Donbassi sõja jalus

Ljubov Jakõmtšuki luulekogu hingekriipivasse trööstitusse on ometi kätketud õrnus ja lootus.

PILLE-RIIN LARM

Sinised aknaraamid, jalgrattasarv, viltune trepp, kaks rõõmsat last ja avatud uks, ukse kohal silt „КЛУБ“. Niisugune oli üks meeldejääv pilt näitusel „Krepi“, mida sai suvel näha Liivi muuseumis. Krepi on Ida-Ukraina küla. Näituse eesmärk oli korraldaja MTÜ Mondo sõnul toetada fotode, luule ja muusika abil Ida-Ukraina vabaduspüüet.¹ „Krepi“ tekstide autorina oli kaasatud ukraina luuletaja Ljubov Jakõmtšuk.

Eesti lugejale on Ljubov Jakõmtšuk juba tuttav: peale näitusel kohatud luuletuste on valik tema teoste tõlkeid ja intervjuu ilmunud ajakirjas Värske Rõhk.² Jakõmtšuk debüteeris 2007. aastal luulekoguga „Nelja seina vahel“, 2009. aastal ilmunud „, nagu MOOD“ tõi talle esimese tunnustuse, läbimurdeks kujunes aga 2015. aastal ilmunud „Donbassi aprikoosid“. Äsja Mathura vahendusel eesti keelde jõudnud „Donbassi aprikoosid“ on autori enda koostatud valikkogu, millele ta on kirjutanud ka uue eessõna. Raamatust annavad hästi aimu kas või needsamad kaks luuletust „Krepi“ paneelidelt: „Aprikoosikiivrid“ ja „ta ütleb, et kõik läheb hästi“.

Luuletuses „Aprikoosikiivrid“, osas Donetsi söebasseini teemalisest poeemist, sedastab autor kaevanduses aset leidnud õnnetuse – jutustaja isa pääses, sest oli sattunud teise õnnetusse. Neis lakoonilistes vabavärsilistes ridades seguneb hingekriipiv trööstitus õrnusega ja see on iseloomulik tervele raamatule. Üks ja sama šlakimägi mõjub Jakõmtšuki käsitluses kord kõikenägeva silmaga Mordorina, kord kahaneb isa tühjaks joodud pudelite korkide ja suitsetatud sigarettide tuha kuhjaks. Eesti luulest midagi sellesarnast ei meenu, olgugi Ida-Virumaa kaevurite kiivrid sama karva kui Ukraina kolleegidel ning sealsete kuldrenettide südames nagu aprikoosideski peidus kivisöetükk. Äsja teatati, et suvisest kriisist toibuvad Narva energeetikud loodavad külmale talvele, sest külm talv tähendab tööd: elektri tootmist, põlevkivi kaevandamist ja koondamise ärajäämist.

Ei tea, mis on saanud Ida-Ukraina kaevuritest-energeetikutest. 2014. aastast saadik käib seal sõda, mille aimdust on tunda juba „Donbassi aprikoosides“. Tsüklis „Lagunemine“ on sõda kohal. Jakõmtšuki heroilisuseta lakoonilistel piltidel on mõndagi ühist Anna Świrszczyńska sõjaluulega.³ Äärmiselt vahedalt on sõnastatud näiteks lahingute teele jäänute dilemma. „Ta ütleb, et kõik läheb hästi,“ nendib Jakõmtšuk. Kooli küll enam ei ole – see sulas üles, talv on nii kuum –, toit on otsakorral, raha niisamuti, ainus lootus on valged humanitaarabiveokid. Üleskutsele visata see maa kus see ja teine vastab luuletuse „ta“ ometi: ära räägi rumalusi, seda maad me viskamegi päevast päeva kirstudele peale. Kõik läheb veel hästi, me pääseme pea, humanitaarabi on teel …

Imestasin nooremana Ülo Tuuliku romaani „Sõja jalus“, aga ka vanade sõrulaste juttude puhul, miks näis pakkusaatmine 1944. aastal sõrulastele sedavõrd ülekohtune ning miks on seda küüditamiseks nimetatud. Kõma ei vaibu ja maa lainetab, minu vanaema on alles noor neiu, keedab õõtsuvas katlas sõduritele suppi – sama metsaalune on veel ka 75 aastat hiljem pommilehtreid nähtavalt täis –, peaks olema selge, et kui sa siia jääd, siis siia sa jääd, ja ikkagi ei taheta minna. Kaua aega hiljem mõistsin, et asi ei olnud ainult kiindumises kodupaika ega hirmus tundmatuse ees.

Donbassis miilab sõda siiani, ehkki meie uudistesaadetes sellest enam eriti ei räägita. Ilmselt ei räägita paljust ka Ukraina meedias. Kirjandusest otsitakse vastuseid, mida poliitikud ei suuda anda, on tõdenud Eda Ahi. Kirjandusüritused on Ukrainas populaarsed, kirjanikud on seal nagu rokkstaarid.⁴ Kui nad kirjutavad nagu Ljubov Jakõmtsuk, pole midagi imestada.

Mõne luuletuse puhul on võimalik võrrelda Mathura tõlget Eda Ahi omadega Värskes Rõhus. Ukraina keelt valdamata on raske seisukohta võtta, kumma lahendus pädeb. Luuletuste „roomik“ (tlk Ahi) ja „röövik“ (tlk Mathura) kõrvutamisel on esiotsa lausa raske aru saada, kas tegu on sama luuletusega. Märkimisväärselt erineb ka luuletuse „kuidas ma tapsin“ viimane stroof. Luuletuses „ta ütleb …“ tundub Ahi repliik kadunud õpetaja kohta loogilisem ja suupärasem (Ahi: „õpetajat pole ma näinud ja ära palu, et teda otsiksin“; Mathura: „õpetajat pole näinud, ja ära tule mulle rääkima, et teda tuleks üles leida“). Kimbatusse satub aga lugeja sama luuletuse valgete veokite puhul: ühe tõlkes saab humanitaarabiveok mürsuga pihta, teise tõlkes aga tulistatakse hoopis veokist endast. Usutavad on mõlemad lahendused: Venemaalt Ukrainasse suundunud valgete veokite puhul oli mäletatavasti kõneks võimalus, et need veavad humanitaarabi asemel sõjavarustust. Kumba on pidanud silmas Jakõmtšuk? Selle rea tõlgendamisest sõltub ühtlasi, kas luuletuse lõpurida „humanitaarabi on (juba) teel“ mõjub lootusrikkalt või kurjakuulutavalt.

Vanaema ei öelnud kunagi, et üks põgenike laev ei jõudnud kohale.

Mõne olukorra kirjeldamiseks ei olegi sõnu. Jakõmtšuki sõjaaegsetes luuletustes lagunevad sõnad otse kasutamise käigus: „ärge kõnelege mulle Luganskist, / seal on ammu vaid üks gansk [—] just nagu mina, / kellest varsti Ljubat polegi / jääb ainult ba“ (lk 43-44). Häving näib paratamatu ja kõikehõlmav.

Ometi läbib teost õhkõrn lootus. Jah, see võib olla isekas ja pime, kuid võib ühtlasi olla kantud murest lähedaste pärast. Üks elamuslikumaid luuletusi raamatus on „Palve“. „Meie isa, kes sa oled taevas, / nagu täiskuu, nõnda­samuti ka / päikesevarjutuse aegu, / päästa, palun, minu vanemad, / kui nad kuulirahe all / ei nõustu oma kodu­uberikust kirstu / jätma – ja päästa mu mees seal / rindejoone teisel kaldal, / ja ärgu pidagu ta kirbul naist, / kelle kaela ta äsjagi suudles …“ (lk 52).

Vanaema, sa oleksid pidanud luuletama.

1 https://maailmakool.ee/toode/naitus-krepi/

2 Värske Rõhk 2018, nr 56.

3 „Ma ehitasin barrikaadi“ (2019, tlk Hendrik Lindepuu).

4 Sirp 11. I 2019.