Eesti : Läti ? 0 : 0

Valt Ern?trei

Väike võrdlusmäng naaberriikide oludega: Läti liivlase silme läbi

Varasema aastakäigu inimestele ? nagu meile, kes me mäletame nõukogude aja lõppu, jäi Eesti NSV meelde fanta, kokakoolanätsu, kollase glasuuriga jäätise, marmelaaditäidisega ?okolaadikommide, Kosmose marmelaadituubide, Annekese ?okolaadi ja teiste ennenägematute toiduainete ja tööstuskaupadega, Pärnu, Pirita olümpiakompleksi, rakettidega Riiast Kingissepani (enne ja pärast Kuressaaret), samuti ka ?kurratitega?, kes vene keelt ei taha rääkida, aga ometi vaatavad soome televisiooni, sihvakasääreliste ?kurrati? tüdrukutega ja kes teab millega veel. Nõukogude aja lõpul istuti sageli autosse ja mindi kammima Eesti kauplusi, kuid vaatama ka lätlastele traditsiooniliselt armast Munamäge.

Nüüd ? viisteist aastat hiljem ? on Eesti nagu Lätigi täiesti muutunud. Aga, nagu juba kord heade naabrite suhetega on, müüdid Eesti elanikest püsivad endistviisi. Muidugi, aja jooksul on need oma kuju muutnud ja neid on korrigeeritud, ometi kuulub seegi ajaloo ebapüsivuse juurde.

 

 

 

Eesti äri, läti naljad

Olukord mulle tähtsas anekdootide vallas kujunes teisiti. 1990. aastate alguses rääkisid eestlased suurima heameelega anekdoote lätlaste kohta. Neis kasutati ?lätlast? ?mulgi? sünonüümina. Eestlaste lätlaste anekdootides võis peategelase asemel olla ka Venemaal lemmikuks kujunenud t?ukt?, kusjuures anekdoodid t?ukt?ide kohta olid ? kui võib nii öelda ? intellektuaalsemad. Lätis omakorda ei kõnelnud keegi eestlaste kohta anekdoote. Praegu populaarsed  eesti veidrikud ilmusid lagedale alles 90ndate teisel poolel, s.t siis, kui Eestis lõppes läti anekdootide aeg. Kronoloogiliselt langeb murdepunkt kokku hetkega, kui Lätti hakkasid väga aktiivselt sisse tulema Eesti ettevõtted.  Rääkides võrdlevates kategooriates, võib öelda, et naljad saabusid Lätimaale samuti nagu eesti äri.

Ah jaa. Läti eestlaste-teemalistes anekdootides tavatsetakse kujutada peategelasi tavaliselt kui väga aeglasi ja otsustusvõimetuid olendeid. Teiste sõnadega: piduritena. Need anekdoodid on enamasti otsesed laenud Eesti või Põhja-Venemaa venelaste juttudest. Originaalanekdootides vaadeldav temperamentide erinevus vastab rohkem või vähem tõele. Mis puutub läti ja eesti temperamendi erinevusse, siis on see märgavalt väiksem ja seetõttu kaotavad ka anekdoodid oma sarmi ja koomilisuse.

Lisaks annavad need anekdoodid ainet järelemõtlemiseks. Need nimelt pakuvad võimaluse otsida vastust küsimusele, miks anekdootides laialt levinud ?pidurid? ja igasugused teised aeglased rahvad on osanud ära osta suisa pool Lätit, ehkki kiiretel, tegusatel ja algatusvõimelistel lätlastel, kellel seejuures on teid poolteist korda rohkem kui põhjanaabritel, pole Eestis sellest midagi välja tulnud.

Skeptikud mainivad, et põhjus võib olla Eestisse sissevoolav Soome kapital. Ja kuigi tavakodanik tahaks seda heal meelel uskuda, peab ütlema, et see väide on täiesti rumal. Iga endast lugupidav Eesti ettevõte peab oma kohuseks avada filiaal või rajada tütarettevõte Lätis, kus, vastavalt ühele eestlaste anekdoodile, on kõik parem, isegi naabrid. Seevastu esindab Eestis Läti kapitali peaaegu ainsana, nagu majakas üksikul saarel, Microlink.

 

 

 

Gastronoomiline olukord

Muide, parem ei ole olukord toidukaupade vallas. Eesti kauplustes  ei ole võimalik osta seda Lätis toodetud kaubavalikut, mis vastaks Eestis toodetud kaubasortimendile Läti kauplustes, kuid midagi siiski on. Kas või needsamad Spilva kastmed või Laima kompvekid. Aga see võib-olla seostub asjaoluga, et Eestis on igal pool probleeme toidu ja toitlustamisega. Võrreldes Lätiga on toidukaupade valik kauplustes (isegi suurtes kauplustes) tuntavalt väiksem, seejuures pannakse rohkem rõhku külmutatud poolfabrikaatidele. Ka ühiskondlike söögikohtade poolest erineb olukord järsult Läti omast. Lätis võib julgelt sisse astuda esimesse tee peal silma hakanud toitlusettevõttesse, kus 80% tõenäosusega on maitsev toit ja  piisavalt suured portsjonid, kuid Eestis on 80% tõenäoline, et toit on ilma igasuguse maitseta ja ainus, mis vastab kõigile toidule esitatud nõudmistele, on kalorite hulk. Muidugi on ka meeldivaid erandeid ? toidu erisugune kvaliteet võib meeldivalt üllatada isegi harjunud organismi ? , ometi on need ainult erandid.

Kõige dramaatilisem on gastronoomiline olukord teedel, mis  võib teeservadelt sisse pööranud läti publiku täielikku ahastusse ajada. Kõigepealt, seesugust teepervelt toidukohtadesse sissepööramist Eestis niisama hästi kui ei ole ? toitlustusasutused on kontsentreerunud bensiinijaamade või tähtsamate ristteede lähedale. Teiselt poolt piirdub sealsete toitude sortiment tõtt-öelda vaid vesise kohvi, makaronisalatite, allahinnatud kartulite ja  kotlettidega.

 

 

 

Liiklusolud

Seevastu on eesti teedele ületulek puhas nauding. Millegipärast on nende uued teed tunduvalt paremad kui Lätis, pealegi on seesuguseid ka märkimisväärselt rohkem. Öösel kannavad kõik jalakäijad helkureid. Muuseas ? Eestis ei alanud helkurite kampaania sugugi eelmisel aastal nagu Lätis, vaid umbes seitse aastat tagasi. Pealegi, erinevalt meie sünnimaast, kus inimesed peavad üritama otsida helkureid, mida müügil pole, toimub see Eestis planeeritult: politsei käib mööda koole, selgitades lastele helkurite tähtsust ning jagades neid tasuta, samuti seda, et  jalakäijale tehakse helkurita kõndimise eest trahvi.

Ka Eesti liikluspolitsei käitub hoopis teisiti. Ma arvan, et keegi pole juhtunud kuulma läti inimeste vingumist halbade eesti liikluspolitseinike üle. Tähelepanelikuna peab aga tegema järelduse, et kogu hädaldamise põhjus seisneb lihtsalt asjaolus, et Eesti politsei ei saa kiiruse ületamist mõõta läti traditsioonilise viiekaga. Seda, muuseas, sellepärast, et selle viieka pärast võidakse liikluspolitseinik otsekohe  ja pöördumatult töölt lahti lasta.

Rännates Eesti teedel juba kaheksa aastat ja puutudes kokku eesti politseinikega, on mul isiklik kogemus, et peamiselt kasutatav trahv juhusliku kiiruse ületamise eest on hoiatus, mida Lätis asendab traditsioonile vastavalt viiekas.  Peab ütlema, et kogu oma autojuhikarjääri jooksul olen ma Eestis trahviraha maksnud vaid ühe korra (kõik ülejäänud korrad on piirdutud hoiatusega sisselülitamata lähitulede ja muude sarnaste juhtumite tõttu), seevastu on Lätis samaväärsete väärtegude korral kõik trahvid olnud viielisest suuremad. Ainult korra olen saanud hoiatuse osaliseks, mis tekitas minus peaaegu ?okilaadse reaktsiooni.

Kahe riigi maanteepolitseinike olemuslik erinevus on selles, et Eestis on maanteepolitsei ülesanne tunda muret liiklusohutuse pärast, Lätis sedapuhku aga täita riigikassat. Seepärast ei meeldi ka Läti liikluspolitseile, kui ekipaa?i ilmumiskohtadest teatab raadio, aga Eestis on just vastupidi. Ka politseinikud ise helistavad raadiosse ja teatavad, et maanteepolitsei ekipaa? asub seal ja seal. Sest siis nad teavad täpselt, et vastavas teelülis keegi liiklusreegleid ei riku.

 

 

 

Meediaolud

Raadioga on Eestis küllaltki suured probleemid. Üldse on Eesti raadiojaamades ja eesti popmuusikas millegipärast kaks põhisuunda: tümpsmuusika ja nn sült. Lätis võib niisugust muusikat leida ainult suure pingutusega, ja seda edastav raadiojaam on Latvijas Radio 2, aga Eestis on just vastupidi ? leida teistsuguse repertuaariga raadiojaama on üsna problemaatiline. Tuleb meelde kuus aastat tagasi kuulajate puudusel pankrotti läinud Eesti ainus rokkmuusikat saatnud raadiojaam. Võib-olla tõesti just seetõttu saavutaski Brainstorm (Prata vetra) lihtsa ja hea popmuusika järele januneval naabermaal nii suure edu.

Televisooni vallas on olukord Eestis aga märgatavalt parem. Siiski ei saa ma harjuda läti imperialismi vaimus nõrgalt tõlgitud ja  dubleeritud  filmidega, kus faktiliselt hävitatakse kõik originaalkeele ja intonatsiooni nüansid. Ja pole mingit vahet, kas seda teeb eksalteeritud naishääl läti keeles või klassikalisse vene keelde dubleeritud nasaalne ja hingeldav meesvokaal vene keeles. Eesti televisoonis on filmide asi korraldatud ainult subtiitrite abil.

Nende kahe meediakanali kõrval, nagu juba kõigis modernsetes riikides, toimib Eestis Internet. Olemuslik erinevus info kättesaamises on selles, et Eestis on ainult üks infoportaal Delfi. Ülejäänud portaalide osa täidavad ajalehtede tasuta Interneti-versioonid, kus loetav info on kättesaadav kõigile, nagu ka arhiivid. Ka Internetti ennast kasutab palju rohkem inimesi ja üks selle põhjustest on Eesti riigi toetus. Muuseas, ka WiFi on Eestis tasuta. Samuti tänu Eesti riigile.

 

 

 

Haridusolud

Eesti üliõpilaste olukord on hea mitte ainult Interneti-võimaluse pärast ükskõik millise ülikooli ühiselamu toakeses. Poolteise miljoni elanikuga riigis leidub millegipärast raha kõigele sellele, millele suuremates riikides, näiteks Lätis, raha leida ei suudeta. Erinevus Lätist, kus remonditud ja modernselt sisustatud kõrgkoolide hooneid võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, on Eestis samal kombel võimalik loendada neid hooneid, kus veel midagi pole tehtud. Näiteks Tartus on jäänud remontimata ainult kaks ühiselamut, ülejäänud on täielikult ümber ehitatud ja ehitatakse koguni uusi. Tuleb nentida, et see, muide, pole heategu, vaid normaalne äriprojekt, sest head ühiselamud toovad sisse head raha, mida haridus hädasti vajab. 

Head õpitingimused kindlustavad ka hea hariduse, aga hea haridus õitsva majanduse, mis omakorda garanteerib riigi heaolu. Sellest elementaarsest printsiibist  on eestlased aru saanud juba vanast ajast. Muide, teisalt võib esineda ka täielikku mittemõistmist, nagu see, et Tartu ülikooli doktorandid võivad protesteerida 250 lati suuruse stipendiumi vastu, pidades seda liiga väikseks. Ometi on selleski oma mõte. Suurem stipendium, suurem pühendumine õppimisele. Seevastu paljud Läti kõrgkoolide õppejõud saavad hulga väiksemat tasu. Ja see tähendab, et pole ime, kui Läti haridussüsteemist üritavad inimesed rottide kombel põgeneda.

Tartu koos oma ülikooliga on üldse hea tasakaalufaktor, mis takistab Eestil metropoliseerumast. Üldiselt võib öelda, et Eesti kultuur ja haridussfäär on hajutatud kogu Eesti territooriumil enam-vähem võrdselt (erinevalt Lätist, kus 90% kogu aktiivsest tegevusest on kontsentreeritud Riiga). Peamised kultuuriüritused jagunevad kolme linna: Tallinna, Tartu ja suvepealinna Pärnu vahel, mis moodustavad Eesti kaardil võrdhaarse kolmnurga. Juurde tulevad veel Viljandi, Rakvere, Võru ja Otepää, viimane on Eesti mitteametlik spordi- ja ametlik talvepealinn. Seda hajutatust rõhutab veelgi ka Eesti haridusministeeriumi ümberpaigutamine Tartusse.

 

 

 

President kuulikindla klaasi taga

Tartust kõneldes meenub üks sündmus. Kord hommikul olin enne kaheksat teel ülikooli, arvatavasti selleks, et õiendada eksamit. Mäe peale Tartu raamatukogu ette oli pargitud Mercedes kuussada, mille juures seisis üks mustas ülikonnas mees. Nõlvakul, umbes viiekümne meetri kaugusel suitsetas linnale vaadates vanem mees. Alles lähemale tulles nägin auto numbrimärki, mida ehtis Eesti Vabariigi presidendi vapp, ning vanas mehes tundsin ära tollase presidendi Lennart Mere. Ja siis nagu kinofilmis jooksis läbi pea meenutus Guntis Ulmanise saabumisest Mazirbesse, liivi laste suvelaagrisse: 20 last koos õpetajatega ning Guntis Ulmanis kuue auto ja  20 turvamehega; meenutus valvekaamerate ja kuulikindlate klaasidega esikuakendega ligipääsmatust Läti saatkonnast ja sõbralikust Eesti saatkonnast, kui pidin varastatud passi pärast kord jõulu aegu peaaegu Poola jääma, sest Läti saatkond pidas minu probleemi tühiseks. Mind päästis vaid Eesti saatkond, kes, jahmunud oma Läti kolleegide pärast, andis auto ja autojuhi, et ma enne tööpäeva lõppu läbi linna Läti saatkonda jõuaks, ja nagu neile sealt teatati, oli Läti saatkonnal ükskõik, mida ma peaksin peale hakkama oma autoga, mille dokumendid olid koos passiga kadunud; niisamuti meenutus Eesti saatkonna sekretärist, kes oma riigi nimel kirjutas teate Poola ja Leedu piirivalvuritele, keetis kohvi ja andis oma mobiiltelefoninumbri, et saaksin helistada, kui piiril peaks probleeme tekkima.

Need pildid ? üksik ja otsekui kaitsmata Eesti president ? on sügavalt sümboolsed. Tegelikult näitab see kahe muidu nii sarnase Balti riigi põhimõttelist erinevust. Seda erinevust ei varja ei Soome raha ega venekeelse elanikkonna protsent, ka mitte mingi muu argument ? selles peitub suhtumine. Oma kindlusse, ümbrusse, riiki.

Veel hiljuti olid Läti reklaamitulbad kaetud üleskutsetega külastada Eestit. Kui neid esimest korda vaatasin, naersin südamest. Kui kaua peaks kuluma, et väävli, mere ja paberipuude suurriik Läti muutuks lõpuks kaasaegseks ja konkurentsivõimeliseks ning saaks reklaamiks Eesti tänavatel?

Lõpetama peab alati positiivselt. Seepärast loetleksin seda, mida Eestis kindlasti ei leidu või mida peaaegu üldse ei ole: külm supp, karbonaad á la Lettonie, tomatid ?elees, liivased plaa?id koos ujumisvõimalusega kalda lähedal, Riia või mõni muu suurlinn, laevatatavad jõed, suured liivakivipaljandid, krutsifiksid, alkoholi müügikeeld õhtul pärast kümmet. Kõik muu justkui oleks. 

2005. aasta Karogsist nr 5 tõlkinud: Livia Viitol

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht