Auhind – Hästi elusad novellid

PILLE-RIIN LARM

2. märtsil kuulutati 50. korda välja Friedebert Tuglase novelliauhinna laureaadid. Auhindu on igal aastal kaks ja need määratakse eelmisel aastal ilmunud parimate novellide eest. Auhinna pälvisid Lilli Luuk novelli „Kolhoosi miss“ eest (Looming nr 3) ja Tauno Vahter novelliga „Taevas Tartu kohal“ (Looming nr 1 ja kogumik „Pikaajaline kokkusaamine“). Parimate mulluste novellide hulka arvati veel Mart Kivastiku „Reku“ (Looming nr 5), Paula Nerve „Päev, mil Cathy suri“ (Vikerkaar nr 7-8) ja Mari Saadi „Tuletuul“ (Looming nr 3). Žüriisse kuulusid Maarja Kangro (esimees), Heli Allik, P. I. Filimonov, Mart Velsker ja Kristi Viiding.

Kui palju novelle mullu ilmus ja žürii luges? Konkurents oli vist ebatavaliselt tihe.

Maarja Kangro: Novelle oli väga palju tõesti. Kui oleksime masinad, oleksime läbi lugenud oma pool tuhat novelli, sest juba novellikogusid üksi ilmus üle 45. Õnneks me masinad ei ole ja suurema osa novellidega (või kogudega) oli ikka nii, et keegi viskas kiire pilgu peale, ahah, paberikorvi. Mina olin juba eelnevalt novellimaastiku läbi kamminud, kuna olen ka „Eesti novell 2021“ tiimis. Igal žüriiliikmel oli siiski ka südamelähedasi lugusid, mis lõpuks isegi nominentide hulka ei mahtunud.

Mis sai otsustavaks just Lilli Luugi ja Tauno Vahteri novelli auhindamisel?

Võidulugusid ühendab see, et need on hästi elusad. Lilli Luuk ja Tauno Vahter on mõlemad kaasahaaravad jutustajad, osanud leida ehedalt mõjuva jutustajahääle, ja see on ju kirjanduses põhiline. Meeldivalt peenekoelise autoripilguga kirjutajad on suutnud oma lood ka kenasti tervikuks sõlmida. Mõlema lood räägivad lähiminevikust, nii et hakkasin pärast žürii-istungit mõtlema, kas otsustamisel võis mingit rolli mängida ka põlvkondlikkus – aga no ei, see ajastu ja olustiku reprodutseerimine polnud siiski põhiline. Ajastuline taust peab ikka orgaaniliselt looga ühte sulanduma, mõjuma endastmõistetava elemendina, ja neis lugudes see nii ongi. Lilli Luugi lool on tõsine sotsiaalne tagapõhi, Vahter on esitanud oma loo aga sihiliku kergusega, kogu aeg on hea naljakas lugeda. Eks Luugil ole ka huumorit, aga see on rohkem selline ajastuelementide tragikoomika. Olen kindel, et kui need lood kellelegi ette lugeda, siis kuulaja magama ei jää. Seda võikski Tuglase auhinna žürii alati silmas pidada.

Friedebert Tuglase novelliauhinna žürii esimees Maarja Kangro ja laureaat Tauno Vahter. Auhinna pälvis ka Lilli Luuk.

Kris Moor

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht