Avatud kriitika ülistus

Laureaadi kõne Ants Orase nimelise kirjanduskriitika auhinna kättesaamisel 8. detsembril 2019

Tiit Hennoste

2017. aasta Orase preemia laureaat Berk Vaher alustas oma kõnet nii: „Tundub, et mingi eriline rahutus või rahulolematus valdab viimaste aastate arutelu kirjanduskriitika üle. Kas see päriselt nii eriline ongi? Tiit Hennoste haigutas demonstratiivselt ka eelmisel ja üle-eelmisel kümnendil, see ei peaks ju ammu enam uudiskünnist ületama. Ometi võtsid üht järjekordset haigutust vägagi südamesse Joosep Susi ja Pille-Riin Larm, kellelt märtsis ilmus mahukas mõtiskluste ja tähelepanekute kogu „Me kiretu kirjanduskriitika“. Just nii lohutu pealkirja alla võtsid nad kokku eelmise kahe aasta jooksul ilmunud arvustused ja artiklid, kuigi tõid välja ka mitmeid ergumaid erandeid ja osutasid samuti, et kurtmised kriitika jõuetusest kõlasid juba 40 aastat tagasi.“

Kõigepealt kiretus ja jõuetus. Kirjakeele seletussõnaraamatust leidsin mitu näitelauset kire ja veel palju enam jõu kohta. Aga jõuetuse all leidus vaid neli tuima näidet ning kiretuse juures üksainus lause: „Leigust ja kiretust on kriitika ette heitnud isegi armastuslüürikale.“ H. Runnel. Lause ise paistab pärinevat aastast 1966. Ma küll ei arva, et tänavu kirge ja jõudu vähe olnuks. Loetagu kas või preemianominentide seisukohavõtte Eda Ahi üle. Aga olulisem on muidugi see: mida see Hennoste haigutab?

***

Kirjaniku puhul on peetakse juba aastakümneid lahus erinevaid alamkirjanikke. Üks on kirjanik kui inimene, kellel on oma sõbrad ja vaenlased, ideoloogia ja identiteet, saapanumber ja veinieelistused. Teine on kirjanik-müügiagent, kes proovib elatuda oma loomingust. Kolmas on kirjanik kui teose autor, kes romantilises ja modernistlikus maailmas kannab nime Looja, postmodernismis aga Suur Kombinaator. Ja neljas on kirjanik kui tekstisisene autorikuju, kes võib püsida ja muutuda nagu suudab.

Nende rollide tähtsushierarhia on aegade jooksul mitu korda muutunud. Viimasel paarikümnel aastal on olulisim muutus müügiagendi suur tõus. Kirjanduselust on saanud show, mille käigus agendid ja toimetajad, reklaamijad ja ajakirjandus, Amazon ja lennujaamad konstrueerivad valmis kirjaniku kui toote ja parimal juhul kui kaubamärgi. Kui keegi soovib ilunäidet, siis sobib kas või Sofi Oksanen. Tõsi, Eestis see eriti ei tööta, aga see on omaette teema.

Miks ma sellest räägin? Mul on üleskutse: lahutada osadeks ka kriitik. Üks on kriitik kui inimene, teine kriitik kui kaubamärk ja toode, kolmas arvustuse autor ja neljas hääl arvustuses.

***

Siin ja praegu ei taha ma kõnelda kriitikust kui inimesest ega tootest-kaubamärgist. Piisab ühest lausest. Kui kriitik haigutab, siis on see toote haigutus. Ma tahaksin kõnelda autorist ja tema häälest arvustuses. Ma ei kõnele kriitikast, mida kannavad mõtted ja muljed. See võib olla väga huvitav nagu omal ajal Mati Undi tööd. Ja see võib olla kole lugemine, kui tekstist saab hüüumärkide rida, sõbra ülistus või labane populism, mis räägib kirjandusest „rahva“ nimel. Ma tahan kõnelda sellest kriitikast, mille tuumaks on analüüs.

Seda võib jagada mitmel viisil. On filosoofiline kriitika, mis seob kirjaniku filosoofide saba külge lohisema. On sotsioloogiline kriitika, mis paneb raamatu ja autori „kirjandusväljale“ positsiooni eest võitlema. On ideoloogiline kriitika, mis vaatab kirjandust läbi kindla ideoloogia pilu. Ja on üha enam identiteedikeskne kriitika, olgu identiteediks rahvus, sugu või keel. Ja nii edasi. Ma tahaks teha ühe omamoodi jaotuse. Nimelt ma eristaks suletud ja avatud kriitika. Unustan siin tänapäeval nii olulised viiskümmend halli varjundit ja võtan eristamiseks lihtsalt kaks skaalat.

Ühel skaalal on kriitika kirjutamine kui protsess. Selle lähtealuseks on kriitiku lähenemisviis teosele. See võib käia ülalt alla või alt üles, kui kasutada teaduse tavatermineid. Ülalt alla kriitika alustab teooriast või (hüpo)teesist ning läheb teose kallale nende abiga. Teos on selles lähenemises näide, mille rolliks on tõestada väide. See on suletud kriitika lähtepunkt. Alt üles kriitika alustab teosest ilma hüpoteesideta ja vaatab, milliste üldistusteni protsess välja viib. See on avatud kriitika teekond. (Vahemärkuseks, üks pole hea ja teine pole halb, lihtsalt valikud on erinevad.)

Kirjutamine algab ammu enne kirjutamist, algab teksti sisse minemisest, sisseelamisest. See on sügavalt isiklik ja emotsionaalne tegu. Aga kriitiku rolliks ei ole väljendada oma vohavaid tundeid. Kriitikul tuleb minna edasi ja teha sama, mida ütles kunagi Ants Orasele nii oluline T. S. Eliot luule kohta: anda oma tunnetele objektiivne korrelaat. Selle leidmine on alati arvustatavast tekstist välja minemine, teosest välja elamine. (Veel kord sulgudes. Objektiivne korrelaat ei ole subjektiivsuse puudumine. Objektiivne korrelaat on siin lausungite ja faktide kogum tekstis, mis aitab lugejal minna tagasi kriitiku lähteemotsioonini.)

Teisel skaalal on tekst, kriitiku töö produkt. Minu jaoks tähendab hea tekst kolme asja.

Üks on lööv lause, mis tabab arvustatavat teksti võimalikult naelapähe. Selles olen ma samuti Elioti usku, kelle kohta on öeldud, et ta ohverdab mõnikord osa tõest lööva lause nimel. Teine asi on julgus. Kriitik algab julgusest öelda oma arvamus välja. Argus on patt. Kirjutasin viisteist aastat tagasi luule aastaülevaates sellest, et kõike ei pea üle vaatama, et kesine peabki kõrvale jääma. See tekitas tugeva pahameele. Ma olen endiselt seda meelt. Tõsi, maailm on muutunud. Vanal heal ajal nõudis julgust öelda midagi negatiivset, eriti mõjuka autori kohta. Ajal, mil somekatel keeb sõimust üle, nõuab sama palju julgust öelda kellegi kohta positiivselt.

Teine on kompositsioon, mille ehitamine tähendab lõikude ja lausete mõnikord lõputuna näivat ümbertõstmist. Kuni arvustusest saab omaette tekst. Oma sisemise liikumisega, oma tõusude ja langustega, oma alguse ja lõpuga. Siin lähevad suletud ja avatud arvustus natuke lahku. Suletud arvustuse kompositsioon on üldjuhul tasakaalu mõõdetud ja kaalutud. Avatud arvustuse kompositsioon sõltub arvustatavast tekstist ja võib moodustada kas või punguvate põigete kogumi, mis paneb toimetaja juuksevärvi muutuma. Muidugi ei pruugi hästi komponeeritud tekst olla sama hea lugeja jaoks. Kohati paistab, et lugejat ei huvita see üldse. Aga ma ikka loodan, et hästi komponeeritud tekstil on sama omadus, mida kõige paremini on väljendanud saarlased õllest kõneldes. Õlle puhul ei ole tähtis see, kas seda tehakse palju või vähe. Tähtis on see, et õlu peab joojat küljes hoidma.

Ja kolmas on viited välja. On arvustused, mille välise piiri paneb paigale kasutatud kirjanduse loend. Nii mõnigi kord lööb kriitiku lugemus lugeja otsesõnu tummaks. Aga mitte see ei ole kõige tähtsam. Tähtsam on see, et selline lähenemine lööb teksti ja lugeja lukku. See ütleb: siiamaani ja mitte edasi. See on suletud kriitika tee. Avatud kriitika tee viib tekstist välja teistmoodi. Allikate asemel on seal lahtised lõngad: vihjed, allusioonid, analoogiad jne.

Oma arvustusele viidates. Mulle meeldivad analoogiad ja ajaloolised seosed, sealjuures mõni kord teadlikult veidi viltu viivad: „Aasta varem oli Sinijärv leiutanud sõna etnofuturism ja 1989. aasta juunis luges eesti huviline sellest esimest korda futuristliku nimega ajalehest Edasi.“ Mulle meeldivad vihjed („Huvitav, kas poliitilise korrektsuse huvides peaks soolisusele viitavad terminid naisriim ja meesriim ära muutma?“). Mulle meeldivad allusioonid: „„Tänava lugemissaal“ on futuristlik metafoor, aga selge ja lihtne nagu lehma ammumine.“ Need on laused, mis ideaalis võiks panna lugeja neid mööda edasi minema. Aga veel olulisem on see, et need võiksid lugejat inspireerida.

***

Ikka on küsitud, kellele kirjutab arvustaja? Kindlasti lugejale ja kindlasti mitte autorile. Aga mu arvates ikka ka iseendale. Ma kirjutan loomulikult selleks, et kõigist neljast autoriküljest paremini aru saada. Aga selle kõrval olen ma ka ise autor, keda motiveerib löövate lausete loomise, teksti komponeerimise ja lahtiste lõngade leidmise mõnu.