Barbar ja esteet Johannes Semper

Brita Melts

Johannes Semper, Päevaraamatud. Toimetanud Katre Ligi. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2013. 422 lk. Johannes Semperi (1892–1970) säilinud päevaraamatute ilmumine trükis tundub pigem üllatuse kui pikisilmi oodatud sündmusena. Tegemist ei ole pealegi tervikliku ega ühtlase tekstikogumi, vaid kolme nii ühiskondlikult taustalt kui isikliku elu varjundeilt erineva etapi ajastu kliimat järgivas stiilis dokumenteerimisega.

„Päevaraamatutes” on koos Semperi germaani-romaani filoloogia õpingute aega (1910–1914) kajastav Peterburi päevik (1912/13), teiseks aastaid 1941–1944 puudutav „Sõja ajal Nõukogude tagalas” (esimese ja teise osa vahele jäävat luulepäevikut „Pro Domo Sua” võib arvata proosapäeviku teise ossa, kuna on ajaliselt sellega kattuv) ja viimaks kõige pikemat ajalõiku hõlmav osa aastaist 1955–1970. Seega on ühte köitesse koondatud justkui kolm eri retoorikas ja detailitundlikkuse astmega kirjutatud raamatut. Ka Semper ise on osutanud oma loomuse muutlikkusele ning ambivalentsusele, mis nii või naa kujundavad ka teksti: „Ma ei ole oma loomus ikkagi ühtlane. Ühelt poolt olen ma jämedajooneline, teiselt poolt liig peenejooneline ja diskreet. Barbar ja esteet! Missugune pool võidab? Ma tahaksin olla ühtlasi elumees ja inimene – kunstihing, kes elust just seda peaks leidma, mis teised mitte ei leia. Žestide inimene ja tundmuste inimene! Ah, kuidas ma vihkan sentimentaalsust, tundmuste väiksust ja värvideta läikimist!” (lk 14). Ometi jagub sentimentaalsust tema päevikuis küllaga, rääkimata kõigest muust.

Päevikute esimene osa 30. oktoobrist 1912 kuni 30. detsembrini 1913 moodustab üle poole raamatu kogumahust. Tollast ajastudiskursust järgivana on see tudengipoisi diaariumgi täidetud sümbolismi ja estetismi lummusega. Kui hilisemates mälestustes on Semper kirjutanud, et „tolleaegne Venemaa pealinn ei ergutanud üksnes mu kirjanduslikke kalduvusi, vaid avas mulle ka esmakordselt teaduse varasalved, teatri, muusika ja kunsti rikkused. Tulist poolehoidu leidsid eeskätt julged eksperimendid ja otsingud kõigis kunstides [—]”,1 siis nooruspäevikus võib jälgida eriti armastuskunsti täiuslikkuse poole püüdlevat viljelemist („Aga see ei ole armastus, kui ma teda puudutades enam oma kätt kui teda tunnen”, lk 193) – kuni üksikasjalikult kirjeldatud unistuste ja ettekujutusteni välja. Muude kunstidega seonduvad rikkused kajastuvad päevikus enamasti niivõrd, kui need pakuvad tausta palavatele kohtumistele tütarlastega. Võib arvata, et vähemalt esialgu ei olnud päevik mõeldud kõigile lugemiseks – tegemist on poisikese isiklike hingelõõmade kompleksse ja anonüümse kompotiga, armunud pajatsi ülevoolava tundlemise sõnastamisega. Kirjutamise hetkel on teavet anonüümsusega looritatud sedasi, et tudengis armastuse äratanud naised on kirjapildis varjunud enamasti initsiaalide taha. Nende pärisnimed saab teada käsikirjalise päeviku tagakaane siseküljele ilmselt hiljem (?) tehtud märkmetest, nagu valgustatakse leheküljel 218.

Kõnekate päevasündmuste kajastusi või faktilist isikulugu päeviku esimene osa ei paku, seega koosnebki tervelt pool „Päevaraamatutest” tundepalanguist, ideaalse armastuse otsingust, lämmatavatest armupiinadest ja -kadedusest, naise psühholoogia uurimisest, siseheitlustest, kinnisideedest ja millest kõigest veel! Seesuguse materjaliga põlistab Semper oma prantsuse vaimust võrsunud liialdatuseni kultiveeritud romantilis-esteetilise stiili nii elus kui kirjasõnas. Näib, et tudengipoisi „sümfooniline elu” kirevas suurlinnas oli juhuste ja tutvuste poolest rikas, „naise meelevallale” andumine tundus koguni paratamatu. Pärast „Villikese” põhjustatud hingepiinadega maadlemist mõtleb Semper: „Jah, nüüd loobun mõneks ajaks täiesti naistest. Ei käi enam H-d võõrustamas, ei käi enam mujal kergemeelist lõbu tegemas. Istun kodus ja teen rahulikku tööd” (lk 202) Aga juba kaks päeva hiljem algab päevikusissekanne esimese mälestusega järgmisest, initsiaaliga B tähistatud naisterahvast ning nende edasistest juhuslikest kohtumistest seltskonnas ja ühistest jalutuskäikudest … kuni nädala pärast võib Semper julgelt tõdeda: „B. on nähtavasti minust sisse võetud” (lk 208). Ja algavad uued heitlused: „Aga siiski sina, kirg, oled sääl! Ma tunnen sinu ees häbi: olen sinu pühadust nii hooletult kohelnud, olen kuldset keskteed tallanud … // Või olen ma nüüd veel võimas ilma sügava ideaalse armastuseta armastama? Olen ma kaotanud võime sentimentaalistesse unistustesse minna? Olen ma oma erootika jäädavalt V-le jätnud ja nüüd ainult oma seksuaalsuse sööstma lasknud?” (lk 211).

Palanguhuvilistele on see materjal tõeline pärl,2 aga veidi leigem tüüp, prantsuse vaimust vähem vaevatu, võib küsida, kas Semper on piisavalt oluline persoon, et pakkuda lugejale säärases mahus naiivset ja liialdatud tundlemist, ülevoolavat estetismi ja arutuseni kulgevat sümbolismi võlu.

Raamatu teine pool on kirjutatud juba hoopis teises registris: mitu korda lakoonilisema, tuhmis stiilis ratsionaalse ja üsna pretensioonitu ajakajalise eluraamatuna. „Päevaraamatute” teise osa adressaadina on Semper silmas pidanud oma abikaasat (pöördumine Sina poole), keda kirjanik ei väsi kirjasõnas imetlemast kõigi päevakajaliste sündmuste dokumenteerimise kõrval, ent kellega Nõukogude tagalas raadiosaateid toimetaval ja riiklikke kunstiansambleid juhataval Semperil polnud teisiti võimalik vestelda. Seesuguse olukorra tõttu seisneb selles etapis peetud päeviku tundetoon peamiselt koduigatsuses ning nukruses, mida ei saa kuidagi ega kellelegi väljendada: „Mul pole ju kohtagi, kus oma südant silmades leotada. Vahest tänaval pimedas üksinda kõndides, töölt koju tulles. Toas, teise ees, on piinlik” (lk 250). Tegemist on arukalt intiimse ja tundliku päevikuga, teadliku ja sihiliku isikliku igapäevaelu „arhiveerimisega”, mis aga ei piirne ühetooniliste palangutega. Ühiskondlikku tausta silmas pidades on „Päevaraamatute” suurima informatsiooniväärtusega osaks peetud just seda: „sest enam-vähem objektiivne kirjeldus sellest, kuidas elasid ja mida mõtlesid eestlased (siinkohal küll Eesti nomenklatuur) kaugel idas siis, kui kodumaal olid sakslased, on meil senini puudunud”.3

Semperi ajaliselt pikima ja ühtlasi viimse, vaid veidi rohkem kui kuu enne surma katkenud diaariumiga on ehk juba tõesti laiemat publikut silmas peetud, kuivõrd see sisaldab muu hulgas tagasivaatelisi selgitusi ja faktilisi täpsustusi, mida kirjanik põhjendab enesele nii: „Kirjutan nii palju enesest sellepärast, et teeb lõbu jälgida päikesevarjutuse kõiki faase” (lk 336). Selle ehedalt mõjuva eluraamatu ülesandeks on seatud ülevaade ja kokkuvõte esiteks oma töödest-tegemistest (teosed, komandeeringud, esindamised jne) ja teiseks tähtsatest ühiskondlikest või kultuurisündmustest, mille tunnistajaks kirjanik olnud. Kohati kujuneb see üksluiseks, nagu Semper isegi tajub: „Surmad ja juubelid …” (lk 399). Iseenda vanadust tunnistades säilitab ta lausa humoorika hoiaku: „Poiss, oled vana! Vaata ette, et vedru päris rikki ei lähe!” (lk 398). Eluõhtusse jõuab Semper soliidselt, elutervelt ja väärikalt.

Semper, tark ja huvitav isiksus, ületas barbari eneses juba noorena ning kultiveeris end teadlikult esteediks, näidates varakult oma selget intellektuaalset hoiakut ning mõõtmatut kõrge kunsti ihalust, millest muu hulgas võrsusid kõrged ootused ka naiste suhtes: „Ma tahan, et ta õpiks, end intellektuaalsete elementidega varustaks ja sedaviisi romantikast klassikani tõuseks. See on mus omas ja seda tahan ma temaski. Nende kahe poole ühtesulamine sünnitab kõige suurema tundmise tipu, ka avab elutee nii tervena, selgena nagu lõunamaa päikese” (lk 130). Vähemalt sama varakult ilmnes tema rändamisiha, mille impulsina leiab lapsepõlvemälestustest kirjelduse koolipoiste meisterdatud „tuulerataste” veeremisest ja silmist kadumisest, mis tekitas poisikeses igatsuse ebamääraste kauguste järele: „Küllap see ehk ongi ajanud rändama mööda maid ja meresid, aga ka mööda inimese hinge keerdkäike ja mõistuse labürinti”.4 Trükiköiteni säilinud päevikud rändavad napilt mööda maid ja meresid, kuid iseenese ning lähedaste tütarlaste hingedes kirjutaja eksleb ning läheb koguni kujutlustesse uitama. Ilmselt on just sellised kogemused ja neid saatev analüüsitarvidus kasvatanud Semperi intellektuaalsete, sentimentaalsete ja lüüriliste elementide tasakaaluni, mis avalduvad esteedist kirjaniku ja kirjandusteadlase töödes. Ja kuigi katkendlik – kahetsedes nentis Semper, et repressioonide kartuses hävitas ta 1950. aastal oma „tüsedad päevikud” aastatest 1914–1919 (lk 378, 384), ning palangu-päevikust on terve hulk lehekülgi välja rebitud –, on „Päevaraamatute” puhul tegemist kõigiti soliidse köitega.

1 Johannes Semper, Tagasi vaadates. – Johannes Semper elus ja kirjanduses. Kogumik. Eesti Raamat, Tallinn 1967, lk 10.

2 Teemat on käsitlenud nt Marit Karelson Nüpli suvekoolis 5. VII 2013 peetud ettekandes „André Gide’i palang Johannes Semperi „Päevaraamatutes””.

3 Sirje Olesk, Kirjanike päevikutest Johannes Semperi näitel. – Keel ja Kirjandus 2013, nr 7, lk 544.

4 J. Semper, Tagasi vaadates, lk 9.


Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht