Armastus ja alandus ehk Igavesti Sinu

Raimond Kaugveri Vorkuta laagrist saadetud armastuskirjad Sigrid Kurvisele avavad noore mehe hinge sügavusi ja vaibumatut elutahet.

AIJA SAKOVA

Kui kuulsin mõned aastad tagasi Eneken Laanese ettekannet Raimond Kaugveri laagrikirjade kohta, olin otsekohe veendunud, et kirjad peaksid saama avaldatud ning et tahaksin neid lugeda – mitte ainult uurija, vaid ka inimesena, keda huvitavad siseilma vaatlus ning vaimsed toimetulekustrateegiad. Raimond Kaugveri 95. sünniaastapäeva eel ongi tema kirjad Sigrid Kurvisele raamatu kuju saanud.

Leitud varandus

Raimond Kaugveri „Kirjad Sigridile“ koosneb 270 joonealuste kommentaaridega varustatud kirjast ja põhjalikust koostaja eessõnast.

Kirjad on teele läkitatud peamiselt Vorkuta vangilaagrist, kuhu Kaugver juunis 1946 saadeti poliitvangina Soome kaitseväes teenimise eest ja kust ta vabastati 1949. aasta detsembri keskel. Enne seda oli teda 1,5 aastat hoitud vangistuses Patarei vanglas. Raamat sisaldab ka kirju Soome sõjatandrilt. Samal ajal on tegemist intiimsete armastuskirjadega, mis olid mõeldud ühele kindlale adressaadile. Kirgliku kirjade žanri austajana pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et kirjade, iseäranis armastuskirjade lugemine on tegelikult ikkagi ka teiste asjades sorimine – vajab alati hoolikat kaalumist, kas seda ajendav kultuurilooline huvi on ikka läbinisti põhjendatud.1

Raamatu eessõnas ning ERRi kultuuriportaalis2 jutustab Eneken Laanes kirjade loo. Ta nimetab kirju leitud varanduseks, sest Raimond Kaugver andis suurema osa oma arhiivist, sh oma isale Vorkutast saadetud kirjad, juba 1980. aastatel Eesti Kirjandusmuuseumile. Tema kätte jäid vaid mõned käsikirjad, nagu osaliselt laagris ja vahetult pärast 1950. aastal laagrist naasmist valminud romaanide „Laevad kaotavad tüüri“ (ilmunud 1993) ja „Põhjavalgus“ (ilmunud 2010) käsikirjad ja Sigridile saadetud kirjad, aga ka keskkooli- ja sõjaaegsed päevikud ning luuletuste käsikirjad. Pärast tema surma rändasid need tütar Katrini valdusse ja on püsinud kapis hoiul senini. Lugejani on Sigridile saadetud kirjad toonud Laanese huvi laagrikirjanduse vastu ning julgus Katrinilt võimalike kirjade kohta küsida: vihje nende olemasolu kohta annab „Põhjavalgus“, aga ka Kaugveri eluajal ilmunud kogumik „Kirjad laagrist“ (1989).

Koostajana põhjendab Laanes kirjade avaldamist mitmeti. Esmalt on kirjade näol tegemist haruldase võimalusega saada aimu Vorkuta laagrielust. Teisalt on kirjad tarvilik ajalooallikas ja lisandus Vorkuta kohta käivale olemasolevale tekstikorpusele. Kolmandaks maalivad Kaugveri kirjad mitmekesise ja värvika kultuuriloolise portree vabariigiaegsest noorest, tema haridustasemest ja mõttemaailmast ning neljandaks on kirjade avaldamisel sügav kirjanduslooline tähendus. Laanes loodab, et kirjad võimaldavad Kaugveri laagrikirjandusliku pärandi, aga võib-olla kogu tema loomeloo täiesti ümber hinnata: „Eesti laagrikirjanduses pole teist teksti, mis kirjeldaks samaväärse sugestiivsuse ja stilistilise meisterlikkusega laagris ellujäämise vaimset ja hingelist kogemust“ (lk 6).

Olen nõus. Mul on hea meel, et need kirjad on ilmunud. Tõsi, nende lugemine põhjustab teatavat ebamugavust: tegu ei ole ilukirjanduse, vaid tõestisündinud looga. See on sõja- ja vangilaagri põhjustatud kannatuste lugu ja igatsuse lugu, aga eeskätt inimlikkuse tundmaõppimise, säilitamise ja kasvatamise lugu. See on rännak inimhinge sügavustesse ja seda mitte ilukirjanduslikus, töödeldud või muus vormis, vaid just nii, nagu need sel ajal sündisid. Alles selles raamatus ühiste kaante vahel saavad kirjad kokku üheks suureks tervikkoguks.

Kirjade lugemisel tekkiv ebamugavus on seotud ehk ka sellega, et meie lugejana teame – kuigi õigupoolest ei tea me midagi! –, mis järgnes. Teame, et Raimond ja Sigrid abiellusid vahetult pärast mehe vangilaagrist naasmist ja 1950. aasta septembris sündis neile ühine tütar, nagu ka seda, et kirjades igatsetud abielu ei jäänud püsima.

Kirjanik Raimond Kaugver (1926–1992)

Erakogu

Laager ja alandus

Laanes nimetab Raimond Kaugveri kirju Sigridile ellujäämisstrateegiaks: „kirjad Sigridile on kirjutatud ennekõike selleks, et laagrit unustada“ (lk 12). Ühtlasi tähendab see seda, et laagrielust Raimond Sigridile kuigipalju ei kirjuta. Vastupidi, ta on andnud endale lubaduse laagrist mitte kirjutada. Ülekuulamistest Patarei vanglas ja Siberisse vangilaagrisse saatmisest, nagu ka vangilaagri elu jõhkrustest ja ellujäämisstrateegiatest saab rohkem aimu „Põhjavalgusest“ ja kogumikust „Kirjad laagrist“. Armastatule kirjutades on Raimond Kaugveri eesmärk oma hirmu ja alandatud olemise ängi kirjadesse mitte lasta, isegi kui see vahel sinna siiski imbub. Ta kordab iseendale ja Sigridile järjepidevalt, kuidas naine ja armastus tema vastu on ainus viis säilitada oma inimlikkus.

„Minule tähendad Sina praegu kõike, mis sisaldub sõnas: elu“ (7. VII 1947, lk 123). Teine, armastatud inimene saab mehele inimlikkuse mõõdupuuks: „Ja nii näib, et kuni suudan pidada end Sind väärivaks – jah, olen nii häbematu, et söandan seda öelda lausa Sulle endale, et teen seda – kannan paindumatu kaelaga isegi seda pöetud ja alandatud pead. Oled kujunenud mulle mõõdupuuks, mille varal võrdlen end endaga – praegust ja kunagi olnut. Olgu see Sulle uhkeks teadmiseks, et Sinu isiksus, Sinu kujutlus on toeks, mis püsib kindlasti ja julgust sisendavalt hüljatud ja alandatud mehe käes“ (25. III 1947, lk 94).

Auschwitzi töölaagri läbiteinud Viktor Frankl väidab raamatus „…ja siiski tahta elada“ (1945), et laagrielu suurimaks probleemiks ei olnud mitte niivõrd füüsiline vägivald ja selle põhjustatud kannatused – sellega kohanevat õige ruttu –, vaid tuimus, mis laagriasunikku valdab.3 Ka Kaugveri kirjeldused laagrielu suurimast pahupoolest puudutavad just tuimust ja inimese võimetust tunda, sh kaasa tunda. Võime armastada, üldse midagi head teise inimese suhtes tunda on see, mis teeb inimesest inimese. Kaugver ütleb nii: „Meie muutume kurjaks ja hoolimatuks mitte sellepärast, et me tõeliselt seda oleksime, vaid et meil ei ole võimalust mitte kellelegi otsekoheselt ja avameelselt hea olla“ (28. X 1948, lk 531).

Muidugi leidub kirjades lõike, kus Kaugver siiski räägib sellest, mida tähendab laagrielu alandus. Siinkohal tuleb meeles pidada, et Kaugveril õnnestus pärast esimest kaevanduses töötamise perioodi saavutada positsioon laagri haiglas velskrina ja see tegi temast n-ö privilegeeritud laagriasuka. Toon ühe näite laagrialandustest:

„Tapid üldse – need on vangielu kõige vastikumad peatükid. Sind aetakse oma asjadega kuhugi punkrisse; sada sinimütsikest puistab su läbi viimse kui õmbluse ja püksivärvlini; paremad riided ja raha läheb kaotsi seaduse kõige imepärasemal ja armastusväärsemal toetusel ja nõudmisel. Siis kraabitakse juurikani paljaks kõik paigad sinu kehal, mis on võtnud endale vabaduse karvu kasvatada; üks pagunimees vaatab sulle suhu ja teine silmi, ja kolmas urgitseb seal, kuhu päike ei paista. Kui võim niiviisi on lõpetanud oma perkussioonid sinu kallal ja sind tõugatakse vagunisse, tulevad su juurde su armsad kaaskurjategijad ja teatavad, et just sinu kuube ja pükse on neile tarvis ja ei midagi muud; üks vabastab su saapaist ja teine särgist, ning kolmas korjab ära su pambukese. Lõpuks teed sa enda isiku äratundmiseks palju asjatuid katseid – sul on jalas sõnniku ja söega määritud sõduripüksid ja üll räpane pluus, jalad külmetavad märgades presentkalossides ja õlgadel ripub haisev vatikuub; su pead katab narmendav läkiläki ja su kulm on verine, sest tavalisesti ei suuda sa vajaliku stoilisusega korvata sulle osaks langevaid armastusväärsusi ja virutad kohvrikaanega pähe oma kostümeerijaile; et neid on ikka tsipake rohkem, kui sinu jõud tasakaalustada jaksab, siis materdavad nad su ilusasti läbi“ (28. X 1948, lk 529).

Kaugver jutustab tappidest mitte-enesekohaselt ja iroonilis-grotseskse sõnakasutusega. Niisugune viis aitab kirjeldatavast teatavat distantsi hoida, olgugi et on arusaadav, et kirjeldatu on talle kogemuslikult tuttav.

Armastus, õigemini igatsus armastuse järele ja sellega seotud kannatus on kirjade autorile miski, mis viib teda lunastuse poole. See on ühtlasi see miski, mis aitab tundmatuseni muundununa ja alandatuna, olukorras, kus iseend on raske ära tunda, säilitada oma mina ja oma inimlikkus. Armastuse nimel kannatamine teeb laagrikannatused talutavamaks ja annab elule mõtte.

Kas ja milline tunnistaja on nende kirjade autor? Meenub Kaugveri „Kirjade laagrist“ avajutustus, kus laagrikaaslane Helmut4 ütleb jutustajale: „Sina oled meist kõige noorem, sinu karistusaegki on lühem, sul on ehk ainukesena lootust koju tagasi minna. Sellepärast on just sinul kohustus selle elu ees, mida me siin elame. Sina pead need värsiribakesed koju viima, pead sellest elust jutustama.“5 Kaugver ongi seda püüdnud teha romaaniga „Põhjavalgus“, aga ka äsja tsiteeritud laagrikirjade kogumikuga. Ometi lisavad „Kirjad Sigridile“ pildile rikkalikuma värviskaala, mille abil avaneb mehe siseilm, tema heitlused ja püüdlused, tema sügavus. Lugeja saab osa ka kahtlustest, meeleheitest, madalseisudest, sealt väljaronimisest ning tunneb end selle kõige juures paratamatut koos jutustajaga alasti kistuna. Kaugveri elujõud ja meelekindlus on samavõrd jahmatavad kui julgustavad.

Kirjad kui elu toimumispaik

Kõige selle juures on tähtis meeles pidada, et Sigrid ja Raimond ei olnud kindel paar, kui üks neist vangistati ja Vorkuta vangilaagrisse saadeti. Nad olid noorpõlvekallimad, kuid mingeid vastastikuseid lubadusi ei oldud antud. Paariks kirjutatakse end vangilaagri­aastate jooksul.

Kuivõrd kirjad on ühepoolsed (Sigrid Kurvise vastuskirjad ei ole säilinud), siis on paratamatu, et kirjade lugemisel tekib mingi nihestus ja on raske vältida tahtmatut libisemist adressaadi rolli. Esimestel aastatel kirjutatud kirjade puhul on tajutav Raimondi surve Sigridile, soov naine endale võita ja mehele pühenduma keelitada – tahtsin siis sageli vastata, et tal pole õigust nii või teisiti kirjutada. Hiljem veendusin Raimondi reaktsioonide kaudu Sigridi kirjadele, et naine on tõepoolest mehe ise valinud. Ta on otsustanud Raimond koju tuua ja oma meheks kirjutada, just nii nagu Raimond järjepidevalt kirjutas Sigridi oma naiseks. Mõlemad näivad jõudvat äratundmisele, et elu kirjades on elusam ja rohkem päris kui mis tahes muu suhe, sh füüsiline. Kirjad on justkui elu tõeline toimumispaik.

1947. aasta kevadel kaevandusest pääse­nuna kirjutab Kaugver: „Oodates ja loobudes õpitakse armastama – ja ideali­seerima. Ning teisest küljest – tundma armastust elu vastu sellisena, nagu ta on. Armastan elu – ja mida vaesem ja raskem ja tühjem ta näib, seda enam ma temasse kiindun. Mõistan alles nüüd, miks elutüdimust tunneb vaid kõiki mõeldavaid võimalusi eviv inimene – ja miks vaene ja madal armastab elu kogu hingega. Seda ei saa kirjeldada – seda peab tundma, kogema“ (20. III 1947, lk 93).

Ja kaks aastat hiljem: „Kas meil ongi õieti põhjust olla kuri sellele pikale ja pahale lahusolekule? Tunnistan Sulle midagi: ma kardan, et meie asi oleks võinud lõppeda hoopis teisiti, kui oleksime sööstnud teineteisesse selle jubeda sügise ärevuses ja meeletuses… Võib-olla et meile oli väga vaja seda pikka rahunemise ja kõhklemise aega, et saada teineteise vääriliseks. Näed, kõnelen juba jälle teraskindlas usus meie tulevikust – ei, mulle pole antud olla kahtleja! Ja kui –! Igal juhul m i n a olen siis nende aastatega elanud läbi kõige kaunima, kõige ehtsama, kõige siirama ja kõige tundmuslikuma osa oma elust. Olen näinud kõike, mis maailmas on ilusat – Sinus“ (27. III 1949, lk 666).

Läbi kirjade ja aastate kordab Kaugver sedasama mõtet ikka ja jälle, õigupoolest elabki ta sageli mitte mälestuses, vaid tulevikupiltides. Ta unistab ühisest kodust ja ühisest lapsest. Ta kirjutab neile ühist tulevikku.

„Kirjad Sigridile“ on monument inimeseksolemisele ja armastusvõimele kui inimeseksolemise alustalale. Elu kirjades saab vaieldamatult olla elusam kui elu ise, tunded on kirjas vahendatud ja kogetud aeglasemalt ja intensiivsemalt, mitte kunagi kiiremini kui mõtlemise ja kirjutamise kiirusel. Isegi kui kirjadesse sugeneb impulsiivsust ja koguni etteheiteidki, on kiri siiski aeglane ja läbimõeldud suhtluse vorm.

Äraspidisel moel on laagris kogetud kannatus ning seda lunastav armastus seotud igaveseks kokku; alandus ja sügav inimlikkuse ja armastuse õppimine saavad seotud. Ja nii jääb ka Raimond igavesti armastama Sigridit, kes õpetas talle elu: „Igavesti Sinu R.“

Oleksin väga tahtnud lugeda ka Sigridi mõtteid tolles ajas või hiljemgi. Raimond kiidab korduvalt Sigridi kirjutamise meisterlikkust ja õhutab teda seda edasi arendama. Kohati näib, et kirjutamises on naine talle koguni eeskujuks. Raimond mainib ka Sigridi arvustusi ja kirjatöid Sirbis – on, mida otsida.

Raimond Kaugver mitte ainult ei kirjutanud Sigridile, vaid mõnikord ka joonistas. Kaugveri pilt Vorkuta vangilaagrist, kuhu ta juunis 1946 saadeti poliitvangina Soome kaitseväes teenimise eest ja kust ta vabastati 1949. aasta detsembri keskel.

Erakogu

1 Rutt Hinrikus, Tiina Ann Kirss, Eesti elulookirjutus. antoloogia. Kirjad, päevikud, mälestused ja elulood. II kd. EKM Teaduskirjastus, 2019, lk 226.

2 Eneken Laanes, Äsja leitud varandus – Raimond Kaugveri „Kirjad Sigridile“. – ERRi kultuuriportaal, 30. X 2020. https://kultuur.err.ee/1153416/eneken-laanes-asja-leitud-varandus-raimond-kaugveri-kirjad-sigridile

3 Raamatu on eesti keelde tõlkinud Piret Metspalu ning sellest on ilmunud kaks trükki (2002 ja 2016).

4 Raimond Kaugver sõbrunes Vorkutas Helmut Tarandi ja Artur Palgiga.

5 Raimond Kaugver, Kirjad laagrist. Eesti Raamat, 1989, lk 12.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht