Armastatud Peruu ja paha tüdruk

Kodumaa valmistab Mario Vargas Llosa kosmopoliitilises romaanis pettumusi, annab lootust, meelitab ja tõukab ära, saab karmilt räsida, äratab raevu, kaastunnet – ja alati armastust.

MARI LAAN

Eesti Raamatu „Nobeli laureaatide“ sarjas on ilmunud Marianne Otsa tõlkes romaan „Paha tüdruk“ (toimetanud Ruth Sepp). Teose autor, peruulane Mario Vargas Llosa on XX sajandi Ladina-Ameerika kirjanduses üks mõjukamaid: viimast kinnitavad Nobeli auhind (2010) ja hispaaniakeelse kirjanduse Nobeliks kutsutud Cervantese preemia (1994).

Koos Gabriel García Márqueze, Julio Cortázari ja Carlos Fuentesega kuulub Vargas Llosa 1960ndatel Ladina-Ameerika kirjandusele suure rahvusvahelise menu toonud buumipõlvkonna tuumikusse. Kui põlvkonnakaaslased on oma elule ja loomingule juba punkti pannud, siis 1936. aastal sündinud Vargas Llosa ligi 60aastase kirjanikukarjääri (seni?) viimane romaan ilmus kaks aastat tagasi. Praegu elab ta Hispaanias, võtab aeg-ajalt avalikult sõna ning kaitseb endistviisi oma seisukohta, et kirjandus peab puudutama reaalseid probleeme ja juhtima tähelepanu ebaõiglusele, hoidudes sealjuures muutumast propagandaks.¹

Kindlakäeline armu- ja kultuurilugu

Kirjaniku pikast staažist hoolimata selgub raamatututvustusest, et „Paha tüdrukut“ („Traversuras de la niña mala“, 2006) saab nimetada Vargas Llosa esimeseks armastusromaaniks, kuigi oleneb vist ka, mida armastuseks või armastusromaaniks pidada. Autor ise on intervjuus öelnud, et „Paha tüdruk“ on lugu nüüdisaegsest armastusest, millel pole midagi pistmist romantilise kirjandusliku mütologiseeritud armastusega – sellisega, millest endiselt räägitakse, kuid mida tänapäeval olemas ei olevat.² Lugu vältab 40 aastat, mille jooksul vahetuvad jutustaja armastatu, paha tüdruku rollid ja nimed – kõigepealt tutvume temaga Lily (nagu deemonlik Lilith?) nime ja tšiilitari võltsidentiteedi all, mis tollases väikekodanlikus Limas automaatselt seostus kerglaste elukommetega –, aga ka tegevuspaigad ja ajastud.

Vanameister doseerib armu- ja kultuurilugu kindla käega. Linnad ei ole siin kindlasti mitte ainult tegevuskohad. Neis on nii palju iseloomu ja võlu, et teadmine varsti taas välja ilmuva paha tüdruk kohta, kellele peategelane palavalt armastust hakkab avaldama, võib veidi tüütugi olla. Parema meelega jääks veel lihtsalt näiteks Londonisse selle leskproua juurde, kes vanas eas hipidega sõprust pidama hakkab. Nagu tervel real Ladina-Ameerika kultuuriinimestel, on suur osa Vargas Llosa elust möödunud Euroopas ning raamatu tegevuspaigad on seega talle hästi teada. Elava hingusega kirjeldused 1950ndate Limast, 1960ndate Pariisist, 1970ndate Londonist ja 1980ndate Madridist on haarav kultuuri­looline retk läbi XX sajandi teise poole. Iga linna ja eluetapi juurde kuulub mõni peategelase Ricardo lähedane sõber, vastava aja või koha omamoodi sümbolkuju, kes enamasti ka lõpetab nii, nagu selle aja või koha sümbolkuju lõpetama peab. Sealjuures kõigi võõrsil elatud aastakümnete jooksul pole ükski neist lähedastest kohalikku päritolu (kohalikud on vaid paha tüdruku armukesed, keda ära kasutatakse või kes teda ära kasutavad) – ka hästi kohanenud pagulane jääb ikkagi pagulaseks.

Ainus romaani tegevuspaik, millega kirjanikul endal lähedast kokkupuudet pole, on Tōkyō. Seejuures toimuvad just Jaapanis teose kõige koledamad sündmused ja ärimees Fukuda on kõige jõledam tegelane. Igal juhul meenub seepeale üks teine F-tähega ja jaapani juurtega isik (jaapani kogukond on Peruus üsna suur), Alberto Fujimori, kellele Vargas Llosa kaotas 1990. aasta Peruu presidendivalimistel ning kes praeguseks istub korruptsioonis ja inimõiguste rikkumises süüdimõistetuna vanglas. Olles küll maailmakodanik ja alates 1993. aastast ka Hispaania kodakondsusega, on Vargas Llosa alati sünnimaa käekäiku oluliseks pidanud, nii ühiskondlikus tegevuses kui ka loomingus. Ka „Paha tüdruku“ kosmopoliitilisest haardest hoolimata saadab Peruus toimuv Pariisis elavat peategelast kogu aeg: Peruu valmistab jutustajale ja kirjanikule aastate pikku pettumusi, annab lootust, meelitab ja tõukab ära, saab karmilt räsida, äratab raevu ja kaastunnet – nagu paha tüdrukki –, kuid ka talle kuulub alati jutustaja ja kirjaniku lojaalne armastus.

Ladina-Ameerika kirjanduse tõlkimine kui kompromiss

Eesti keeles on Vargas Llosa teoseid ilmunud päris mitu ja neis avaldub kirjaniku pika loometee mitmekülgsus: „Kapten ja külastajannad“ on satiir sõjaväehierarhia ja mis tahes liiki fanatismi pihta (1994, tlk Ruth Lias), „Lituma Andides“ räägib geriljaliikumisest 1980ndate Peruus (1998, samuti Ruth Liase tõlge) ning „Tädi Julia ja kirjamees“ on autobiograafilise taustaga armulugu, pikitud melodramaatilistest raadioromaanide lõikudest (2010, tlk Eva Kolli). Vargas Llosa on avaldanud ka esseistikat (muu hulgas oma kunagise sõbra García Márqueze ja ka „Pahas tüdrukus“ mitmel moel viitamist leidva Flaubert’i loomingu kohta³) ning tema kui kirjandusteadlasega saab tutvuda „Kirjades noorele romaanikirjanikule“ (2011, tlk Ott Ojamets), kus ta arutleb haaravalt ja lugejasõbralikult romaani veenmisjõu saavutamise mitmekesiste võtete üle. Neid võtteid valdab mõistagi meisterlikult ka ta ise, nagu eesti keeles saab veenduda kõige paremini lühiromaanis „Kutsikad“ (1975, tlk Jüri Talvet).

Kõik tõlgitu ei esinda küll kirjaniku seda külge, mille tõstis esile Nobeli komitee: auhind anti Vargas Llosale „võimu­struktuuride kaardistamise ning üksikisiku vastupanu, mässu ja lüüasaamise vaheda kujutamise eest“.⁴ Samuti mitte seda vormilist eksperimentaalsust, mis 1960ndatel Vargas Llosa teiste ladina­ameeriklaste kõrval rahvusvahelise kirjandusmaailma tähelepanu keskmesse tõstis: tollasest loomingust on ilmunud küll „Kutsikad“, kuid kirjaniku varased mahukamad mitmehäälsed, totaalse romaani ambitsiooniga teosed, nagu „Linn ja koerad“, „Roheline maja“ ning „Kõnelus Katedraalis“, on eesti keelde tõlkimata.

Selge see, et paksude ja keeruliste raamatute tõlkimine nõuab aega – ja mitte ainult tõlkimiseks kuluvat aega – ning tõlkija, väljaandja ja lugeja valmisolekut see ette võtta (nimetatud teosed kujutavad endast 500 lehekülje kanti vormiliselt keerukat kirjandust). Nii ongi, et see, mis mõnelt suurelt kirjanikult eesti keelde tõlkimiseks valitakse (üldisemalt hispanoameerika autoritele mõeldes), võib mõnikord olla kompromiss: ühel pool on soov väärika maailmanime loomingut oma lugejatele vahendada ja teisel pool arusaam, et teose mahukus või keerukus võib lugejat heidutada. Mõistlikumaks võib osutuda valida pisut õhem ja/või pikantsem kraam. Ligi kolmandik kõigist hispanoameerika autorite tõlgetest eesti keelde on ilmunud Loomingu Raamatukogus, mis annab kvaliteedigarantii, aga ühtlasi tähendab, et raamatuvirn on kokkuvõttes võrdlemisi madal. Loomulikult ei ole ühe kirjandusteose mõjukus seotud lehekülgede arvuga, ent kui arvestatava osa tõlgitud teoste valikul on üheks kriteeriumiks olnud lühidus, siis suures plaanis oma mõju sellel tervikpildile ilmselt on. Võib ka juhtuda, et autor loetakse sellega eesti keeles juba esindatuks ja peateoseni (niipea) ei jõutagi. Näiteks võib tuua Argentina kirjaniku Julio Cortázari, kellelt samuti oli aastakümneid tõlgitud vaid väike vihikuke LRis ning kelle monumentaalne romaan „Keksumäng“ jõudis eesti keelde alles mõni aasta tagasi (tlk Klaarika Kaldjärv).

Nende mõtetega ei soovi ma siiski „Paha tüdruku“ kohta midagi paha öelda, sest latti vanameister maha ei aja, ega võtta üles nutulaulu „mis kõik meil tõlkimata on“. Olgu need pigem julgustuseks lugejale: seal kusagil on midagi veel!

Maagia on lugeja silmades

Lõpetuseks tundub Ladina-Ameerika kirjandusest rääkides peaaegu sobimatu jätta nimetamata sõnapaar „maagiline realism“ – saagu see siingi sisse toodud, aga mitte selleks, et seda kasutada jutuks oleva raamatu või autori loomingu kohta. See lihtsalt näib olevat niisugune silt, ilma milleta tolle maailmajao kirjandusega ei oskagi justkui väga midagi peale hakata.

Holger Kaints sellesama raamatu Postimehe arvustuses pealkirja all „Maagiline plika kogu eluks“ kõhkleb samamoodi: „Raske öelda – ja sel pole ka suurt tähtsust –, kas „Paha tüdruku“ võiks liigitada maagilise realismi alla.“⁵ Ühest küljest arvan küll, et nii nagu me lepime rahumeeles sellega, et igas eesti kirjaniku teoses ei ole tingimata pisuhända, ei pea ka Ladina-Ameerika kirjandusest tingimata otsima maagilist realismi (kaugemalt näiteid otsimata – Vargas Llosa loomingut pole kunagi selle voolu alla arvatud). Teiselt poolt aga, mis seal siis ikka, mida me ilma lihtsustuste ja seosteta teekski? (Kirjandus)maailm on nii suur ja mitmekesine, et mingisugusest tuttavlikkusest peab olema kinni haarata – ja ega lugeja pea olema kirjandusteadlane. Peaasi, kui selle ootuse varjus teistsugusele, aga heale kirjandusele või teistsugustele tõlgendustele uksi ei suleta.

Olgu maagilisusega kuidas on, virtuaalsetes avarustes „Paha tüdruku“ lugemismuljeid sirvides selgub, et lugeda võibki väga mitut moodi: kes soovib, leiabki „Nobeli laureaatide“ soliidsete mustade kaante vahelt roosa kirjanduse, nagu hispaania keeles armastusromaane nimetatakse, mõne meelest on tegu eelkõige vananeva kirjaniku erootiliste fantaasiatega või siis (vananeva kirjaniku) melanhoolse tagasivaatega elus nähtud linnadele ja elatud aegadele, kes liigub mööda Flaubert’i analoogiaid ja teisi kirjanduslikke vihjeid, kes näeb romaanis peamisena jutustaja kasvamist kirjanikuks, kes haarab kinni igast võimalusest leida poliitilisi viiteid. Maagia on lõpuks lugeja silmades.

1 Vargas Llosa elust, loomingust ja ühiskondlikust tegevusest on pikemalt kirjutanud teiste hulgas Ruth Sepp (Akadeemia 2011, nr 3, lk 426–429), Jüri Talvet (Looming 2010, nr 11, lk 1611–1612) ja Lembit Liivak (Sirp 13. V 2011).

2 Mario Vargas Llosa, Traversuras de la niña mala. Punto de lectura. Santillana Ediciones, 2009.

3 Nende seoste kohta saab lugeda tõlkija järelsõnast ja Holger Kaintsi Postimehes ilmunud arvustusest.

4 https://www.nobelprize.org/prizes/literature/2010/summary/

5 Holger Kaints, Maagiline plika kogu eluks. – Postimees AK 27. II 2021.