Arvo Valtoni eesti asi

Pika elu jooksul kujunes Valtonist meie hõimurahvaste kultuuride asjatundja ja soome-ugri sildade ehitaja.

EVA TOULOUZE

Arvo Valtoni panus eesti kirjandusse on olnud suur ja mitmekesine. Sellest on põhjalikumalt kirjutanud ja kirjutavad edaspidigi kirjandusteadlased. Kuid kokkuvõtlikult võib nentida, et kirjanduselus oli Arvo Valton eelkõige andja, kes pühendus aega ja jõudu säästmata südamelähedastele teemadele. Austusavaldusena inimesele, tänu kellele sai Eestist minu kodumaa,* tahan keskenduda ühele tahule tema tegevusest, mida võib nimetada eesti asja ajamiseks kõige laiemas mõttes: tahan kõnelda Arvo Valtoni tegutsemisest soome-ugri rahvaste, nende keelte ja kultuuride heaks, mis kujuneski tema elu lõpukümnenditel kui mitte ainsaks, siis vähemasti kõige olulisemaks tegevusvaldkonnaks.

Miks just soome-ugri? Oma sügava soome-ugri tungi poolest sarnanes Arvo vägagi vanema põlve fennougristidega: küllap ajendas teda soov tugevdada seoseid oma lätetega, pääseda ligi oma identiteedi allikatele … Ja kuna eestlaste identiteet on ennekõike keeleline, muutus keelesugulus ka tema silmis esmatähtsaks. Arvo kreedoks ei olnud mitte teadus, vaid pigem romantika – ilus ühtekuuluvustunne. Seda tugevdas veelgi tema patriotism ja küüditatu maailmanägemine – arusaam okupandi impeeriumimeelsusest ning solidaarsus nendega, kes on pidanud toda iket kandma. Niisugune pooleldi romantiline ja pooleldi poliitiline lähenemine seletab paljusid Arvo valikuid. Tunnistan, et sageli põhjustas see meie vahel ka (õnneks sõbralikke) vaidlusi. See seletab ka tema vankumatut armastust soome-ugri rahvaste vastu ja tema kiindumust nende kirjandustesse. Kuidas see väljendus, sellele püüangi järgnevalt pisut valgust heita.

Arvo Valtoni nimega olin tuttav veel enne, kui ma temaga 1990. aasta suvel isiklikult tuttavaks sain. Toona teadsin teda just soome-ugri aktivistina ja kirjanikuna mõnevõrra vähem. Minu ungarlasest sõber Péter Domokos, kes oli pühendanud kogu oma teadustöö just soome-ugri kirjandustele, oli mulle edastanud 1989. aasta Joškar-Ola soome-ugri kirjanike konverentsi materjalid, mille hulgas oli ka Arvo kõne, kus ta julgustas soome-ugri kirjanikke edendama omakeelset haridust. Samal ajal kui enamikus kõnedest väljendati nördimust põliskeelte saatuse üle, kõlas Arvo üleskutse värskendavalt ja ka sütitavalt ning mõnigi soome-ugri kirjanik sai sellest innustust pikkadeks aastateks.

Sellest sai alguse üks Arvo tegevuse põhisuundi – soome-ugri kirjanduselu korraldamine. Teine konverents, mis toimus 1991. aastal vahetult enne Eesti iseseisvumist Espoos, kinnitas soome-ugri kirjanike soovi arendada suhteid ja Arvo võttiski ohjad enda kätte: jaanuariks 1992 kutsus ta soome-ugri kirjanike liitude esindajaid Tallinna, et arutada võimalusi luua rahvusvaheline ühing. Üllataval kombel olid mõttele vastu ainult soomlased, kes ilmselt pelgasid, et vaesemad ametikaaslased võivad hakata neid ära kasutama … Esimene kohtumine lõppes tulemusteta, otsuse vastuvõtmine lükati edasi kuni järgmise kokkusaamiseni, mis toimus 1993. aastal Ungaris Egeris.

Valtoni rahvuslus tagas talle suure populaarsuse, kuid tekitas ka pingeid: Egeri soome-ugri kirjanike konverentsil tegutsesid kulisside taga Venemaa saatkonna töötajad, kelle eesmärk oli külvata delegatsioonide seas kahtlusi eestlaste, nende salakavalate „Nõukogude Liidu lagundajate“ suhtes. Tõepoolest, Péter Domokosi soovitusest hoolimata Arvot äsja loodud Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni esimeheks tol korral ei valitud.

Korralduslikku tegevust jätkas Arvo sellest hoolimata. Juba 1996. aastal Lohusalus toimunud konverentsil valiti ta üksmeelselt presidendiks ning seda funktsiooni täitis ta kokku 14 aastat. Arvo Valton kehastab aega, mil nii lääne nii kui ka Venemaa soome-ugri kirjanikud töötasid koos ühise eesmärgi heaks saada üksteisega tuttavaks, edendada soome-ugri keeli kirjanduse ja vastastikuste tõlgete kaudu. Nagu kirjutas üks komi kirjanik Arvo surmast teada saades: „Terve õhtu olen meenutanud meie kokkusaamisi, kirjavahetust, ühiseid töid … Terve meie imeilusa elu rikkusid poliitikud.“ Arvo tööd jätkas innukalt tema järeltulija, ungarlane János Pusztay. Nüüd aga on alanud uus kurb ajastu: Venemaa soome-ugri kirjanikud küll kohtuvad, kuid ilma oma lääne kolleegideta. Raudne eesriie on mõneks ajaks taastunud …

Alates 2010. aastast ei olnud Valton niisiis ametlikult enam Soome-Ugri Kirjanduste Assotsiatsiooni president, küll aga jätkas ta oma tegevust, luues fondi, mille kaudu sai toetada Venemaa soome-ugri kirjanike teoste avaldamist. 2007. aastast alates antakse Eestis hõimurahvaste programmi toel välja soome-ugri kirjanduspreemiat (viimastel aastatel Venemaale rahalisi auhindu edastada kahjuks ei saa ning seega on väljaandmisse tekkinud paus). Kuni 2019. aastani oli Arvo Valton selle preemia žürii esimees, mis võimaldas tal endiselt olla kursis lähemate ja kaugemate hõimurahvaste kirjanduslike saavutustega.

Peale korraldusliku tegevuse oli Valton ka sisuldasa aktiivne. 1996. aasta Lohusalu konverentsil julgustas ta soome-ugri kirjanikke ehitama kultuuride vahelisi sildu ning ta ise oli selles eeskujuks. Sõna „aktiivne“ ei võta tema tegevust sel alal piisavalt hästi kokku. Valton tõlkis kirglikult ja ilmselt pühendaski sellele tegevusele suurema osa oma ajast. Ta on avaldanud umbes 70 tõlkeraamatut: kakskeelseid luuleraamatuid, sealhulgas antoloogiaid (eri perioodide soome-ugri luuleklassika, mari, mordva, udmurdi ja komi naisluule), tõlkeid eesti keelde kõikidest soome-ugri kirjandustest (sarjas „Väikeste rahvaste suured kirjandused“), üksikautorite luulekogusid eestikeelse luuletõlke ning vene- ja ingliskeelsete reaalustega. Ta tõlkis ka proosat, proosatõlgete hulka kuuluvad mordva, mari, udmurdi ja komi proosa antoloogiad, samuti mõningad romaanid. Tublisti pühendus Valton ka oma küllap lemmiktegevusele, eeposte tõlkimisele. Muidugi ei tõlkinud ta neid teoseid otse soome-ugri keeltest. Kuid Eestis ja mujalgi on piisavalt palju haritud soomeugrilasi, kes on suutelised valmistama reaaluseid tõlkeid eesti ja vahel ka vene keelde, ning just nende põhjal Arvo töötaski. Sedasorti koostöö kujunes teinekord vägagi põhjalikuks. Nii näiteks juhtus, et kui Valton võttis ette udmurdi kirjaniku Mihhail Petrovi romaani „Vana Multan“, millest oli juba olemas venekeelne tõlge, lähtus ta trükis ilmunud venekeelsest variandist, mille autor ise oli kinnitanud. Udmurdi luuletaja Muš Nadii aga juhtis tähelepanu asjaolule, et autori heakskiidust hoolimata ei vastanud vene tõlge paraku siiski udmurdi originaalile ja Arvo pidigi kogu tehtud töö ümber tegema – lähtudes nüüd juba Muš Nadii valmistatud korrektsetest reaalustest. Nõnda juhtus, et just eesti keeles ilmunud raamat on tõetruu tõlge udmurdi keelest.

Väikerahvaste kirjandust tõlkides innustas Valtonit korraga mitu eesmärki. Muidugi soovis ta, et eestlastele oleks võimalik tutvustada nii paljusid soome-ugri keeltes kirjutatud teoseid kui vähegi võimalik. Kuid ka siin mõtles Valton taas poliitiliselt: ta kasutas tõlkeid võõrkeelde kui ülimat stiimulit, mis julgustaks noori kirjutama oma keeles. Tõlgitud tekstide kvaliteet ei pruugi alati kõige vapustavam olla, kuid olulisem oli see, et vähetunnustatud väikerahvaste literaatide teostele sai osaks tähelepanu, nii et need pääsesid eesti keele kaudu maailma. Ma ei kahtle, et täna leinavad Arvo Valtonit paljud soome­ugrilased – nii paljudele andis ta lootust ja väljavaate!

Meenutades tõlkeraamatute aukartustäravat hulka tuleb muidugi mainida Valtoni sõprust kirjastaja Riho Rajandiga, mõttekaaslasega, kes teda selles töös alati toetas.

Kahtlemata kujunes Arvost tema pika elu jooksul meie hõimurahvaste kultuuride asjatundja. Ta tundis isiklikult paljusid praegugi tegutsevaid kirjanikke, samuti oli ta tuttav paljudega, kes on viimastel aastakümnetel meie seast lahkunud. Meenutagem komi kirjanikest Gennadi Juškovi, vanema põlvkonna esindajat Albert Vanejevit ja Vladimir Timinit, kelle proosat Arvo on tõlkinud, ning unustamatut Elena Kozlovat, komi kirjanike liidu kauaaegset esimeest, kelle lasteproosat Arvo on eestindanud. Udmurdi keelest tõlkis Arvo nii klassikat kui ka elujõus autorite loomingut, eriti lähedast koostööd tegi ta seejuures põlvkonnakaaslase Sergei Samsonoviga. Ja kuidas saaks unustada neenetsi kirjanikke Prokopi Javtõsõid ja Juri Vellat, või mansi kirjanduse suurkuju, šamaan Juvan Šestalovit, kes olevat kunagi sõbralikult ähvardanud Arvo putukaks muuta?

Oma teadmisi oli Valton alati aldis jagama. Selleks õpetas ta Tallinna ülikoolis soome-ugri kirjandusi ja kahtlemata sai selle tegevuse juures nautida oma tõlketöö vilju, sest tal oli, mida tudengitele lugemiseks pakkuda. Viimastel aastatel püüdis ta soome-ugri kirjandusi käsitlevasse mõttelukku jätta oma märki veel teiselgi viisil avaldades kaks raamatut, milles jagab oma kogutud teadmisi. Esimesena ilmus 2018. aastal kirjastuselt Ilmamaa „Vaateid soome-ugri rahvaste kirjandusele“. Raamatus, mille iga peatükk käsitleb ühe rahva kirjandust, tutvustab Valton nende kirjanduste ajalugu, esitades siin-seal ka spetsialistide kommentaare. Lisaks esitatakse näiteid nende rahvaste kirjandustest, nii et informatiivne raamat on üksiti ka omamoodi antoloogia. Iga peatükk lõpeb ülevaatega vaadeldava rahva kirjanduse tõlgetest eesti keelde.

Neli aastat hiljem ilmus Valtoni sulest samalt kirjastuselt veelgi väärtuslikum teos „Soome-ugri minu elus“. Selles teoses jagab Valton isiklikumat laadi lugusid oma sidemetest soome-ugri kirjanikega. Peame olema tänulikud, et Valton teose kirjutamise ette võttis. Siin jutustab ta oma kontaktidest kirjanikega, soome-ugri kirjanike kongressidest, oma tõlketöö tagamaadest. Raamatut kommenteerides rõhutab Art Leete autori üksildust (Keel ja Kirjandus 2023, nr 4). Sellest hoolimata, et ta hea meelega mainib hulka inimesi, kes on olnud tema teekaaslasteks, tegi ta suure osa tööst ära ihuüksinda. Eriti tähtis on see, et algatus pärines alati temalt. Kui sageli on Arvo tüüdanud kõikvõimalike fondide töötajaid, et saada raha mõne oma projekti tarvis? Vahel esitas ta korraga kolm-neli taotlust ja kurvastas siis, kui kõik kohe toetust ei leidnud. Ja tuleb nentida, et kui Valton algatas Eesti Kirjanike Liidu nimel mõtte soome-ugri rahvusvahelisest assotsiatsioonist, oli ta EKLis tõepoolest üksi. 1990ndate alguses tõmbas eesti kirjanikke kaua suletud olnud lääs – vähe leidus neid, kes vaadanuks itta! Küllalt ju vaadatud …

Nõnda jäi Arvo seda liini esindama üksipäini. Ta tegi seda visalt ja loominguliselt. Igale soome-ugri kirjanduste kongressile saatis ta esinduslikke Eesti delegatsioone, mis koosnesid enamasti nooremast kirjarahvast, kellele oli juba huvitav avastada neile tundmatut Venemaad … Olukorras, kus Venemaa soome-ugri aladelt osalesid kongressidel sageli ikka ühed ja samad vanemad olijad, sai Eesti tänu Valtonile hea maine kui värske ja uuenev kirjandusriik. Nentides, et Arvo Valton on korda saatnud midagi erakordset, teeb Leete kokkuvõtva järelduse: „Nii ongi Valtonist kujunenud üks meie soome-ugri suurkujusid. Ütlen ausalt, et kogu see saavutuste raskesti hoomatav hulk teeb kadedaks. Soome-ugri rahvaste kultuurielule kaasaelajate jaoks on need mälestused aga hindamatu aare.“

* Arvost sai minu esimene eestlasest sõber, kui 1990. aastal esimest korda Eestit külastasin. See, et ta võttis mind oma perega vastu, aitas mul kohaneda siinse eluga, Eesti oludest ja meelsusest aru saada. Tema kõrval „kasvades“ õppisin minagi eesti asja ajama.