „Palve“ („Prayer“) Harry Pickensi ja Aaron Westiga. Islandi punkansamblit Utangarðsmenn pole ma kuulnud, küll aga kujutan ette sinu ja Sigur Rósi kokkukõla.

Jah, see juhtus üsna iseenesest. Pidin Reykjavíki kontserdimajas esinema, nemad olid parajasti seal ja lahkesti nõus kaasa lööma. See oli vägev avastus. Kontsert kujunes erakordselt menukaks. Sestpeale oleme esinenud koos veel mitmeid kordi ja meist on saanud parimad sõbrad.

Juulis tuleb mul välja kaks uut albumit, mõlemad The Storm Generation Bandilt, ja ka uus raamat „Vaade Lawrence Ferlinghetti vannitoa aknast“. Selle esitlus toimub New York City luulefestivalil, kus ma olen peaesineja. Aga sel aastal on mul ilmumas muudki.

Sinu energia on suisa kosmiline. Oled avaldanud arvukalt raamatuid ja plaate, õpetanud Louisville’i ja New Yorgi ülikoolis, Trinity College’is Dublinis ja Islandi ülikoolis Reykjavíkis, aga ka osalenud lugematutes projektides, külastades 2012. aastal Eestitki üleilmse tegevuskunsti­festivali „Nulltolerants. Mitmekesine universum. Plahvatus“ raames.

Jah, akadeemiline karjäär pakkus küll palju võimalusi, aga sain üsna pea aru, et mu süda kuulub ikkagi kunstile selle kõikides vormides. Ja mulle meeldib üle kõige loov koostöö kõikvõimalike kunstnikega. Iga mu raamat või plaat erineb eelmisest, sest mulle ei paku huvi käia mööda kord juba tallatud rada.

Tõsi, näiteks su emale pühendatud raamat „Ema – luuletaja hingega Kentucky tüdruk“ („Mama: The Poet’s Soul in a Kentucky Girl“) on jälle hoopis isemoodi teos. Rahutu rändur, nagu sa oled – kas oled kusagil ära tundnud ka oma hinge kodumaa?

Olen alati tajunud kummalist kokkukuuluvust Iirimaa ja Skandinaaviaga. Üks mu poisipõlve suuremaid igatsusi oli külastada Põhjamaid: Norra, Soome, Island … Kui mind kutsuti Lapimaale Rovaniemi festivalile, olin täiesti vaimustuses – selline päralejõudmise tunne. Ja Islandile jäin elama kaheks aastaks. Mu geene alles uuritakse, võib-olla selgub midagi, mis seda põhjendab. Enamasti, kui küsitakse, kust ma pärinen, olen vastanud, et Arktuuruselt.

Mõneti aimub sinus tõesti täheränduri ja viikingi verd. Ja vaatamata paljudele erinevatele vormidele, mida su looming läbi aegade võtnud on, tundub see, mille eest seisad, kogu aeg üks: vabadus, võrdsus, lahkus ja loovus. Eks olegi tänuväärt lihtsaid tõdesid ikka ja jälle meelde tuletada. Su programmiline luuletus „Kas kunstil on tähendust?“ („Can Art Matter?“) algab õige mõjusalt:

Mida vanemaks saan, seda selgemalt tunnen, et
ei tea midagi, keegi ei tea. Kõik me
vaid arvame, aimame, kobame vastuste järgi.
Aga iga päev kohtun vaimuriigiga.
Kõik me oleme pidevalt liikumas, muutumas, isegi püsides paigal, vakka, kuulatamas. Kuulamine on kunstide kunst.

Selles luuletuses määratled end antinoomilise sõdalasena.

Jah, just nimelt. Ma ei usu poliitikasse, ma ei usalda valitsusi, ma ei alistu. Ma keeldun järgimast mis tahes rada peale armastuse.

Millised on sinu muljed Tartust kui kirjanduslinnast?

Olen elanud nii paljudes paikades – aga maailmas ei ole teist sellist kohta kui Tartu. Kohtasin palju, palju inimesi, kes mu muljet kinnitasid – ja tõesti, Tartu on mu meelest kõige kirjanduslikum linn üleüldse. Siin on juba selline eriline lõõgastunud õhustik, milles leidub sõbralikkust ja salapära, mahedust, see on palju pehmem kui Tallinn – need on täiesti erinevad linnad.

Mõneti on mulle aeg siin küll ka raske olnud. Ma ei ole kusagil kohanud nii palju inimesi, kes oleksid ühekorraga sõbralikud ja äraolevad, abivalmis, aga ka ujedad või reserveeritud, omaette hoiduvad, ettevaatlikud, võib-olla isegi umbusklikud võõraste suhtes. Ja kui keegi näeb välja võõrapärane, siis mina küll. See ettevaatlikkus on muidugi arusaadav, sest mida kõike te minevikus läbi olete elanud!

Tartu mõjub küll lõõgastunult, aga inimesed on siiski enamasti kõik väga hõivatud, neil ei ole üldjuhul aega võõrastega lobiseda.

Seda suurem oli rõõm mitmel korral kohtuda Hilary Birdiga, kes korraldas mulle suurepärase Tartu-ekskursiooni. Olen jõudnud peaaegu läbi lugeda tema mahuka uurimuse „Eesti kirjanduse ajalugu“, mis ilmus äsja Indiana ülikooli kirjastuses Slavica. Loodan, et see mastaapne teos Eestis vääriliselt vastu võetakse. Mulle oli Tartus elades väga huvitav teada saada nii palju teie kirjandusest ja ajaloost – millised läbielamised! Milline lugu! Mingil määral kajastub see kõik ka „Muuseumiööde“ luuletustes.

See on hämmastav, mida te pärast iseseisvumist kõike teinud olete, endale loonud olete. Ma panin tähele, et siin pole peaaegu üldse sõjalisi ausambaid, võib-olla üks-kaks. Ausse on tõstetud puha kultuuriinimesed. Ja ma olen lausa vaimustuses Tartu hakkidest! Mul on lapsepõlvest saadik eriline side varestega.

Nii et ma olen väga tänulik mulle kingitud võimaluse eest elada Karl Ristikivi muuseumis, mu esinemised on läinud erakordselt hästi ja ma ootan pikisilmi „Prima vista“ festivali.

Räägi pisut, mida kujutab endast Tartus esmakordselt sinu korraldatav insomniacathon.

Kui rääkisin oma mõttest korraldada „Prima vista“ festivali käigus 24tunnine insomniacathon, luule ja muusika non­stopüritus, vaadati mulle kahtlevalt otsa: sa teed nalja? Ei tee. Ma olen sellist asja korraldanud üle kümne aasta mitmel pool üle maailma ja ma tunnen inimesi, kelle peale võib kindel olla.

Minu arvates tõotab ürituse üheks kõrghetkeks saada saksofonikontsert keskööl. Siis lähen mõneks tunniks muuseumi puhkama, et päevatõusu luulemissaks jälle ärgas olla, aga teised jätkavad.

 


Tuksuv süda ja hing

Variilmades elada on meie soov,
loovkujutluste maal,
ilmade vahel,
kus muusika, luule ja laul,
sõna ja tants ja kunst,
skulptuur ja foto ja film,
kõik kunstid koos
on tuksuv süda ja hing,
kõik kunstid
on kihutav veri,
janunev luu
ja looduse ilu
kõigis ta lõpmatuis ilminguis.
Kui poleks kõiki neid kunste,
oleks elu
vaid vabrikutöö.
Kui poleks kõiki neid kunste,
oleks elu
vaid surmalaager.
Kunstita
valitseks elu
kurjad türannid,
kelle ainus soov
on meid orjastada,
et rahuldada
enese kurje ihasid.
Kogu elu
oleme võidelnud õiguse eest
elada variilmades,
loovkujutluste maal,
ilmade vahel,
kus kõik kunstid
on tuksuv süda ja hing,
kõik kunstid
on kihutav veri,
janunev luu
ja looduse ilu
kõigis ta lõpmatuis ilminguis.
Kõikide kunstideta
oleme vaid tühjad nõud,
vaid variserid,
vaid elavad surnud.
Alles koos kunstidega
elame
kooskõlas loodusega.
Alles koos kunstidega
võime õrnalt kui roosi õieleht
hõljuda sulnis maituules.
Aus ja tänus
ma ühendan jõud
viimse kui ühega teist
üle maailma,
kogunedes siin, täna,
Tartus, Eestis,
pühitsema
luulet ja kirjandust,
kõiki kunste
Prima Vistal 2019.
Tere tulemast!
Tänan Teid kõiki!

Ron Whiteheadi kõne festivalil „Prima vista“ tõlkinud Doris Kareva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht