Eesti luulel on Soomes pidu

Eesti luulet ilmub soome keeles palju rohkem kui soome luulet eesti keeles.

HEIDI IIVARI

„Väikekirjastaja annab välja Eesti parimat luulet soome keeles.“ Nõnda on pealkirjastanud oma arvustuse ajalehe Helsingin Sanomat kirjanduskriitik Jukka Koskelainen, pidades silmas kolme möödunud aastal ilmunud teost ja kaht kirjastust.¹ Kirjastus Savukeidas, kes tegutseb ühtaegu Eestis ja Soomes, andis välja Kätlin Kaldmaa „Armastuse tähestiku“ („Rakkauden aakkoset“) ning Asko Künnapi „Su ööd on loetud“ („Yösi ovat luetut“). Kirjastaja NyNordeni abil sai teoks „8+8 II. Eesti ja Soome luulet“, mis on oodatud jätk kogumiku „8+8“ esimesele osale.² See pole kõik. Eelmisel aastal ilmus soome keeles ka Mathura „Kumalasepäev“ („Kimalaispäivä“, Basam Books), soome-ugri vähemusrahvuste luulet esitlev Bjarmia-antoloogia Contra ja Aapo Ilvese luulepanusega (Savukeidas) ning „Nippernaati“, Eesti kirjanduse antoloogia esimene osa, mis toob soome lugejateni üheteistkümne eesti kirjaniku luule ja proosa värsked tõlked (Eesti Instituut Soomes).³

Need kuus kogumikku näidavad, et tegemist oli äärmiselt viljaka eesti luuleaastaga Soomes. Võrdluseks võib tuua, et eesti proosateoseid ilmus „ainult“ kolm,⁴ kuigi ega seegi ole halb tulemus. Kui vaadata viimast kümmet aastat, on ilmunud Soomes kuni kümme eesti teost aastas, kusjuures luule osakaal on märkimisväärne, mitmel aastal see lausa domineerib. Tippaasta oli 2011, kui Eesti oli Helsingi raamatumessi teemamaa ning soome keeles ilmus üle 20 eesti raamatu, sealhulgas seitse luuleteost.

Millest on tingitud eesti luule küllus Soomes? Soomes on praegu palju aktiivseid ja kõrgel tasemel tõlkijaid, kes on pühendunud tõsiselt eesti kirjandusele. Nad ei piirdu ainult tõlkimisega, vaid on tihtipeale ka väljaannete algatajad. Nad koostavad antoloogiaid ja kogumikke, kirjutavad (enamasti ilma tasuta) arvustusi eesti kirjanduse kohta (nt Elo, Viro.nyt) ning toovad naabermaade luuletajad kokku kirjandusürituste raames. Üks aktiivsemaid luulesaadikuid on tõlkija Hannu Oittinen, kes on vahendanud eesti nüüdiskirjandust soome keelde kõige rohkem, nii kaante vahele kui ka kirjandusürituste tarbeks. Oittineni hinnangul saavad eesti luule kirjastamislepingud Soomes teoks eelkõige tänu sellele, et on olemas hästi töötav toetussüsteem, Eesti Kultuurkapital või soome kirjanduse puhul FILI (Soome kirjanduse teabekeskus). Palju loevad luuletaja-tõlkija-kirjastaja head suhted. Kõige haritumatel Soome kirjastajatel on ka endal kontaktid eesti luuletajatega ning nad on eesti luulega kursis. Soome puhul on tegemist just nimelt n-ö väikekirjastajatega, nagu Savukeidas, Palladium Kirjat ja Ntamo.

Seda, kes loevad Soomes eesti luulet, pole keegi uurinud. Ilmselt pole see ainult estofiilide teene, et eesti luulet ilmub soome keeles niivõrd palju. Kirjastajate vaatevinklist on tõlkeluule avaldamine siiski eelkõige heategevuslik kummardus kirjandusele. Kirjastuse Savukeidas tegevjuhi Ville Hytöneni sõnul Soomes luuletõlkeid eriti ei osteta, sõltumata nende originaalkeelest või väljaandjast. Savukeidase tõlkeluule sarjas avaldatakse eri maade tipptasemel luulet ning seal on ilmunud ka Kätlin Kaldmaa, Asko Künnapi ja Igor Kotjuhi loomingut. Kirjastaja sõnul on see sari kahjumis ning kulud kaetakse kirjastuse muu tegevuse kasumiga.

Tallinnas elav ja töötav Hytönen, kes on samuti auhinnatud luuletaja ning tõlkija, näeb olukorda n-ö mitme mätta otsast. Ta teab, et soome luuletajal ei ole eesti omast sugugi kergem välismaal läbi lüüa: „On väga haruldane erand, kui soome luuletajal õnnestub saada tõlkeleping väliskirjastajaga, seda võib pidada peaaegu jackpot’iks luuletaja karjääris,“ võtab Hytönen kokku. Tema luulet saab lugeda itaalia ja varsti ka inglise keeles, aga eesti keeles paraku mitte.

Soome luule nullaastad Eestis

Eestindatud soome nüüdisluule statistika ongi soome keelde tõlgitud eesti luule kõrval palju tagasihoidlikum. Viiel aastal viimasest kümnest aastast ei ilmunud eesti keeles ühtegi soome luulekogu. Ka parematel aastatel on ilmunud ainult üks või kaks soome luulekogu. Siiski annab eelmine aasta jälle lootust, sest ilmus koguni kolm soome luulet esitlevat teost: „8+8 II“, pigem kunstniku kui luuletajana tundud Teemu Mäki luulekogumik „Surelik“ (ZA/UM) ning Timo Marani „Las ma ümisen“ (Lelle), kus on Marani luule kõrval tema tõlgitud Mirkka Rekola (1931–2014) värsse.⁵

Eesti-soome luulekogumike sarja „8+8“ primus motor Eeva Park rõhutab samuti kirjastajate rolli: „Luule puhul, olgu tegu siis välis- või kodumaise autoriga, on alati tegemist erilise ja väikesearvulise lugejaskonnaga. Seda enam tuleb väärtustada kirjastajaid, kes end luulekogu avaldamise seiklusesse kaasa lasevad tõmmata.“ Üks selline püsiseikleja on juba kümme aastat Tallinnas tegutsev kirjastus NyNorden, kus antakse välja ainult Eesti ja Põhjamaade tõlkekirjandust, rõhuga nüüdiskirjandusel. Kui vaadata, keda on tõlgitud, siis on soomlased viimastel aastatel tõlkinud pigem eesti noorema põlvkonna nüüdisluulet, aga Eesti kirjastajad on andud välja juba lahkunud meistrite (Pentti Saarikoski, Eeva-Liisa Manner, Lassi Nummi) või vanema luuletajapõlvkonna (Märta Tikkanen, Helena Anhava, Claes Andersson) loomingut.

Kuigi soome luulet ilmub eesti keeles võrdlemisi vähe, ilmub muud soome kirjandust eesti keeles mitu korda rohkem kui eesti kirjandust soome keeles. Eelmisel aastal ilmus eesti keeles 69 soome raamatut. Suurem osa sellest oli teabekirjandus, aga ka näiteks laste- ja noortekirjanduse osakaal oli 14 teosega märkimisväärne.⁶ Soome proosaraamatuid ilmub eesti keeles igal aastal oma kümmekond. Ei ole saladus, et lugejad tunnevadki nii Eestis kui ka Soomes rohkem huvi proosa kui luule vastu. Siiski oli soome keel alles kuuendal kohal, kui vaadata eelmisel aastal Eestis välja antud tõlkekirjanduse statistikat.⁷

Suurim (tõlke)pidu käib festivalidel

Kuigi kaante vahel ilmub soome luulet eesti keeles vähem kui eesti luulet soome keeles, kostab luuletõlkeid kirjandusfestivalide lavadel mõlemal pool Soome lahte võrdselt. Kirjandusfestivalid ongi tõelised luulesilla ehitajad ja tugevdajad, seal sünnivad uued kontaktid ning ideed, kuidas parandada luule nähtavust ja tunnetavust silla mõlemas otsas. Lähestikku asuvate maade kirjandusfestivalidel on mõistlik teha koostööd ka siis, kui külalisesinejaid kutsutakse kaugemaltki kui naaberriigist. Tihedat koostööd teevad näiteks Jaan Malin ja Esa Hirvonen: luuletajad-festivalikorraldajad ei külasta ainult vastastikku üritusi, vaid koostavad festivali „Hullunud Tartu / TartSlämm“ ja Turu luulenädala (Runoviikko Varsinais-Suomessa) programmi nii, et osa esinejatest kattub. Viimasel kolmel aastal on jagatud kokku kümmekonda välisesinejat, peale nende on Eestist käinud Turu luulenädalal esinemas veel samavõrra luuletajaid. Jaan Malini / Luuluri valik luulet on ilmunud soome keeles paari aasta eest („Heräämisiin“, ntamo, 2013) ning Esa Hirvoneni luulega võib tutvuda eesti keeles kogumikus „Hullunud Tartu 2010–2012. Pilt ja sõna“ (Luul, 2013).

Kuigi festivalide tarbeks tõlgitud luule ei jõua enamasti kirjastajateni, loovad rahvusvahelised festivalid soodsa pinnase, et teoks saaksid uued tõlkeraamatud. Eeva Pargi sõnul oli kogumiku „8+8“ lähtepunktiks rongisõit Turust Jyväskylässe Turu luulenädala raames, kui reisiseltskonda kuulusid peale Pargi luuletajad Aapo Ilves, Esa Hirvonen, Kalle Niinikangas ja Juha Kulmala. Jukka Itkoneni luulekogumik „Mõnus sajuilm“, mille on koostanud ja tõlkinud Leelo Tungal (Tammerraamat, 2013) sai teoks tänu festivalile „Luulesõit“, mille käigus Itkonen ja Tungal üksteisega tuttavaks said. On ka juhtunud, et tõlkekogumik on antud välja luulefestivali silmas pidades: (:)kivisildnik esines luulefestivalil Tamperes (Annikin Runofestivaali) 2011. aastal ja andis enne seda soome keeles välja oma teose „Laena kirvest“ („Lainaa kirvestä“, Jumalikud Ilmutused, 2011). Teosest ja selle autorist kirjutas positiivselt kahes Soome ajakirjas luuletaja Esa Mäkijärvi, kes on korraldanud rühmituse Helsinki Poetry Connection slämme Tallinnas.⁸ Rühmitus on organiseerinud üle kahesaja rahvusvahelise luuleürituse Helsingi ja aastatel 2008–2011 ka Tallinna lavadel ning toonud kokku paljud eesti ja soome luuletajad. Rühmitus tutvustab oma tegevust, üritusi ja seal esinenud luuletajaid oma kogumikus „Lava-antologia“ (Poesia, 2013), kus on ka valik fs-i luulet.

Soome luule tuntust Eestis on edendanud ka kirjandusfestivalid „HeadRead“ ja „Prima vista“, Soome Instituut Eestis ja Tampere Maja. Soomes korraldavad eesti kirjanikega kohtumisi Eesti Instituut Soomes, Soome-Eesti Seltside Liit (SVYL – Suomen Viro-yhdistysten liitto) ning Tuglase Selts, viimane korraldab ka Eesti kirjanduse nädalat (virolaisen kirjallisuuden viikko). Nii luule­üritusi kui ka korraldajaid on palju. Kindlasti räägib see sellest, et huvi luule vastu on, hoolimata sellest, mitu tõlkeraamatut ilmub sel aastal.

Suur tänu Ville Hytönenile, Hannu Oittinenile, Eeva Pargile, Jaan Malinile, Esa Hirvonenile, Esa Mäkijärvile ja Merja Ahole vestluste ja kirjavahetuse eest, millel artikkel osaliselt põhineb.

1 Jukka Koskelainen, Pienkustantaja julkaisee suomeksi Viron parasta runoutta. – Helsingin Sanomat 18. XII 2015, http://www.hs.fi/arviot/kirja/a1450329018926

2 Esimese osa kohta vt Heidi Iivari, Luksuslik diktaatorlik kultuuritegu. – Sirp 20. III 2015,

3 Eesti Kirjanduse Teabekeskus, http://www.estlit.ee/elis/?cmd=translations&aasta=2015 Nimekirjast on puudu Bjarnia ja „Nippernaati“ kogumik, mis ilmusid samuti 2015. aastal.

4 Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”, Tiit Aleksejevi „Kindel linn” ja Rein Raua „Rekonstruktsioon”. Samas.

5 Ene-Reet Soovik, Mehed, puud ja aeg. – Sirp 5. II 2016, http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/mehed-puud-ja-aeg/

6 Eesti rahvusbibliograafia, http://erb.nlib.ee/?vv=rmt&alates=2015&kuni=2015&keel=est&tolge=fin&lang=est

7 Eesti rahvusbibiograafia, http://erb.nlib.ee/?vv

8 Esa Mäkijärvi, Kivisildnikistä. – Image 4. V 2012, http://blogit.image.fi/merkintoja/kivisildnikista/ Vt ka Viro.nyt 2012, nr 2.