Armsad vennad ja õed Jaan Krossis!

Inese Zandere

Oli põuane südasuvi, kui lugesin esimest korda romaani „Kolme katku vahel” venekeelset tõlget. Süvenemisega raamatu jahedusse suve kuumus taganes. Raamatus oli palju lund, järske ja libedaid tänavaid, soojaks kütmatuid müüre, palju külma merd, rõsket ilma, erineva tihedusega jääd ja jäist tuult – õigupoolest oli see väike jääaeg. Lugeda tuli aeglaselt, ettevaatlikult, nagu sumades lumes või kartes libiseda jääl. Ning seda mitte ainult selle tõttu, et Jaan Krossi laused pole lumest puhtaks roogitud sirged kõnniteed või et, nagu juba ütlesin, lugesin raamatu venekeelset tõlget. Vaid ka selle tõttu, et igal leheküljel tuli ületada Russowi, Krossi ja iseenda kahtlusi – kas see, mida inimene teab, ütleb, kirjutab, võib olla tõsi? Kas inimene teab või ainult arvab, et teab? Kas ta saab aru või ainult mõtleb, et saab aru? Kui ta jutustab – mis kontekstis, mis eesmärgiga, kellele ja mispärast? Ning mis tähenduses räägitakse tõest? Ühes intervjuus, kus Jaan Krossilt küsitakse „ajaloo õppetundide” kohta, ta vastab: „Päris esimene õpetus on selline: pole peaaegu mitte midagi sellist, mille peale on võimalik kindel olla. Järgmine: peaaegu kõik, mille peale oleme kindlad, võib lõppude lõpuks osutuda illusoorseks.”

Suve avali akende öödel, jaheda raamatuga padja all, siiski piineldes tuleva ajaloo palavikus, nägin taevas tähesadu. Aga unisest peast sõnad muundusid ning see, mis seal õhust särades sadas, ei olnud minevik, need polnud mingid lagunenud asteroidid või meteoriidid. Minu unenäos olid need kehastunud faktoiidid ehk sündmused, mis polegi eksisteerinud enne ilmnemist mõnes avalikult levitatud jutustuses, aga jutustatuna tunduvad nii usutavad, et neile leidub aina enam ja enam pealtnägijaid.

Kui mul õnnestus kuumusele vaatamata välja magada – lakkasin kahtlustamast kõike ja kõiki, sain tagasi naljasoone – meenus mulle Krossi muie: „Teadmisi olgu küll piisavalt, siiski mitte liiga palju, mitte enam kui vaja fantaasia ergutamiseks. Igas usutavuses ja täpsuses peab olema ka juhuslikku elementi …”

Krossi kahtluste ja eneseiroonia tervislik jahedus pole mind saatnud mitte ainult sel kuumal suvel.

Aastal 2006, kui minul ja teisel tänase sündmuse süüdlasel, tõlkija Maima Grīnbergal, oli õnn külastada Jaan Krossi ja Ellen Niitu nende kodus, panin tundide kaupa kirjaniku kannatuse oma küsimustega proovile. Ka selle küsimusega, mida ikka ja jälle olen tahtnud esitada oma vanemate põlvkonnale, niinimetatud esimese vabariigi põlvkonnale. Mis juhtub, kui inimene saab aru, et on toimunud saatuslik murrang ning mitte miski ei saa enam olla nii, nagu on olnud, ega nii, nagu on loodetud?

Jaan Kross vastas: „Esialgu püüdsin ma piirduda vaatlemisega. Ning mäletamisega. Mulle tundus, et mäletan kõike, mis on enam-vähem mäletamist väärt. Ning ilmselt trööstisin ennast mõttega, et Stalin on minust vanem, et tema kärvab maha esimesena, ning et pärast seda tulevad usutavasti suured muutused. Ma küll ei teadnud veel, millised, aga mõtlesin, et kui mul õnnestub ellu jääda, siis tõenäoliselt pääsen tagasi ning siis arvatavasti avaneb mul võimalus seda korjatud ja kogutud materjali praktiliselt kasutada. Ma hakkan seda kirja panema.”

Pinnisin kirjanikku, kas seda võiks tõlgendada nii, et teadlik hakkamine kroonikuks oli talle „seesmine väljapääs” sellest olukorrast, sellest murrangust. Saamine selliseks kroonikuks nagu Russow, kes kirjutab oma aja kroonikat, ning see tegevus päästab väljapääsmatuse tundest? Kross vastas: „Peaaegu nii. Tookord ma küll kujutasin seda ette väga minimaalse konkreetsusega, aga midagi sellelaadset oli võimalik aimata.”

Jaan Krossi „Kolme katku vahel” peategelane ning kirjanik ise on meile kõigepealt vaatleja, kelle teadvus jääb ärkvele, vaatleja, kes mõtleb – kusjuures tema vaibumatu valvsus pole suunatud ainult ümberringi toimuvale, vaid niisama suurel määral ka iseendale. Ning just selle tõttu on nii suur inimlikkuse ja siiruse jõud krooniku Balthasar Russowi ning, julgen uskuda, ka kirjanik Jaan Krossi viimases palves oma Issandale: olgu talle andeks antud see, mida Jumal ise vahest ei märkaks talle andeks andma hakata – see, et sel hirmsal ajal on ta suutnud olla õnnelik.

Tõlge, mida me täna siin esitleme, on sellest hetkest peale ka läti kirjanduse ja läti keele fakt. Teades, kui ergutavalt, keeleressursse ning võimalusi mobiliseerivalt on Krossi proosa mõjunud eesti keelele, ning teades, kui innukas läti keele avatuse ning vastupidavuse proovilepanija on alati olnud tõlkija Maima Grīnberga, on selge, et  „Kolme katku vahel” stilistiline rikkus tõlkes paneb liikuma sügavaid läti keele kihte ning avab uusi väljendusvõimalusi, kutsub välja läti kirjandust. Ajalugu ongi Jaan Krossi sõnul ainult haarav lugemisvara. Ajalugu on kirjandus.

Kõne Jaan Krossi romaani „Kolme katku vahel” lätikeelse tõlke avamispeol Eesti saatkonnas Riias 12. XII 2012.

Inese Zandere on tunnustatud ja autasustatud läti luuletaja, lastekirjanduse kirjastaja ning ajakirjanik.

Tõlkinud Maima Grīnberga

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht