E-raamatutest lugeja, tõlkija ja kirjastajana
Olen üsna agar e-raamatute lugeja. Tõsi, e-lugeriga loen küll peamiselt poolakeelset kirjandust, eestikeelset kirjasõna laenutan enamasti traditsioonilisel viisil raamatukogust. Poolakeelset kirjavara on aga minu lektüüri hulgas praegu umbes 95%.
E-raamatu eelistest on piisavalt räägitud: odavam hind, kiirem kättesaadavus, e-lugerite suur mahutavus (vastavalt mälumahule paarist tuhandest mitmekümne tuhande raamatuni – rohkem, kui üks inimene jõuab elu jooksul läbi lugeda), keskkonnasäästlikkus – paberipuud jäävad metsa kasvama. Tõsi, kaasahaaravat romaani lugedes ei ole mina küll mõtlema jäänud, mitu puud tuli selle trükkimiseks maha võtta. Sellistele radadele võivad mõtted uitama minna üksnes kehva ja igava kirjanduse juures.
Järgnevaid soovitusi e-lugemiseks ei pea kindlasti võtma absoluutse tõe pähe. Niisugune on lihtsalt minu subjektiivne nägemus asjast, kindlasti on võimalik ka vastupidine arvamus. Ma ei kipu kellelegi nõu andma – nõu küsitakse ainult selleks, et pärast süüd kellegi kaela ajada. Kui õigesti mäletan, siis väitis seda Athos „Kolmes musketäris“. Ja kui ma küsisin nõu oma vanaemalt, siis vastas ta aina, et tee ikka nii, nagu sul endal parem on.
Kõigepealt peab e-luger olema korralik. Kes palju loeb ja lugemist naudib, sel kindlasti e-tindiga. Juhusliku ja vähese lugemise puhul ajab asja ära ka tahvelarvuti, aga sellega väsivad silmad kiiremini, ka lugemiskiirus pidavat olema veerandi võrra väiksem kui e-tindiga lugeri puhul. Nii et veel kord: kes lugemist tahab nautida, selle luger on e-tindiga.
Teine asi – lugeri suurus. Levinumad on 6-tollise ekraaniga või tiba suuremad. Minule tundus selline liiga väike, üksnes pisut nutitelefonist suurem. Kes see ikka tahaks kogu aeg taskuformaadis raamatut lugeda. Mina küll mitte, nii ostsingi endale 9,7-tollise Onyx Boox M96, millega olen väga rahul. Tõsi, maksis küll 300 eurot, aga sealtpeale olen lugemist nautinud enamgi kui paberraamatute seltsis. Miks? Sest kõik vajalikud raamatud on paari kliki kaugusel ning tekstifondi suuruse saab just enda jaoks parajaks panna. Teksti saab ka sedavõrd suurendada, et annab lugeda ilma lugemisprillideta.
Üleminekut e-raamatutele soodustas minu puhul asjaolu, et mulle on alati olnud sisu vormist tähtsam. Ausalt öeldes mind kui lugejat ei huvita üldse kaaned, üksnes sisu (kirjastajana pean arvestama ka teistsuguste lugejatega). Kunagi koolipoisina Võhmas lunisin raamatukoguhoidjat, et ta annaks mulle lugeda totaalselt kapsaks kulunud, laiali lagunenud ja lisaks veel maha kantud seiklusromaani „Pärija Kalkutast“. Pika puiklemise peale andiski, lugesin siis ja nautisin: Bernardito Luis El Gorra seiklused ei kaotanud karvavõrdki asjaolust, et raamatukaaned tilpnesid vaid mõne niidijupi varal köite küljes.
Aga tulen tagasi e-raamatute juurde. Kui oled juba hankinud e-lugeri, siis on sinu ees peaaegu piiramatud võimalused. Tasuta (või poolmuidu) allalaadimiseks on ohtrasti klassikuid, eriti muidugi inglise keeles. Alustuseks võiks heita pilgu veebilehele www.gutenberg.org, kus on hiireklõpsu kaugusel 50 000 e-raamatut, ikka jumala muidu. Venekeelses küberavaruses, kuhu autoriõigused pole veel jõudnud, leidub kõike, nt veebilehelt www.litmir.info leiab üle 200 000 teose. Eestikeelne klassika on meil ka juba enamasti tasuta e-raamatuna olemas ning seda tuleb aina juurde. Ka meie kultuuriajakirjad, nt Looming ja Akadeemia, on ilmumisest teatud aja möödumisel tasuta saadaval. Ning nendes kirjapandu ei ole ju mingi päevakajaline ja pinnapealne ollus, vaid kõlbab lugeda ka kümne ja kahekümne aasta pärast.
Tasuliste e-raamatute puhul on tavaliselt võimalik laadida alla raamatu paarikümneleheküljeline demofail või siis neidsamu lehekülgi sirvida. Mina eelistan kindlasti esimest varianti, näiteks on nii korraldatud asjad (ja väga hästi on korraldatud) Krisostomuse veebipoes. Demofaili allalaadimisvõimalus on ka kõigil (kordan – kõigil) Poola e-raamatupoodidel. Meil ei paku aga Rahva Raamat üldse demofaili sirvimis- või allalaadimisvõimalust, Apollo ja mõned muud edasimüüjad pakuvad üksnes sirvimisvõimalust.
Siinkohal tuleks ära seletada, miks Poola (peamiselt nüüdiskirjanduse) tõlkijana on mulle e-luger lausa asendamatu. Esiteks, Poolas ilmub esmajärgulist ja imehuvitavat kirjandust nii palju, et kõige tellimine endale koju raamatu kujul (nagu ma aastaid olen teinud) oleks kallis ja tülikas, pealegi võtaks raamatu kättesaamine liialt aega. Nüüd saab kohe pärast raamatu ilmumist tõmmata endale demofaili (tavaliselt umbes 30–50 lk raamatu algusest). Loed selle läbi ja on kohe selge pilt, kas tekst kõnetab või mitte, kas tasub osta või mitte, kas läheb tõlkeplaanidesse (need on mul vist juba viieks aastaks ette tehtud) või ei lähe mitte.
Ma loen ka kahte Poola mainekat ja mahukat (mõlemal umbes kolmekordne Sirbi täheruum) nädalalehte, mis paberkujul ilmuvad kolmapäeviti. Minul ja teistel e-versiooni tellijatel on teisipäeva õhtul leht juba e-postkastis. Üks neist nädalalehtedest on Tygodnik Powszechny, teine Polityka. Näiteks Polityka paberversiooni tiraaž on ligi 150 000, e-versiooni tellitakse-ostetakse umbes 10 000 eksemplari.
Poolas ei ole e-raamatud saavutanud kaugeltki nii suurt turuosa kui ingliskeelses maailmas. Poolas moodustab e-raamatute müük 2-3% paberraamatute müügist, ingliskeelses maailmas on see näitaja nii kümme korda suurem. PricewaterhouseCoopers kuulutas mõned aastad tagasi, et 2018. aastal ületab e-raamatute müük paberraamatute oma. Paistab, et nii siiski ei lähe. Kogu maailmas müüakse e-raamatuid kasvavas tempos, aga see kasvukõver ei pürgi enam gootilikult kõrgusse. Ent iga järgmise põlvkonnaga tuleb arvatavasti e-raamatute lugejaid juurde, kuna harjumus on neil juba olemas: nt Lõuna-Korea, üks maailma digitaliseeritumaid riike, loobub tänavu koolides paberõpikutest, sest kõik õpikud on elektroonilised. Ka mitmed teised Aasia maad on samal teel.
Eestis on e-raamatu turuosal kindlasti veel kasvuruumi. Minu tagasihoidlikud kogemused väikekirjastajana näitavad, et e-raamatu müük on praegu umbes 5-8% paberraamatu müügist. Minu kirjastuse raamatutest on meeldiv erand Marcin Świetlicki kriminaaltriloogia esimene osa „Kaksteist“, mille puhul on e-raamatu müügiarv jõudnud umbes kolmandikuni paberraamatu müügist.
Tulevikus võib üldse raamatuid (pean siin ikka silmas raamatuid, mitte daamide taskuräti suuruseid kirjatükke) lugevate inimeste hulk hoopiski väheneda. Aga ma siiski ei kipuks maailma muutumist üle dramatiseerima. Vanasti olid loomulikult kogredki palju kollasemad kui tänapäeval – ja mis siis sellest. Loevad need, kes tahavad, kes ilma kuidagi ei saa. Ja pole vahet, kas mõni loeb Kivirähka või Miłoszit paberilt või lugeriekraanilt.