Diagnoosi trotsiv loovus

Gustav Suitsu luuleauhinna pälvis Tõnis Vilu luulekoguga „Kink psühholoogile“.

BRITA MELTS

Üks eesti kirjanduse mõjusamaid haigusnarratiive, Valev Uibopuu „Janu“ (1957), on mõningatele autobiograafilistele elementidele vaatamata ennekõike fiktsionaalne teos. Omaeluloolisuse, uussiiruse ja pihtimuskirjanduse laines võib aga üha märgata ka niisuguseid mõnele diagnoosile üles ehitatud lugusid, mida kannab varjamatult dokumentaalne, autobiograafiline moment. Olgu näiteks siis Irja Kassi „Kuidas ma lähen“ (2008), autori surma tüüriva rinnavähi põdemise lugu, ja eks just teema tõttu pälvis meediakaja ka buliimiku paranemisprotsessi mõõnade ja tõusude helge lõpuga pihtimus, Aigi Vahingu autobiograafiline esikromaan „Valik“ (2010). Muidugi on viimase juures ilukirjanduslikust ambitsioonist tähtsam selle eneseabilik ja hoiatav funktsioon – on ju teraapiline eneseabikirjutus üha nõutavam žanr (vt Rahva Raamatu 2016. aasta müügitabelit1).

Aija Sakova on õigustatult küsinud, kas oma traumaatilise loo loomingulisel paljastamisel üldse on laiemat kandepinda peale autori eneseteraapia, nentides ometi: „Hea kirjandus ongi enamasti isiklik.“2 Seda, et intiimsete teemade avalikustamine köidab üha enam nii pihtijaid kui ka publikut, ei saa nagunii enam pidurdada, ka (omaeluloolise) kirjanduse puhul mitte, kuid kannatuste jagamisel ja kütkestavusel võib olla avaramgi funktsioon. Näiteks toidab ja kasvatab see empaatiat, viimase raugematut tarvilikkust ka tehisintellekti ajastul on Sirbi veergudel hiljuti puudutanud Piret Põldver.3 Ja tahes-tahtmata on omaeluloolise haigusnarratiiviga garanteeritud, et autori minakuju, kes teksti pihtimusi kannab, pole lihtsalt üks järjekordne minakeskse maailma hall sümptom, vaid on millegi poolest tõesti eriline: tal on põhjust omaelulooliseks eneseavalduseks ja oma kannatuste avalikustamiseks, samuti väärib ta seda, et tema kogemustele kaasa elatakse või tuntakse (ja seletamatul kombel tahab publik eriliste inimeste avatusest maksimaalselt osa saada). Paljastused diskreetsel teemal võivad anda ka uue mõõtme ühele loomingulisele teekonnale – ja kirjanduses on see siiski peamine.

Läinud aastal torkas silma kolm n-ö kliinilise seisundi pihtimust, mis võbelevad dokumentaalse ja ilukirjandusliku kokkupuutealal, andes ühtviisi ausalt, õõvastavalt ja valusalt, vältimatu eneseiroonilise knihviga, kuju ühele (varjatud) isiklikule tsoonile – ja tegu pole sentimentaalsete kannatuslugudega. Selle, et neil kolmel on midagi olulist ühist, reetis juba ühe niisuguse pihtimuse, „Klaaslapse“ autor Maarja Kangro kirjandusaastat kokku võtvas raadiosaates,4 nimetades talle oluliste teoste reas ka anonüümse fentanüülisõltlase tunnistust „Kuidas minust sai HAPKOMAH“ ning Tõnis Vilu bipolaarsusega võitlemise talletust, poeetilist lugu „Kink psühholoogile“ (viimast ühendab Kangro raamatuga näiteks järglaste saamise küsimus ja kirjanikest, just luuletajaist teejuhid vaevadest jutustamisel). Muidugi ei ole ükski neist päris puhtakujuline haigusnarratiiv ning vormiliseltki erinevad need üksjagu (nt päeviku vormis „Klaaslaps“ kandideeris kulka auhinnale ilukirjandusliku proosa, „HAPKOMAH“ vabaauhinna kategoorias, „Kink psühholoogile“ on aga luuleteos), ent teatud määral on need eneseavaldused haiguslood nii või teisiti, olgugi probleemid täiesti erinevad. Ühisjooneks on neil, kui „HAPKOMAHi“ tagakaanelt Mudlumi sõnu laenata, kolme aspekti sidumine loominguliseks tervikuks: kirjanduslik võimekus, (kliiniline) probleem ning julgus rääkida.

Eelnimetatuist on Tõnis Vilu teema kõige banaalsem: depressiiviku heitlusi on läbi aegade kujutatud lugematuid kordi. Kuid Vilu lähenemisnurk on eripärane, samuti on huvitav see, kuidas uus teos avab kogu Vilu senise loomingu uuest rakursist.

Pikantne uhm

Kui debüütkogu avatekstis küsib Vilu mänglevalt päikese käest, kas ta on hull, „diagnoosiks krooniline olemine / meeleolukõikumistega“,5 ja kui tema neljas teos, 2015. aastal omal käel pdf-iks tehtud ja võrgutsi levinud luulekogu „Uus eesti aed“ lõpeb pöördumisega: „armsam ütle mulle / et ma pole hulluks läinud“,6 siis nüüd paljastab subjekt juba kõhklusteta oma diagnoosi.

Tutvustus tagakaanel juhatab „Kingi psühholoogile“ sisse väga täpselt, olgugi et see osutab tarbetu hooga eneseabi tendentsiga kannatusloole: „Elu bipolaarsena on üks suur ootusärevus, ka siis, kui ravimid juba töötavad. Arst on öelnud, et võtan neid tablette elu lõpuni, sest kunagi, mitme aasta pärast võib jälle midagi halba juhtuda, äkki isegi mitmel korral. Ja nii ma ootan õnnetust, püüdes ette arvata, millal ta tuleb“, ja samal ajal ta ometi loodab, et seisund läheb ime kombel ainult paremaks. Raamatus leiabki mitmekülgseid kujutusi, kuidas ootusärevusest ja ebamäärasusest üle olla, kuidas asjaolule läheneda kujundlikumalt – kuidas seda sõnastada – ning kuidas mingi nihkelise seisundiga ülepea toime tulla nii, et elus oleks värve ja pikantsust. Näiteks kasutab Vilu ühe lahendusena drag-queen’i võtteid, olgu see ema kleidi selgaajamine, varbaküünte võõpamine lillaks või oma huulte rõhutatult punaseks värvimine; viimase efektsuse toob teksti kõrval esile ka raamatu kaanepilt, mis mõnes raamatukogus on triipkoodikleebisega katmise abil neutraliseeritud.

Sellega on Vilu viies, ühtse tervikloona voogav luuleraamat paari aasta eest autori blogis avaldatud pihtimusliku teksti „Kiri hulludele“ otsekui poeetiline kommentaar ja teraapiline avardus. Kirjas, tundes, „et võib-olla nüüd on aeg küps, et rääkida enda bipolaarsusest“, üritas ta „läbi isikliku kogemuse mõnda asja selgitada ja visandada ühe võimaluse, kuidas raskeid aegu üle elada“.7 Kui blogis teadvustatakse, et bipolaarsus on ühelt poolt ühiskondlikult konstrueeritud, sest „keegi ei ole stabiilne“, meeleolu kõikumine kuulub enesestmõistetavalt elu juurde, siis „Kingi psühholoogile“ esimesed read panevad diagnoosi lõplikkuse, n-ö piiritõmbamise kahtluse alla: „Ma ei tea, kas ma ikka olen bipolaarne. / Oli ikka mu esimesel arstil õigus?“ (lk 5). Diagnoosist siiski lõpuni kinni hoidmine ja eriti kindla firma ravimite (poeetiliselt „kuldsete tisside“, lk 6) külge klammerdumine on viinud meeleoluhäire kui seisundi üksikasjaliku läbikirjutuseni – üpris kaalutletult, diskreetselt. Muide, subjekt rõhutab kohe alguses, et haigus ei taga tema erilisust: „Minu masendus ei ole eriline, diagnoos ka kaugeltki / mitte, see ei tee mind kuidagi andekamaks, / uhkemaks, ägedamaks, ja ei tee ka / väärakamaks, ebardlikumaks, halvemaks, see / ei põhjenda midagi“ (lk 5).

Tõnis Vilu

Annika Markson

Vitaalne „häämaa“

Eks või peenema maitsega lugeja niisuguse avangu juures kohkuda mõttest, kas edasine on lame hala ja dramaatilisus. Paratamatult veidi, aga õnneks mitte üleni, Vilu bipolaarsuse-käsitlus on piisavalt läbi mõeldud ja tuntud, küpsenud lugu, et mitte langeda tumemeelsuse kaudu isiksuse/tegelase unikaalsuse manifesteerimise ning oma emotsionaalsele kannatusteele kaastunde lunimise lõksu. „Kingis psühholoogile“ on üldjuhul igasugune äärmuslik afektiivsus lihvitud ratsionaalseks arutluseks või distantsi soodustavaks eneseirooniaks, mille juures on märgata ka kerget-sünget mänglevust. Näiteks enesetapuviisid on kaalutud „kainelt läbi“ (lk 61) ja suitsiidimõtetele kultuuriajaloolist-kuulsusrikast tausta luues tunnistatakse enesekeskseist paineist ülimaks teine, lähedane inimene: „Aga unusta nüüd ajalugu, unusta kultuur, unusta / need metafoorid. Mida tunneks armsam, lähedane, / [—] kui sellistest asjadest / selliselt räägiksid? Kui üldse sellest mõtleksid, / seda plaaniksid? Mida ta tunneks? / Kuradile ajalugu, teise elav ihu on / siinsamas, tema pisarad päris“ (lk 64). Samamoodi on subjekti probleemiga kaasnev ebamugavus, haletsusväärsus ning piinlikkus hoitud tasakaalus eneseväärikuse ja vitaalse üleolekuga.

Ühtlaselt kulgeva haiguspoeemi monotoonsust on aga vürtsitatud kontrastsete versaalkirjas vahelõikudega, mis on sisukorras nimetatud „Revolutsiooni lauludeks“. Need on ülejäänud tekstist palju eufoorilisemad, kohati raevutsev-ründava, kohati ennast kaitsva ja õigustava, vahel ka anuva ja siiski harva narri haleduse alatooniga, kus hinge ja keha vastastikmõjuline tunnetamine põimub lahutamatuks tervikuks ning füüsisega kaasnev abjektsus vormitakse manifesteeriva enesekindluse relvaks: „Vaadake mind nüüd! Mõnitajad, peksjad, vaadake mind nüüd, see väike ja nõrk ja lopendav ja vormitu keha ei ole enam võõras, see keha on nüüd minu keha“ (lk 10). Niisugune afektiivsuse ja raevuka kehalisuse põimitus on selgelt miski, mis paneb Vilu loo lahknema näiteks Andrus Kasemaa samasuguseid (autobiograafilisi) motiive kätkevaist heiastusist, ehkki mõlema (ja mitme teise sama põlvkonna) autori senisest loomingust saab visandada analoogilise temaatilise skaala, mille eesmärgiks saab pidada teatud turvalise lähtealuse vermimist avalikustamaks paineid, mõrasid. Selle skaala võib kokku võtta nõnda: looduskeskse tunnetusviisi poetiseerimine, tumemeelsus, koolikiusamise ja alanduse pihtimine, hullusesse kalduv erinevus, subjekti kapseldumine mentaalsesse tsooni, mineviku ja süütunnetega arvete klaarimine jne, ning viimaks poeetilis-isikliku rahuvälu saavutamine (ilukirjanduslike vahenditega loodud soodsamas/meelepärasemas maailmas). Kasemaal sai selleks sihilikult kujundatud idüllimulliks Poeedirahu, Vilu on oma loominguteel endale verminud lopsaka aia, mille „kese oleme meie kahekesi / armsam“ – see on „häämaa“, kus „armastus valgub üle äärte“ ja „raevgi jääb tee äärde / et lasta meid iseendast läbi“, seal pole voli jalgealust õõnestavale unustusele ega päikese eest varjuvale tõrjutusele jne.8

Siin on ka vastus sellele, mida peale hakata niisuguse selgelt omaeluloolise, olgugi poeetiliselt filtreeritud ja esteetiliselt toestatud haigusnarratiiviga, Tõnis Vilu elu nii intiimse teema läbikirjutusega. Sest üldjoontes ei hälbi ju autor Y-põlvkonna tüüpilisest aineringist: nt vähese vaevaga äraelamine, uuest ja teistsugusest elust üksnes unistatakse, probleemide teadvustamisele ei järgne millegi erilise ettevõtmine, lapselikust enesekesksusest sammukese võrra edasimineku üle ainult mõtiskletakse: „Kas selline oleks siis lapsevanem? / Kas selline, kes iseendaga hakkama ei saa, / suudaks hoolitseda endast veel palju / haavatavama eest?“ (lk 44) jne.

Nimelt ühendab ja avab „Kink psühholoogile“ Vilu senise luuleloomingu, mille retseptsioonis on eriti kahe esimese raamatu tumeduse ja läbiva inimtühjuse või -pelguse tõttu ilmutatud natuke ka nõutust. Sellega tuleb märksa erksamalt nähtavale Vilu juba viies teoses läbi kirjutatud esteetiline põhi, samuti selgub, seletub ja sõlmub kogu see temaatiline skaala, millele eelnevas osutasin ning mille loogika ja tonaalsus võis varem hajuda. „Kink psühholoogile“ paneb efektse – avava – punkti kõigile Vilu püüetele sõnastada seda, kuidas tunnetab maailma üks iseäraliku perspektiiviga subjekt, kes on maailmas justkui kohatu. Siin ilmneb ja tugevneb poeetilise teostuse positsioon, aluseks on seatud elusalt ja teravalt läbi tunnetatud seisund, kus vastuolude, nt jõuetuse/tühjuse ja iha/elujõu meeleline tajumine küpseb diagnoosi trotsivaks loovuseks: „Mul on tunne, et pean pugema / välja, et pääseda sisse. / Mul on tunne, et see võib lõppeda halvasti, / et alata hästi. / Ma ei tea, mis on teisel pool kuristikku, / aga ma pean selle üles otsima, / või muidu pole ma elanud“ (lk 76–77). Viimaks on huvitav ka omamoodi uurija või eksperimenteerija vaatekoht, kuhu Vilu oma lüürilise mina aeg-ajalt asetab, et endaga toimunut analüüsivalt vahendada ning sealjuures maailmaga suhestumine alal hoida. Ta vaatleb medikamentide mõju oma füüsisele ja vaimuseisundile (nt lk 41) ning tahab teada täpselt, millised tema isiksuse äärmuslikud nurgad mingi ravim maha lihvib (lk 9), ta paneb spetsialistid, kellega kokku puutub (laenunõustajast psühhiaatrini), pingeritta nendega tekkiva „kontakti sügavuse järgi“ (lk 34), ta uurib usalduse mõõtu, pöörab nõrkused ja negatiivsed elamused kasutegureiks, et kasvatada eneses empaatiat ja emotsionaalset tarkust (nt „Isegi koolikiusamised / olen enda kasuks pööranud, kasvatanud nende / najal paksemat nahka, õppinud hoidma allaheidetute / poole“, lk 58–59) jne.

Pisut kannatlikkust ja möödapääsmatut osadustunnet „Kink psühholoogile“ ju nõuab, aga vähemalt on see teos väärtuslik ennekõike tekstina, mitte teemana (selle mõju võikski piirduda vaid teraapilisuse tunnistamise ja kaastundega). See ei ole pelk tumemeeliku kannatuste aed, mida Vilu on ajapikku kultiveerinud, vaid kujundlikult vahe ja ladusalt hargnev valgus(tus)e ja vitaalsuse aed.

1 https://www.rahvaraamat.ee/note/view/et?id=831&type=news

2 Aija Sakova, Maailm sita eituseta. – Sirp 2. II 2017.

3 Piret Põldver, Alternatiivne privileeg ja võõritus. – Sirp 20. I 2017.

4 http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/0f07e6a9-75b5-47e9-9e86-02b4697f1451/peeter-helme-tiit-aleksejev-ja-maarja-kangro-votsid-kokku-moodunud-kirjandusaasta

5 Tõnis Vilu, Oh seda päikest. Värske Raamat, nr 12. Värske Rõhk, 2013, lk 11.

6 Tõnis Vilu, Uus eesti aed. 2015, [lk 78]. – http://uuseestiaed.weebly.com/

7 http://ilmavilus.blogspot.com.ee/2014/10/kiri-hulludele.html

8 Tõnis Vilu, Uus eesti aed, [lk 68, 75–76].

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht