Eesti võiks e-raamatute laenutamises haarata ohjad

Raamatukogu e-raamatute laenutusteenus on kallis, kuid teenuse pakkumata jätmine läheb kokkuvõttes riigile veel kallimaks.

TRIINU SEPPAM

Euroopa Liidu infoühiskonna direktiivi kohaselt on raamatute laenutusõigus üks osa levitamisõigusest, mis on kohaldatav vaid teose füüsilistele koopiatele.¹ See tähendab, et raamatukogud saavad vabalt laenutada trükiraamatuid, kuid mitte e-raamatuid, mida käsitletakse teenusena. See tähendab omakorda seda, et raamatukogul tuleb e-raamatute laenutamiseks küsida nõusolekut autori­õiguste omajatelt (autoritelt, kirjastustelt ja e-raamatute vahendajatelt) ning autoriõiguste omajatel on ainuõigus otsustada, kas nad müüvad e-raamatu raamatukogule laenutamiseks või mitte.

Toon ühe näite. Praegu võib raamatukogu osta oma kogusse kirjastuses Eesti Keele Sihtasutus välja antud Andrus Kiviräha populaarse romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ paberväljaande, kuid e-raamatu müümisest Tallinna keskraamatukogule sel aastal keelduti. (PARANDUS: Eesti digiraamatute keskuse sisujuht Eva Kolli kinnitab, et tegemist oli kahetsusväärse kommunikatsioonihäirega ja 22. aprilliks on kirjastaja laenutusluba pikendanud.)
Kivirähk on Eestis kõrgelt hinnatud autor lugejate seas, teda on tunnustatud, tema teoseid on rohkelt tõlgitud teistesse keeltesse. Eesti tänapäeva algupärasest kirjandusest ei saa rääkida nii, et Kivirähka ei käsitleta. Siit küsimus: kuidas on saanud tekkida selline olukord, et kultuuris olulist teost e-raamatuna raamatukogule laenutamiseks ei müüda? Kas riigi huvi ei ole teha eestikeelne kirjandus võimalikult hästi kättesaadavaks, selleks et eesti keel oleks elujõuline ja kõigil võrdsed võimalused kultuurist osa saada?

Tallinna keskraamatukogu on endiselt Eestis ainus rahvaraamatukogu, kes laenutab oma lugejatele eestikeelseid e-raamatuid, mille autoriõigus veel kehtib. E-raamatuid laenutatakse e-raamatute laenamis- ja lugemiskeskkonnast ELLU,² mille peaeesmärk on vahendada eestikeelset kirjandust. ELLU loomise üheks ajendiks oli see, et ingliskeelne kirjandus oli noortele paremini kättesaadav kui eestikeelne kirjandus ja Eesti autorite looming. Nüüdseks on ELLUs endale konto teinud 5270 lugejat (sh õpilased mujal riikides asuvatest Eesti koolidest), kes on e-raamatuid laenanud 45 830 korral. Sellel aastal on 1045 lugejat laenanud e-raamatuid juba 5245 korral. E-raamatute laenutusteenuse nõudlus kasvab aasta-aastalt ning aina enam tuleb meil lugejatele selgitada, miks ELLU e-raamatute valikus ei ole ühte või teist uuemat teost, sh Eesti autori kirjutatud teost.

ELLUt võib võrrelda füüsilise raamatukoguga, kus ühte raamatut saab lugeda üks lugeja korraga. Kui raamatukogu ostab ühele e-raamatule (ühele nimetusele) kolm litsentsi (kolm eksemplari), siis saab seda e-raamatut lugeda kolm inimest korraga. ELLUsse ostetud litsentsidel on n-ö eluiga, milleks on praegu 10–20 laenutuskorda. Kui e-raamatut on 10–20 korda laenatud, tuleb raamatukogul osta uus litsents.

ELLUst on võimalik laenata 1445 teost, sh ka e-raamatuid, mille autoriõigus enam ei kehti (teosed, mille autori surmast on möödunud 70 aastat). Sel aastal oleme taotlenud 106 uue e-raamatu ostuõigust, kusjuures 20 kohta saime eitava vastuse, s.t e-raamatute litsentsi keelduti meile müümast. Uusi litsentse (teostele, mille litsentsiga määratud laenutuskordade arv hakkab täis saama) küsisime 91 nimetusele, millest 29-le saime eitava vastuse, sh Kiviräha raamatule „Mees, kes teadis ussisõnu“.

On mitmeid põhjusi, miks Tallinna keskraamatukogule e-raamatuid laenutamiseks ei müüda: näiteks kardetakse, et e-raamatute laenutamine mõjutab märgatavalt e-raamatute läbimüüki, ka ei saa autorid e-raamatu laenutustelt hüvitist. Kuid e-raamatuid on keeldutud meie raamatukogule müümast isegi sellisel põhjusel, et kirjastusele ei ole meeldinud mõni raamatukogu seisukoht. Euroopa Liidu infoühiskonna direktiiv ja Eestis kehtiv autoriõiguse seadus on loonud seega olukorra, kus e-raamatute kättesaadavus raamatukogudes sõltub erafirma ehk autoriõiguste omaja suvast.

Autorihüvitusfond, mille ülesanne on autoritele ja autoriõiguste omajatele laenutushüvitise maksmine ning mida rahastab riik, hüvitab praegu ainult trükiraamatute laenutuse. Leian, et selline lähenemine ei ole mõistlik. Kirjandusteos on teos selle vormist sõltumata ning eesti keele ja kultuuri seisukohalt on e-raamatute laenutamine sama oluline, kui on trükiraamatute laenutamine. Riik peaks leidma lahenduse, et maksta autoritele hüvitist ka e-raamatute laenutustelt.

Aasta tagasi kirjutasin Postimehes Tallinna keskraamatukogu ja Eesti Kirjastuste Liidu kokkuleppest, et e-raamatu litsents kehtib 20 laenutuskorda, s.t kui 20 inimest on e-raamatut lugenud, tuleb raamatukogul osta uus litsents.³ Kokkulepe kirjastuste liiduga ei ole aga autoriõiguste omajatele kohustuslik. Nii on 10 kirjastust teada andnud, et nende e-raamatute puhul ei kehti mitte 20, vaid 10 laenutuskorda, mis teeb litsentsi raamatukogule kaks korda kallimaks.

E-raamatu litsentsi hind raamatukogule on vastavalt kokkuleppele kirjastuste liiduga e-raamatu jaehind, mille sees on ka 20% käibemaksu (mitte 9% nagu trükiraamatul). Keskraamatukokku ostetud e-raamatu litsentsi keskmine hind oli 2015. aastal 12,23 eurot. Võrdluseks: raamatukokku ostetud trükiraamatu keskmine hind oli 10,94 eurot, sh eestikeelse trükiraamatu keskmine hind 11,93 eurot. Sel aastal ostetud e-raamatute litsentside keskmine hind on praeguse seisuga juba 13,18 eurot, ostetud trükiraamatu keskmine hind 10,77 eurot, sh eestikeelsel trükiraamatul 11,84 eurot. Kuidas on tekkinud olukord, kus e-raamatu (räägin siin paberraamatu analoogist) hind ületab paberraamatu hinna ning ühel ja samal teosel on erinev käibemaks lihtsalt formaadi tõttu?

Seega, e-raamatute laenutusteenuse pakkumine on raamatukogule väga kallis. Vaadates aga infotehnoloogia arengut, lugemistrende, noorte lugemisharjumusi jms, läheks teenuse pakkumata jätmine riigile kokkuvõttes kallimaks. Kõik taandub küsimusele, millist Eestit me tahame. Kas tahame Eestit, kus elanikud on targad või kus lugemine on rikaste privileeg?

Analüüsisime ELLU lugejate, kes laenasid 2015. aastal ELLUst kirjandust, e-raamatute laenamisharjumusi. Näiteks selgus, et 54,8% lugejatest laenas e-raamatuid ajal, mil kõik meie raamatukogud olid suletud. Ka see näitab selgelt teenuse vajalikkust. Kas need 54,8%, kes laenasid ELLUst e-raamatu ajal, mil raamatukogud olid suletud, oleksid valinud raamatu lugemise, kui raamatukogu sellist teenust ei pakuks?

Inimeste elurütm ja -viisid on muutunud ning meil, kes me tegutseme n-ö lugemisäris, tuleb sellega kohaneda. Meil kõigil tuleb arvestada sellega, et konkureerime inimeste tähelepanu ja aja pärast ning et inimesed ei hakka kunagi kõiki raamatuid endale päriseks ostma. Nii Euroopa Liidu infoühiskonna direktiivi kui ka Eestis kehtiva autoriõiguse seaduse on loonud inimesed. Kui need seadused hakkavad takistama ühiskonna arengut, saab neid ju muuta. On selge, et kehtivad seadused ei toeta eesti keeles lugemist, seega ka haridust ja kultuuri.

Oleme uhked selle üle, et Eestit tuntakse maailmas kui e-riiki. Samuti räägime üha enam sellest, et väikses Eestis peavad kõigil olema võrdsed võimalused ennast arendada. Nii võikski siis Eesti võtta ohjad enda kätte ning seista Euroopa Liidus selle eest, et e-raamatud oleksid raamatukogude kaudu kõigile elanikele kättesaadavad. Kiviräha raamatut „Mees, kes teadis ussisõnu“ peavad saama eesti keeles lugeda kõik, ka need, kes ei jaksa selle eest maksta.

Triinu Seppam on Tallinna Keskraamatukogu teenindusdirektor.

1 http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=CELEX:32001L0029:EN:HTML

2 https://ellu.keskraamatukogu.ee/

3 Triinu Seppam, Kaie Viigipuu-Kreintaal, Autoriõiguse seadus takistab e-raamatute ja filmide laenutamist. – Postimees 23. IV 2015.