Depressiooni ja armastuse romaan

Andris Feldmanise romaani käsitlemisel pelga ulmena tehakse sellele karuteene, kuna autor on tabanud tänapäeva elutunnetusele midagi väga iseloomulikku.

PIRET PÕLDVER

Andris Feldmanise debüütromaanist „Viimased tuhat aastat“ on kirjutatud palju. Suure tähelepanu üks põhjusi on kindlasti Betti Alveri debüüdipreemia, kuid asi ei ole ehk ainult selles. Seda raamatut võib nimetada näiteks düstoopiaks, tänapäeva elutunnetuse või depressiooni võrdpildiks, õnnetu armastuse romaaniks või sümbolromaaniks, kuid päris rahuldava määratluseni polegi nii lihtne jõuda – ja muidugi pole siltide kleepimine vajalikki. Romaani puhul tasub tähelepanu pöörata pigem sümbolitele kui narratiivile; me ei peaks seda käsitlema peaasjalikult ulmeromaanina, vaid millenagi, mis areneb järk-järgult depressiooniromaaniks ja läheb seejärel üle õnnetu armastuse romaaniks.

Siiski näib, et osas retseptsioonist on teoses nähtud ulmeromaani – ning satutud kohe kimbatusse, kuna tehnoloogiat ja iseäralikku tulevikumaailma on raamatus kirjeldatud võrdlemisi pealiskaudselt ja ebakoherentselt, suisa nii, et Peeter Helme on tajunud seda lugejale silmnäkku tatistamisena.1 Möönan, et teose maailma loogiline ülesehitus ja sündmuste järjekord võiks olla läbimõeldum ja põhjendatum ning kohati jääb ka tegelaste käitumise tagapõhi arusaamatuks, kuid romaanis on olemas ka see, mis viis premeerimiseni – muu hulgas loo sujuv kulgemine, elavad kirjeldused, väljakooruvad kujundid ja sümbolid ning et autor on tabanud teosega nüüdisaegsele elutunnetusele midagi väga iseloomulikku.

Ulmeromaan

Raamatus „Viimased tuhat aastat“ kirjeldatakse XXIII sajandi maailma, mille elanikkond on kahanenud praegusega võrreldes umbes poole väiksemaks ning kulgeb sihitult päevast päeva oma eksistentsi käes võrdlemisi raskelt kannatades. Peategelane Niko, kelle silmadega suuremat osa romaani maailmast näemegi, veeretab oma päevi hommikust õhtusse üsna ühtlase tempoga, alistudes suurema vastupanuta ettemääratud elusolemise rütmile. Teistegi tegelaste argisus on tuim päevade möödasaatmine, nad justkui kannaksid eluaegset vanglakaristust teo eest, mida pole korda saatnud. Nad nagu ootaksid, millal vangistus lõpeb, ja kogu nende elu on täidetud ettesöödetud tegevusega. See on kulgemine päevast päeva näiliselt sihitult, eesmärgitult oleskledes inimesele liigina ebakohaseks muutunud maailmas, kus määrav on evolutsioon: kuna inimene pole enam võimeline kohastuma, sureb ta järelikult välja. Käes on robotite kord: masinad on planeeti üle võtmas ja suhtuvad ebavajalikesse inimestesse heatahtliku hoolitsusega nagu oma pensionäridest vanematesse – neid kaitstes, nende eest hoolitsedes, neid elus hoides. On selge, et inimkond kaob: hääbumise, närtsimise ja kadumise paratamatus tuksub kuklas teose pealkirjast saadik.

On ilmselt paratamatu, et tulevikutemaatikat ei saa käsitleda teost ulmeks liigitamata, kuid range määratlus jääb Feldmanise romaani puhul ahtaks, sest fantastiline ainestik ja tulevikumaailm näib olevat vaid teose raamistik, millest raamatu ideed otsides võib saak kesiseks jääda. Tabavalt on sõnastanud selle Jaak Tomberg, kes kirjutab, et „[s]ümboolset postapokalüptilist ümberpaigutamist tulevikku läheb siin tarvis üksnes ja ainult selleks, et puhastada igapäevaaskeldustest välja küllaldaselt eristuv refleksiooniruum, mis mõjub autonoomsena märksa jõulisemalt.“2 Andris Feldmanise romaani käsitlemisel pelga ulmena tehakse sellele karuteene. „Ulmekirjandus“ ja „ulmeteemad“ on iseenesest juba laetud sõnad: kui teos määratletakse ulmena, on sellega paika pandud lugeja kitsas fookus, ootused ja eeldused, kuidas ja mis seal olema peab. Viide tulevikule käivitab lugejas soovi süüvida tuleviku aspektidesse, unistada end tulevikku, jätta teised teose tasandid tagaplaanile. Raske on läheneda kirjandusele, mille tegevusaeg jääb aastasadu meie omast ettepoole, ulmekirjanduse kogemuse taagata, üle libiseda robotitest, masinatest, argipäeva nihetest, pikemalt mõtlema jääda nähtuste koherentsusele, loogilisusele teose reaalsuses. Ikka tekib tuhat küsimust, kuidas kõik saab siis tulevikus olema, kuid selle raamatu järgi sellest päris hästi aru ei saa: Feldmanise raamatumaailm on ebaloogiline ja arusaamatu, liiga palju jääb vastamata küsimusi ja otsad ei jookse kokku. Kuigi näib, et tulevikuteema aitab siin teoses tõesti eelkõige puhastada tänapäeva maailma triviaalsusest, jääb siiski pinnale hunnik ebakõlasid.

Ajasturomaan

Kripeldama jääb ka siis, kui rahustada meelt hinnanguga, et ulmeteosena on see raamat kehv, sest siin midagi veel, ja sellele tähelepanu pöörates avaneb hoopis uus tasand. Teose tegelased mõjuvad kummaliselt tuttavalt, nad kannavad praegusaja elutunnetust. Kuigi maailm nende ümber on tehnoloogia poolest teine, peitub tegelaste vaimuseisundis midagi äratuntavalt tänapäevast. Seda on maininud nii Veiko Õunpuu raamatu tagakaanel kui ka hiljem Jim Ashilevi intervjuus Feldmanisega,3 tuues ühtlasi sisse Y-põlvkonna õpitud abituse ja pikendatud lapsepõlve teema. Romaani „Viimased tuhat aastat“ tegelaskonda iseloomustab minnalaskmise meeleolu, elutüdimus, eesmärgitus, iha millegi suurema järele. Sellist elutunnetust kannab nii mõnigi uus teos, kas või Ashilevi enda „Ma olen elus olemise tunne“, aga eesti noorluuleski esineb midagi selletaolist.

Millestki sellisest kirjutasid ka XIX sajandi dekadentlikud aristokraadid, kes püüdsid edasi anda samasugust tüdimuse ja mõttetuse taaka, ning eri variatsioonides dekadents on moes olnud läbi XX sajandi tänapäeva välja. Kuigi tunne on sama, näib esialgu, et põhjused on teised. Dekadentsi hälli juures tegi ärevaks, et maailm oma terviklikkuses näis käest libisevat, jumal oli surnud ja teda asendav evolutsioon näis mõistmatu jõuna, kapitalism surus peale ja linnastumine võttis meeletud mõõtmed, inimese mina omakorda muutus hoomamatuks, ehk olematukski, ja seeläbi ka päästetamatuks. Praeguseks oleme jumalata maailma koos halastamatu evolutsiooniga ülelinnastunud keskkonnas leplikult vastu võtnud, ängi põhjused näivad olevat mujal. Meid võib ärevaks teha tehnoloogia ehmatav areng, hirm tehislikkuse võidukäigu ja peadpööritava kujutlematu tuleviku ees; segadusse võib ajada perekonna mõiste muutumine ja selle tähtsuse taandumine; info üleküllus ja valikuvõimaluste meeletu rohkus. Neil kahel ajajärgul paistab siiski olevat palju ühist: hirm kiiresti muutuva maailma ees, kus eesmärgid teisenevad ja traditsioonid katkevad. Seega ei ole dekadentsi populaarsus kindlasti olemuslik nähtus vaid eesti kirjanduses. Näiteks Michel Houellebecqi romaanide elutajugi on samasugune: tema loodud maailmades on kadunud lubadustele-kohustustele rajatud suhted ja kahanenud perekonna tähtsus, inimene on jäänud maailma üksinda. Feldmanise teose lahendused on siiski teised, maailmatunnetus raskemeelsem. Kui Houellebecqi maailmas aitab tühjust täita hedonism, mis avaldub tihti pulbitsevas seksuaalsuses, siis Feldmanise teoses on asi hullem – elu mõttetuse vastu ei aita miski. Tuleb kannatada, kanda seljas nagu sajakilost vettinud jahukotti, mis teeb iga sammu ja teo määratult raskeks. Nii Houellebecqi kui ka Feldmanise loomingus on aimata eesmärgituse ja mõttetuse taaka, kuid Feldmanise teose kohal lehvitab depressiooni passiivseks muutev vaim oma tiibu nõnda võimsalt, et võtab sellega võlu isegi hedonismilt.

Depressiooniromaan

Eesti kirjandus üleüldse ei hiilga just pulbitseva elurõõmu ja optimismi poolest. Nagu meie ankurromaanis „Tões ja õiguses“ on maaga võitlejail igaühel oma viis raske depressiooniga hakkama saada, on selleski kõigil oma käekiri. Peategelase Niko sõber Martin, teose kõige houellebecqlikum tegelane, räpane, ülekaaluline ja haiglase välimusega noormees, veedab osa oma ajast minevikuhõllanduses koos arhailiste esemetega ning teise osa alternatiivses maailmas psühhotroopsete ainetega, katsetades eri tajusid ja kogemusi. „Ta oli leidnud sobivalt üksildase koha ning muutnud selle raamatute, filmide, sekslelude ja kõikvõimalike keemiliste ainetega täidetud koopaks“ (lk 18). Martini elukaaslane Maria saadab päevi õhtusse märksa stereotüüpsema depressiivikuna, konutades diivanil paksu kasukasse mähituna. Niko seksisõber Ella aga elab oma kujutlustes ja unistustes, tegelikus maailmas suurt midagi muutmata. Niko ise katsub päevast päeva kuidagimoodi peanuppu rahuliku elu vetevoogude kohal hoida, kuid vajub vähimagi emotsionaalse ebakõla peale aeglaselt jälle põhja, kust väljatulemine võtab iga kord rohkelt energiat, mida niigi napib. Kõik tulevikuinimesed manustavad rohtusid, ilmselt antidepressante, et oma inimene-olemisega kuidagigi hakkama saada.

Kõigi erilaadsete depressioonide hulgast tutvub lugeja lähemalt Niko omaga, tema hingeelu ja tunnetega. Päevi püüdlikult õhtusse saatva elu mõttetuse käes vaevleva noormehe juures võib peale tohutu jõuetuse täheldada ka sõltlase mõtteviisi: ta väldib vastutuse võtmist ja otsib lahendust endast väljastpoolt. Võta nüüd kinni, kas mõttetuse tunne on võtnud Nikolt enesekontrolli või hoopis vastupidi – enesekontrolli puudumine on põhjustanud meeleheite ja elujõuetuse. Igal juhul juhib Nikot soov, et keegi või miski väljaspool teda päästaks ta sellest kohutavast tühjusest ja mõttetusest, sellest vaevarikkast eesmärgitusest ja raskest eksistentsist. Kui teose algul näib see tunne valdavat noormeest abstraktsemalt, siis sõltlaslik meeleheide saab konkreetsemad piirid, kui Niko kohtub naisega, kes talle väga meeldib. Siit algab teose see osa, mida võiks tinglikult nimetada armastusromaaniks.

Kahe võõra juhuslikust kohtumisest saab sõltuvussuhte stardipunkt, mis esialgu on kinnisideeline armumine, kus mehe päevi täidab meeleheitlik ja kõikehõlmav soov tutvuda, pääseda lähemale, olla koos. Kuid obsessiivne unistamine on vaid suhteloo algus. Tegelased leiavad teineteise, suhe saab hoo sisse ning naisest nimega Vera saab mehe elu eesmärk ja põhjus, iga päeva sisu: kaks inimest lahustuvad teineteises, hakkavad tegema kõike koos, mõtlema koos, tundma koos, olles lahutamatud ja otsides teineteises elu mõtet. Niko on nagu eksinud laps, kes otsib tugevat ja eneseteadlikku täiskasvanut, kelle leiab julges, enesekindlas, pisut salapärases, kohati endassesulgunud ja teinekord põikpäiseski Veras. Ja muidugi, ebakindla ja elujõuetu noormehe „päästjaks“ võibki saada just jõuline naine, kelle motiivid jäävad kohati mõistatuseks, kuid kes tegutseb, muudab, liigub ning näib oma vaikimise ja salapärasusega teadvat rohkem kui Niko ise.

See on suhe, mis hakkab end ammendanult ja elu mõtet siiski pakkumata peagi nagu vana krohv seinalt inetute tükkidena fassaadilt pudenema, tuues nähtavale sama meeleheite, millest suhe üldse alguse sai. Sellele lagunevale suhtele annab aga just enne päris lõppu uue sisu laps, kes annab aastateks taas põhjust püstitada eesmärke, toob teemasid vestlustesse ja mõtte tegemistesse. Kuid kas saab seegi kergendada seda meeletut raskust, mis endiselt märja jahukotina seljas lösutab? Teos sellele vastust ei anna, kuid olen skeptiline, kas teises inimeses üldse saab olla vastus indiviidi olemisküsimustele.

Sümbolromaan

Nimetan parema puudumisel teost ka sümbolromaaniks, sest raamat on märksa mõistetavam, kui võttagi seda jututasandi asemel depressiooni võrdpildina, kus elemendid moodustavad depressiooni ja hääbumisega seotud sümboleid, seletada nähtusi kujunditena, sellena, mida need võiksid tänapäeva maailmas esindada – see muidugi ei kahanda mu iha koherentse fiktsionaalse maailma järele. Näiteks võib inimesi teenindavaid roboteid näha tänapäeva tehnoloogia hüperboolina, mis selle asemel et inimese elu kvaliteeti tõsta, surub raamidesse. Tehnoloogia eest hoiatatakse: mis juhtub siis, kui meie elu muutub veelgi mugavamaks ja tehnoloogilisemaks, kas siis jääb inimene alles? Näib, et raamat vastab eitavalt. Ka enesetappe sooritavad loomad kõnelevad maailma jõuetusest. Kunst sümboliseerib elu sügavamat tunnetust, elujõudu – selle hääbumine aga surma. Kui muidu näib arusaamatu, miks tekitavad muusika ja kunst tulevikumaailmas kõikides inimestes suitsiidimõtteid, miks ei kannata inimesed enam tundeid välja, siis seoses depressiooniga saab asi selgeks. Depressiivne inimene võib uppuda muusikasse, mis toob esile valu, mida ei suuda välja kannatada, kunst kõneleb loost, millele ei suuda mõelda.

Omaette sümbolsüsteemi moodustavad majad. Näiteks Tristan Priimägi märgib, et „„Viimases tuhandes aastas“ on üheks peategelaseks maja, mida võib tõlgendada tegelaste probleemse suhte sümbolina“.4 Maju ja võimalikke tõlgendusi on veelgi. Teose alguses esineb palju linnu täitvaid pooltühje maju, mis kõnelevad igatsusest inimeste ja kontakti järele, nostalgiast ja hääbumisest. Teose keskel asuvad peategelased elama klaasmajja, mis samuti sümboliseerib selgelt depressiooni: klaasist majas elades näed sa sellest läbi, justkui olles tegevuses sees, ometi jäävad lõhnad, puudutused, tuul, aga ka hääled, tunded, kõik teised inimesed sinust väljapoole – oled klaasseina taga, saamata maailmaga kontakti. Teose lõpupilt on samuti maja: pärast inimeste väljasuremist tühjana seisvas kaubanduskeskuses hakkab mängima muusika – näiliselt teineteisest kaugel kapitalism ja kunst kohtuvad üksildasel pinnal.

1 Peeter Helme, Heast seksist üksi ei piisa. – Looming 2016, nr 12, lk 1781.

2 Jaak Tomberg, Kirjandus kui käegakatsutav kogemus. – Sirp 10. II 2017.

3 Jim Ashilevi, Viimased tuhat aastat tohutult pika nabanööri otsas. – Värske Rõhk, kevad 2017, lk 44.

4 Tristan Priimägi, Käes on tuhandeaastane lõppmäng. – Sirp 25. XI 2016.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht