Armsad murelapsed

Danutė Sirijos Giraitė: „Eesti kirjandusel on Leedus oma lugeja olemas. Kahjuks pole neid küll nii palju, nagu tahaks, aga ka üks siiras lugeja on vist parem kui kümme statistilist.“

PILLE-RIIN LARM

Ülehomme, 30. septembril peetakse rahvusvahelist tõlkijate päeva. Sel puhul tahan tutvustada leedu tõlkijat Danutė Sirijos Giraitėt, kes pälvis kevadel ühe Eesti kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhindadest. Nimelt vahendas ta 2017. aastal ühtlaselt kõrgel tasemel leedu keelde koguni neli eesti romaani: A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ II ja III osa, Rein Raua „Rekonstruktsiooni“ ja Ilmar Taska „Pobeda 1946“. Ja see kõik on vaid väike osa Danutė Sirijos Giraitė tõlgetest – ta on eesti kirjandust tõlkinud juba üle 40 aasta.

 

Kuidas jõudsite eesti kirjanduse ja selle tõlkimise juurde?

Minu luuletajast vanaisa Liudas Gira oli kahe sõja vahel Leedu kirjanike liidu esimees ja lõi Eesti kirjameestega suhted. Ka mu kirjanikust isal Vytautas Sirijos Giral oli Eestis sõpru ja tuttavaid kirjanikke, nii et see huvi on mul nagu geenides. Mu lapsepõlvekodus oli mitmeid eesti raamatuid, kuid Eestiga seostus kõige rohkem Marie Underi luulekogu, pühendusega isale. Seda imet arusaamatus keeles lubas isa vaadata nagu suurimat varandust, tingimusega, et pesen enne oma käed puhtaks. Samuti näitas ta mulle Ants Laikmaa maalitud poetessi portreed mingis Eesti kunstialbumis. Nii et minu varased Eestimaa muljed on seotud päikselise Marie Underiga.

Meil käis sageli külas leedu proosa suurteoste esimene tõlkija Aili Erleman, Jüri Parijõe tütar, kes ei tohtinud pärast küüditamist Eestisse tagasi minna ja elas Šiauliais, ning veel mõni teinegi eesti kirjanik. Isa pidas sidet Betti Alveri, Lilli Prometi, Agnes Kergega. Nendega oli ta tuttavaks saanud veel noore luuletajana, kui osales kolmekümnendatel aastatel eesti ja leedu kirjanike ühisüritustel. Aleksis Rannitiga oli isa kirjavahetuses kuni Ranniti surmani ja saatis talle, tollasele Yale’i ülikooli teadurile, uhkusega minu esimese tõlkeraamatu – Eduard Bornhöhe „Ajaloolised jutustused“ (1978). Leedu keelt puhtalt oskav Rannit isegi kiitis seda, ilmselt rohkem viisakusest.

Kõik see tekitas huvi eesti keele vastu ja ma tulin Tartu ülikooli. Teadsin ainult mõnda eesti sõna, seega pidin esialgu valima vene filoloogia osakonna. Mingeid õppeprogramme minusugusele tollal ei olnud. Nüüd on vahetusprogrammid ja Vilniuse ülikoolis saab õppida eesti keelt. Tollal oli nii, et eestikeelses loengus ütles professor Ariste: võta ja kirjuta, mida sa kuuled. Mina kirjutasin ühe pika lause, ei saanud aru, kus sõna lõpeb või algab või mida see tähendab – okkaline oli see algus.

 

Meresse kiindunud leedu tõlkija Danutė Sirijos Giraitė Käsmus ülemaailmsel eesti kirjanduse tõlkijate seminaril.

Dmitri Kotjuh / www.kotjuh.com

Eelmine aasta oli teile eesti kirjanduse tõlkijana eriti viljakas: valmis koguni nelja romaani tõlge leedu keelde. Mis on loominguliselt sedavõrd silmapaistva aasta saladus?

Isegi ei tea seda saladust. „Rekonstruktsioon“ oli tegelikult tõlgitud juba 2016. aastal, „Tõe ja õiguse“ II osa tõlkisin kaks aastat, kuid kõik raamatud ilmusid ühekorraga möödunud aastal. Lihtsalt kokkulangemine või saatus – iga jonnakas tõlkija peab ju kord elus kultuurkapitali Jonnaka pälvima, kuidas muidu.

 

Kuidas on need romaanid Leedus vastu võetud?

Vastuvõtt oli hea, arvestades kirjastajate – väikekirjastuste – reklaamivõimalusi. Iga raamat sai mitu kiitvat retsensiooni ja, nagu alati eesti raamatud, valiti need aasta tõlkeraamatute paremikku. „Pobeda 1946“ autor Ilmar Taska taheti Vilniuse raamatumessil lausa tükkideks rebida: ilmus mitu intervjuud peamistes leedu ajalehtedes ja ajakirjades, samuti raadios, kirjanik esines messi mitmel üritusel ja raamatu esitlusel Vilniuses Eesti suursaatkonnas. Eesti kirjandusel on Leedus oma lugeja olemas. Kahjuks pole neid nii palju, nagu tahaks, aga ka üks siiras lugeja on vist parem kui kümme statistilist. Meenub üks väga liigutav hetk: üks noor mees, suur „Tõe ja õiguse“ fänn, oli kirjastuses kohal juba esimesel hommikul pärast III osa ilmumist. Just nimelt noor mees, nii et eesti klassika huvitab ka leedu noori.

 

Ka A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I köite olete tõlkinud leedu keelde teie (2009). Sama teos ilmub iga hetk inglise keeles (kirjastus Vagabond Voices) ja Tanel Toomil, kes on samuti noor mees, on selle põhjal valmimas mängufilm. Eesti kultuuris on „Tõe ja õiguse“ puhul kahtlemata tegu tuumtekstiga, kuid kas ja kuidas mõistavad seda välismaalased?

Rääkides „Tõe ja õiguse“ I köite tõlkimisest, tahan mainida, et see pälvis ülemaailmse PEN-klubi Leedus asutatud auhinna – aasta tõlkija tugitooli. Teos ilmus 2009. aastal „Maailma kirjanduse raamatukogu“ sarjas 100. raamatuna. Kirjastusel Vaga (ee Vagu) oli see võetud sarja plaani 25 aastat enne ilmumist, kuid siis algas laulev revolutsioon, järgnesid tormised sündmused ning sari katkes. Mina ei kaotanud lootust, tõlkisin seda vahetevahel lauasahtlisse edasi. Järgmiste osade ilmumise tee on sama okkaline, kuna Vaga ei saanud nende kirjastamist jätkata, teised kirjastused aga pelgasid, et neid on raske müüa.

Muidugi, auhind tõmbas tähelepanu eesti kirjandusele ja Tammsaare loomingule, küsiti palju autogramme. Väga ilusa järelsõna ekstra leedukeelse „Tõe ja õiguse“ I osale kirjutas kirjandusteadlane Leenu Siimisker. Suurim tunnustus oli mulle aga see, kui inimesed ütlesid, et tead, ma lugesin ühe ropsuga selle raamatu läbi – see on nii köitev. Olen saanud isegi meile tänusõnadega tundmatutelt lugejatelt. Meie, kõik Tammsaare leedu austajad, ootame pikisilmi, millal saab ka Leedus saab näha „Tõe ja õiguse“ I köite põhjal valminud mängufilmi.

Teine ja kolmas osa ilmusid alles kaheksa aasta pärast ning väikese tiraažiga tänu kultuurialmanahhile Krantai (ee Rannad), mida annavad välja kaks inimest. See pole isegi kirjastus. Suur osa tiraažist läheb tasuta raamatukogudesse ja haridusasutustesse, kõik tänu Krantai peatoimetaja Helmutas Šabasevičiuse ja vastutava sekretäri ning keeletoimetaja Nijolė Kvaraciejūtė andumusele.

Ma ei tea, kuidas mõistavad „Tõde ja õigust“ prantslased ja inglased, aga meile on see nagu oma leedu teos, kuna tolle ajajärgu olud ja probleemid olid Leedus täpselt samad. Muide, kui koputan kirjastajate südametunnistusele järgmiste osade asjus, mainin alati, et selle suurteose on kirjastanud isegi prantslased, kellele Eesti on küllaltki kauge nii geopoliitiliselt kui ka rahva mentaliteedi ja temperamendi poolest.

 

Mis teeb A. H. Tammsaare teosed tänapäeval ikka aktuaalseks?

Minu meelest on Tammsaare teosed aktuaalsed seni, kuni on olemas inimkond. Eriti tähtsad on kodumaa-armastuse, rahva ühtekuuluvuse, kultuuri hoidmise küsimused, mis on kogu tema loomingu võti. Lühidalt on ta selle sõnastanud ühes oma viimastest artiklitest „Truudus“: „Ainuke meie õige pääsetee on truuduses oma maa, oma rahva, oma keele, oma kultuuri, oma omapära vastu. Kui meil see tõetundmine puudub, siis ei või meid keegi aidata, sest oleme nagu hunnik liivateri, mida tuulepuhang lennutab, või nagu suits, mis hajub ilmaruumis“.

 

Kas kavatsete „Tõe ja õiguse“ tõlkimist jätkata?

Jaa, varsti alustan „Tõe ja õiguse“ IV osaga, ega saa ju poolel teel seisma jääda.

 

Tundub, et kolme Balti riigi vabaduse 100. aastapäeva tähistamine sel aastal on Eestit, Lätit ja Leedut natuke liitnud. Asi ei ole ainult pragmaatilistes otsustes, nagu võis paista ühine ülesastumine Londoni raamatumessil või visiit USA presidendi juurde. Ka üksteise vastu on hakatud rohkem huvi tundma – vähemalt Eestis on elavnenud lõunanaabrite kirjanduse tõlkimine ja lugemine. Kuidas see Leedus paistab?

Kindlasti on hakatud rohkem huvi tundma, järeldan seda kas või mulle tihti esitatavate küsimuste põhjal. Rohkem kirjutatakse üksteisest meedias, rohkem on ühiseid üritusi. Huvi kirjanduse vastu oleneb paraku vägagi materiaalsetest seikadest, s.t kirjastamise rahalisest toetusest ja raamatumüügist.

Oleks ju väga tore, kui mõlemad kultuurisuhtluse soodustamise pooled Leedus ja Eestis juhinduksid printsiibist „kui saad aidata, aita“, mitte vastupidi. Paraku oleneb kõik pragmaatilistest otsustest. Ei saa mainimata jätta, et just Eesti ja Leedu 100. aastapäeva tähistamiseks oli meil Eesti kirjastusega Penikoorem ilus plaan välja anda kümne eesti nüüdisluuletaja kogumik eesti ja leedu keeles. Luuletusi olin tõlkinud aastate kaupa, enamikku oli loetud meie luulefestivalidel, nii et tõlkimise eest poleks olnud vaja mingit tasu. Kirjastus taotles vastavatelt Eesti asutustelt minimaalset kirjastamistoetust. Projektis osales ka leedu kirjastus Homo Liber, mille hoolde pidi jääma raamatu Leetu viimine ja müük. Kahjuks tuli igalt poolt eitav vastus põhjendusega, et leedukeelne raamat kirjastatagu Leedumaal, kuigi luulekogu on kakskeelne.

Miks just kirjastus Penikoorem, mitte mõni Leedu kirjastus? Sest Penikoorma väljaanded on ju lausa kunstiteosed. Illustreerivad tõsised eesti graafikud, kes tunnevad ja väljendavad eesti hingeelu paremini kui leedulased. See oleks kaunis kingitus Eesti leedulastele ja Leedu eestlastele, kõigile, kes eesti kirjanduse ja kunsti vastu huvi tunnevad!

Ma ei ole kaotanud veel lootust, et leidub keegi, kes on tõeliselt huvitatud eesti ja leedu kirjanduse vastastikusest lähendamisest, millega tegid algust Friedebert Tuglas ja minu vanaisa 86 aastat tagasi.

 

Kui jätta finantsküsimused kõrvale, siis missuguste raskustega eesti kirjandust tõlkides kõige enam kokku puutute – on need grammatilised, kultuurilised vms? Kas eesti kirjanduses ja kultuuris on ka midagi sellist, mis tundub leedulasele eksootiline?

Kõige rohkem on vist stiiliraskusi, kuna igal autoril on oma isikupära, oma stiil. „Tõde ja õigust“ ning teisi vanemaid teoseid tõlkides on küllalt palju ajaloolisi, kultuurilisi ja grammatilisi raskusi. Üldse, kui teed tööd ja näed vaeva, siis ilma raskusteta ei saa.

Eesti eksootika? Võib-olla saarte elu ja kultuur, kuna Leedul pole ühtegi saart. Olen veetnud 25 suve Rannametsa kalurikülas Pärnumaal, et saaksin elada oma tõlgete tegelaste maal, Eesti kultuuri ja igapäevaelu keskel, nii et miski pole vist enam eksootiline ega imelik. Tuleb meelde, et leedu kirjanduskriitik professor Petras Bražėnas avaldas „Tõe ja õiguse“ I osa esitlusel imestust: ta poleks kunagi uskunud, et kusagil kauges põhjamaa külas võivad keeda sellised hispaanialikud kired. See ilmneb kõigepealt Andrese ja Pearu suhetes, samuti Pearu ja teiste tegelaste iseloomus.

 

Olete tõlkinud leedu keelde ka soome ja inglise kirjandust. Kas teil on viimasel ajal olnud mahti sellekski? Mida te parasjagu tõlgite?

Paraku pole enam mahti kõrvalhüpeteks, annaks Jumal jõudu „Tõe ja õigusega“ lõpuni maha saada. Parasjagu lõpetan Jaan Kaplinski romaani „Seesama jõgi“ tõlkimist ja pean alustama „Tõe ja õiguse“ neljanda osa tõlget. Ees paistab Jaan Krossi „Kolme katku vahel“, kuid see pole kindel. Tõlgin korraga ainult ühte teost ühest keelest. Katsun end võimalikult tühjaks ammutada, et saaksin ümber kehastuda uuteks tegelasteks uues elus. See pole sugugi kerge isegi ühe raamatu puhul.

 

Kuidas valite teosed, mida tõlkida? Kes on teile kõige südamelähedasem autor eesti kirjanduses või kirjanduses üldse?

Uusi teoseid valin kõigepealt tutvudes rikkaliku materjaliga, mida saadab hoolitsevalt Kerti Tergem Eesti kirjanduse teabekeskusest, või otsin ise retsensioone. Näidendeid pakuvad tavaliselt teatrid, igal aastal tuleb Leedus lavale üks eesti näidend ja varem tõlkisin festivalide jaoks korraga isegi mitu.

On terve rida eesti raamatuid, mida pole jõudnud kuhugi pakkuda või millele pole leidnud huvitatud kirjastajat. Näiteks kirjastus Mintis (Mõte) kavatses umbes veerand sajandi eest anda välja minu pakutud „Kolme katku vahel“, aga alles praegu, pärast Londoni messi, tundis üks teine kirjastus tõsist huvi. Muidugi, mõnusam on tõlkida südamelähedast raamatut, kuigi distantsi korral on tõlkida vahest kergemgi – saab toetuda rohkem mõistusele kui emotsioonidele.

Südamelähedased autorid on kõik, keda parasjagu tõlgin või loen, alates A. H. Tammsaarest kuni noorte autoriteni. Kõik nad on nõnda-öelda mure­lapsed ja murelapsed on ju tavaliselt kõige südamelähedasemad. Kirjanduses üldse – samuti õige palju autoreid, olgu siin mainitud ainult mõni: Timo K. Mukka, Aksel Munthe, Julio Cortázar, Iris Murdoch, Arto Paasilinna, Lewis Carroll, Tove Jannson … oh, kardan, et ei jätku ruumi.

 

Sel aastal Nobeli kirjandusauhinda skandaalide tõttu välja ei anta. Mõned eestlased on väljendanud selle pärast kahjutunnet, sest just Balti vabariikide 100. aastapäeval oleks olnud nende hinnangul suurem tõenäosus kui kunagi varem, et selle saab mõni Balti kirjanik. Arvan siiski, et nii Eesti, Läti kui ka Leedu võivad saada kirjandusnobelisti ka ilma vabariigi aastapäevata, sest suuri kirjanikke meil ju ometi on. Kelle teie auhinna kandidaadiks esitaksite? Eesti nüüdiskirjanikest on auhinnakandidaadid olnud Doris Kareva, Jaan Kaplinski ja Viivi Luik.

Kuigi lahkunud kirjanikke enam pakkuda ei saa, on siiski väga kahju, et omal ajal Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks esitatud Jaan Krossist ei saanud nobelisti. Ta oli kogu uuema aja Balti kirjanduse lipulaev. Ikkagi on mõttes tema ja ainult tema. Ilmselt selline on Balti kirjanike saatus: kas ei ole autoritel sobivat poliitilist tausta, mis on selle auhinna puhul kahtlemata tähtis, või pole maailmas piisavalt tähelepanu pälvitud. Leedu autoritest on kahtlemata Nobeli auhinda väärt Kristina Sabaliauskaitė, kes on oma kõrge kunstilise tasemega tetraloogias kajastanud Leedu riigi ajalugu.

Armastan ja austan ka kõiki Eesti nüüdiskirjanikest kandidaate. Kuidas saaksin valida vaid ühe?

 

Millised on teie hobid? Mida teile meeldib teha siis, kui te parasjagu ei tõlgi? Ja tõlgite vist küll kogu aeg …

Mida kaugemale jäävad aastad, mil kogusin postmarke, näitlejate pilte, vanu rahamünte, värvilisi eksootilisi postkaarte etc., seda vähem on asju, mida võiksin nimetada hobiks. Töö, hobi ja elustiil on nii segunenud, et raamatute lugemisest on saanud minu töö, koera ja kassi kasvatamisest – igapäevaelu, teater, film, matkamine selle elu maiustamiseks. Siiski on jäänud üksainus lapsepõlve unistus: hea kaamera ja piisavalt aega looduspiltide tegemiseks, mida ka üritan igal vabal hetkel. Ja muidugi meri, mille vaatamisest, kuulamisest, haistmisest ei saa iialgi isu täis. Kokkuvõtteks – mu hobi ongi elu ise.

 


Danutė Sirijos Giraitė eesti keelest leedu keelde tõlgitud kirjandusteoseid

2018 Tim Janson, ,,Kartulimoos ehk Chelsea Win“ (Kaunase Kammerteater)

2017 Ilmar Taska, „Pobeda 1946“ („Pobeda 1946“)

2017 Rein Raud, „Rekonstruktsioon“ („Rekonstrukcija“)

2017 A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus“ II („Tiesa ir teisingumas“ II)

2017 A. H. Tammsaare, „Tõde ja õigus“ III („Tiesa ir teisingumas“ III)

2017 Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo, „Kõnts“ („Purvas“)

2016 Kätlin Vainola, „Lift“ („Liftas“)

2016 Diana Leesalu, „Kriminaalne õhtusöök“ („Kriminalinė vakarienė“)

2016 Mathura luuletused antoloogias „Poetinis Druskininkų ruduo 2016“

2015 Maarja Kangro luuletused antoloogias „Poetinis Druskininkų ruduo 2015“

2014 Imbi Paju, „Soome lahe õed“ („Suomijos įlankos sesės“)

2014 Rein Raud, „Vend“ („Brolis“)

2013 Leelo Tungal, „Seltsimees laps ja suured inimesed“ („Draugė mergaitė ir suaugę žmonės“)

2012 Karl Martin Sinijärve luuletused antoloogias „Poetinis Druskininkų ruduo 2012“

2011 Jaan Tätte, „Muinasjutt kuldkalakesest ehk Ristumine peateega“ („Sankirta su pagrindiniu keliu, arba pasaka apie auksinę žuvelę“)

2010 Andrus Kivirähk, „Sirli, Siim ja saladused“ („Sirlė, Simas ir slėpiniai“)

2010 Tiit Ojasoo, „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“ („Kaip paaiškinti paveikslus mirusiam triušiui“)

2010 Roy Strider, „Mässajad“ („Maištininkai“)

2010 Arthur Valdes, Aleksander Tassa ja Anu Lamp, „Keskööpäike“ („Vidurnakčio saulė“)

2009 A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I („Tiesa ir teisingumas“ I)

2008 20 setu muinasjuttu kogumikus „Egle – usside kuninganna“ („Eglė žalčių karalienė“)

2007 Tiit Ojasoo, „ГЭП ehk Gorjatšije estonskije parni“ („GEP arba goriačije estonskije parni“)

2003 Jaan Kross, „Paigallend“ („Sustinges skrydis“)

2001 Jaan Kaplinski, „See ja teine“ („Šis bei tas“)

1998 Doris Kareva luuletused almanahhis „Poezijos pavasaris“

1998 Eno Raud, „Naksitrallid“ („Pabaldukai“)

1997 Maaja Kallast, „Oh ajad, oh kombed“ („Laikai ir papročiai“). Tõlkija on raamatut leedu lugeja tarvis kohendanud ja täiendanud.

1995 Oskar Luts, „Kevade“ („Pavasaris“)

1995 Emil Tode, „Piiririik“ („Paribio valstybe“)

1990 25 eesti autori novellide kogu „Koduõue sirelid“ („Gimtinės alyvos“) noortele

1990 F. R. Kreutzwald, „Põhja konn“ („Šiaurės slibinas“)

1989 Rein Raud, „Minotauros“ („Minotaur“)

1989 Enn Vetemaa, „Õhtusöök viiele“ („Paskutinė vakarienė“)

1988 Rein Saluri, „Minek“ („Išvežimas“)

1988 Enn Vetemaa, „Meistrite kool“ („Meistrų mokykla“)

1987 Maurice Druon ja J. Saar, „Roheliste sõrmedega poiss“ („Žaliapirštis berniukas“)

1986 Leelo Tungal, Andres Jaaksoo, Raimo Kangro ja Andres Valkonen, „Šiaurės mergelė“ („Põhjaneitsi“)

1985 Jaan Kross, „Keisri hull“ („Imperatoriaus beprotis“)

1985 Paul-Eerik Rummo „Luuletused“ („Saulėgrižos šalis“, koostamine ja tõlge)

1984 Jaan Kruusvall, „Pilvede värvid“ („Debesų spalvos“)

1982 Juhan Peegel, „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ („Žuvau pirmąją karo vasara“)

1981 Ülo Tuulik, „Sõja jalus“ („Po karo batais“)

1980 Mati Unt, „Peaproov“ („Svarbiausioji repeticija“)

1978 Eduard Bornhöhe „Villu võitlused. Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad“ („Vilaus kovos. Kuningaikštis Gabrielis“)

 

Tunnustus

2018 Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia ilukirjandusliku tõlke kategoorias (eesti keelest võõrkeelde)

2010 PEN-klubi Leedu aasta parima tõlke auhind

1999 Maarjamaa Risti V klassi teenetemärk

1986 Juhan Smuuli nimeline kirjanduse aastapreemia

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht