Eestile saksa geeniust ilmutamas: Mati Sirkli avaralt hariv tõlkekommentaarium

Jüri Talvet

Sõjaeelses Eesti Vabariigis avaldas Johannes Semper prantsuse kirjandust ja kultuuri käsitlevate esseede ja artiklite kogumiku „Prantsuse vaim” (1934). Ain Kaalepi julgustusel söandasin taastatud Eesti Vabariigi algusaastail omagi esseed (peamiselt) hispaania kirjanduse kohta koondada samasuguse pealkirja alla – „Hispaania vaim” (1995). Kas oleks mõeldav kujutleda Mati Sirkli „Orva-aastaid“ (2004) ja „Uusi orvaaastaid” (2009, mõlemad nägusate raamatutena  välja antud kirjastuses Tuum), kus teemaks on ülekaalukalt saksakeelne kirjandus, märgi alla „Saksa vaim”?

Miski tõrgub. Juba vältimaks matkimist poleks hakanud Mati Sirkel oma saatesõnade ja artiklite kogudele sellist pealkirja panema. Aga „saksa vaim”, nagu ka näiteks „vene vaim”, ei pruugiks vähemalt meie ajaloolises olus toimidagi „vaimuna”. Liiga tugevasti on uuemate sajandite Saksamaa ja Venemaa rõhunud oma  kehajõule – vaim on olnud pandud selle käskudele alluma nii võimukal moel, et ta polegi enam õige vaim. Ka „Ameerika vaim” ei oleks tänapäeval kasutuskõlblik selsamal põhjusel. Seda asendab märksa mitmemõttelisem American Dream – üksnes unenäos, möödaniku- ja tuleviku-unistustes võiks sealne vaim ilmuda vabana ja õilsana, ilma „äri”-lisandita, mis Ameerika vaimu olevikus aina kummitab.

Geenius küll, jah: „saksa geenius”. Eesti  keeles – suurvaim. Siin on kõik õige, miski pole liialdatud. Paradoks, et Grossgeist tundub saksa keeles pigem moodsa kui sõnaraamatutesse põlistatud liitsõnana. Eesti keel eristab selgemini „vaimu”, mis lihtsasti laieneb hulkadele, ja „suurvaimu”, mis esindab vähemust. Mati Sirkel kirjutab oma raamatutes enam-vähem eranditult sakslaste vähemusest – nendest kirjanikest, kes on oma teostes (ja tihti ka kodanikena) näidanud üles suurt julgust ja hingejõudu,  et vastu astuda just hulkade vaimule ja seda ajaloos aina käänustanud („käänustanud” siin „manipuleerinud” vastena) võimule. „Vaimust” märksa ühemõttelisem on eesti keeles „vaimsus” – kvaliteet, mis Eestis uusimatel aegadel ärilis-maiste tungide vallandunud vohavusse kipub hajuma, oma enesesamasust kaotama.

Mati Sirkli raamatute suur teene on see, et need osutavad vaimsusele ühiskonna orienteerijana, teadvuse süvakihina, ning olulisele kirjandusele, mis (tingimata ühenduses filosoofiaga, kohati ka teadusega, ent sugugi mitte nendele alluvana või nende teisejärgulise lisandina) moodustab vaimsuse südamiku. Saksa kirjanduses on geenius mõneti hilisem kui selle ilmnemine prantsuse või hispaania vaimus – just pikem ajalugu annab viimastele tugevama kandvuse, järjepidevuse, vastupanujõu. Renessanssi, mille märgi Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja Inglismaal kujundas  esmajoones võimas kultuuriplahvatus, asendas Saksamaal reformatsioon – poliitilisusuline, pigem võimu kui vaimu representatsioon. Saksa uusaegne kultuuriplahvatus oli Lääne-E uroopa kontekstis hiline, siis küll aga erakordne: XVIII sajandi lõpp, kus vaevu ja hapralt kindlustunud saksa valgustusest sööstis esile romantism, lõimudes (ja kohati ka vaenutsedes) filosoofilise idealismiga. Sestpeale kohtab saksa vaimus ja iseäranis kirjanduses  ohjeldamatut tungi absoluudi poole – otsekui iha kiirendatud korras heaks teha mitu sajandit mahajäämust. Mahajäämust?

Vaimust ei ole paraku jäänud kannustamata võim – nii et võiks peaaegu küsida, kas Euroopa ajalugu ei oleks rahulikumalt kulgenud siis, kui Saksamaa jäänukski keskaegse killustatuse vormi, nagu toimis XIX sajandi teise pooleni? Kõik need küsimised ja paljud muud, filosoofiliste mõtlemistüüpide omavahelised  põrkumised, hulkade ja vähemuse, indiviidi ja absoluudi vahekord, võimu ja vaimu suhted paeluvad eelkõige neid kirjanikke, keda Mati Sirkel on tõlkinud ja kellest kirjutanud. Leidlik pealkirjaühend „orva-aastad” ei tähistagi ehk niivõrd seda, mida Mati Sirkli lähem sõpruskond sellest teab või aimab: et enne ja pärast seda, kui Sirkel Eesti Kirjanike Liitu juhtis, elas ja on elanud ta „orva” tõmbunult, seal imetlusväärse kannatlikkuse ja järjekindlusega  tõlkinud ühe väärtteose teise järel, aina vaiksel, ent kindlal viisil vastandudes olgu poliitilisele võimule (seda varasematel aegadel) või (uuemal ajal) hulki hullutavale-käänustavale, kokkuvõttes madaldavale ärivõimule. Aina inimliku alge vajadust kinnitades, saksa kirjanduse suurvaimude hingeõhus ja nende vaimu valgel, usus, et õilsusele ja idealistlikule idule jääb meiegi ühiskonnas siiski oma orvake alles ka tulevikus. 

„Orva” kujund on täpne veel ses mõttes, et tähistab peajoonest eemalolekut. Peajoone kirjanduse kohta kirjutamise plaanis moodustab tänapäeval kirjandusteadus. Küllap võinuks Mati Sirklist saada kirjandusteadlane, eeskujulik saksa kirjanduse uurija. Ent mingil eluhetkel (vahest ka välistest asjaoludest tingituna) läks nii, et teoks see ei saanud. Ei ole ka mingit kahtlust, et kui see saanuks teoks, ei oleks meil täna eesti keeles vähemalt poolt nendest  väärtteostest, mida Mati Sirkel on eesti keelde vahendanud. Või kui oleks, siis mitte tema tõlgituna ja küllap teistsuguses esitluses. Vahest üldse ilma esitluseta – sest üks asi, mis praegusel ajal silma torkab, on lamedalt lihtsustatud viis, kuidas tänased kirjastajad ja raamatukaupmehed tavatsevad oma toodet lugejale kätte visata: siin on tõlgitud jutukas, loe aga! Pole vaja kultuuri seda ümbritsema. Ja mis asi see vaimsus veel on?  Läbi saab tõesti mõnegi asjata, ka kultuurita. Ent Mati Sirkel kuulub sellesse vaimuinimeste vähemusse, kes usub aja käskude kiuste, et väärtteose tõlge peab olema enamat kui lihtsalt tõlgitud tekst või siis tekst, millele on juurde kopeeritud paar autorit tutvustavat lauset kas mõnest kirjandusleksikonist või Interneti-allikast. Väärtkirjanduse tõlked saavad kultuurifaktiks just esitluse kaudu, mis aitab võõral tekstil sulaneda oma kultuuri. 

Pareminigi teaduslikest uurimustest, mis jäävad paratamatult kirjandusteadlaste erialaringi, saab seda funktsiooni täita esseistika. Just saate-esseed Mati Sirkli tõlgete juures on teinud temast tõlkija suure algustähega – isiksuse eesti kultuuris. See on omaette žanr. Suured eeskujud eesti kirjanduskultuuris on Johannes Semper, Ants Oras, Ain Kaalep. Ega ei ole palju neid, kes uuematel aegadel on end pingutanud  seda raskemat rada käima. Lihtsam on ju jätta kirjastuse otsustada, kas üldse tahetaksegi kelleltki saatekäsitlus tellida. Mis aga ometi seda pingutust tegema on pannud? Tilluke honorarilisa on küll kõige väiksem stiimul, sest märksa lihtsam on saada valmis poogen tõlget kui samas mahus saatekäsitlus. Ega vist ka lihtsalt auahnus, ennem ikkagi sisemine kohustus – aim sellest, et väikse rahva seas ei ole ju lootustki, et võrsuks suuremal hulgal väliskultuuri ja -kirjanduse häid tundjaid ja sellest kirjutajaid, et on miski, mida tegema kutsutud olen just mina. Ja et ilma niisuguse kirjutamiseta elaks Eesti mingis pimedas üksinduses, suutmata maailmaga kaasa mõtelda või tunda. Saate-esseidki võib kirjutada mitut moodi. Ei välistu uurimuslikkus, kas või täpsed tsitaadid allikatest – sel juhul läheneb saate-essee teaduslikule artiklile. Mati Sirkli varajastes kirjutistes aimub seda laadi. Mõnes kohas räägib  ta „meie” vormis („objektiivsuse” elemendina peeti seda kuuluvaks teadusliku stiili juurde). Ent lugejasõbralikum viis on siiski kirjutada just vabamalt, juba ette teades, et tavaline lugeja ei peagi ju olema pühitsetud kirjandusteaduse argoosse. See ei tähenda, et kirjutist tuleks lihtsustada: hea kirjanduse tundja saab ka lihtsas sõnastuses ja ainsal leheküljel edasi anda selle, mille väljendamiseks mõnel niiöelda tõsiuurijal kulub kümneid lehekülgi. 

Esseistlikkus ei väldi isiklikkust, tihti loob just see lugejaga intiimsema vahekorra, annab stiilile erilise sarmi. Elu- ja vaimukogemuse kasvamisega rööbiti näitavad Sirkligi esseed suuremaid vabadusi isiklikkuse suunas, ka otsib ta sagedamini seoseid eesti kultuuriga. Saate-essees Hölderlini „Isamaaliste laulude” tõlkele, saksa luuletaja ülev-traagilist elukäiku kirjeldades Sirkel koguni hüüatab: „Vaene Hölderlin! Hull Hölderlin!” – nördinuna sellest, kuidas  tõlgendajad omaenese keskpära lohutuseks on erakordses geeniuses üritanud näha vaid õnnetut ebanormaalset, hullukest. (Umbes nii oli ka meie Juhan Liiviga.) Sirkel ei lähe oma isiksust manifesteerides kunagi nii kaugele, et hakata mõne tänapäeva kirjandusuurija kombel teooria „kõrgustest” kirjandusele üleolevalt alla vaatama. Ei, temas püsib üha aukartus algloovuse vastu – milleta ülimgi teooria on mõttetu. Sirkli saatekäsitluste  üks peamisi tunnusjooni ongi see, et ta laseb ulatuslikult kõnelda kirjanikel endil, tsiteerides pikalt, kohati lausa üle mitme lehekülje autorit (need osad on mõlemas orva-aastate raamatus antud kursiivis, neid on nii lihtsam eristada) ja arvukaid teisi kirjanikke, kes midagi kõnealuse autori või teose kohta on öelnud. Juurde tuleb ka kirjanduskriitikute ja -teadlaste arvamusi, kuid neid tsiteerib Sirkel vähemas mahus, vihjates taas kirjandusele kui esmasele loovusele, nagu ka ajaloos kinnitust leidnud tõsiasjale, et tihti tajub kirjanik teise kirjaniku teoses olulisust kutselisest kirjandusteadlasest täpsemalt.

Nii kujutavad Sirkli saateesseed kaleidoskoopi, kuhu on haaratud arvukalt arvamusi ja tsitaate ning mis näitab maitsete erinevusi, paljude hingede suurust ja mõne väiklustki. Teise maailmasõja eelne saksa kirjanduse vastuvõtt kannatas päris tugevasti selle all, et  valdkonnale, kus leidus küll tõlkijaid, ei pühendunud ükski tugevam isiksus. Semper tegeles peaasjalikult prantsuse kirjandusega, sekka ka muu romaani kirjandusega, Aspel veelgi spetsiifilisemalt prantsuse kirjandusega. Orase eriala oli inglise kirjandus, nii et koguni ameerika kirjandusest ei olnud tema vahendusviljad eriti suured. Goethe ja Heine juurde põikas ta pigem erandkorras – „Faust“ ja „Saksamaa” tulid ju tõlkida, keegi teine ei paistnud tollal  sellega toime tulevat. Pärast sõdagi, alates 1960ndatest, kui juba mõneti vabamalt kirjutada sai, tegeles Ain Kaalep – osalt Ivar Ivaski mõjul – väiksemate saksakeelsete kirjandusruumidega, tõlkis austria ja šveitsi kirjanikke, siis ka kirjutas nendest erksaid saate-esseid. Saksakeelse kirjanduse süda-ala jäi vastuvõtvatest-mõtestavatest tekstidest „katmata” – selle ilmekaim tõendusmärk on see, et Goethe suurteos „Faust”  August Sanga tõlkes (1967) ilmus üldse ilma igasuguse saatekäsitluseta! (Panen hüüumärgi, sest sel ajal püüdis kirjastus ikka püsida tõlkekultuuri soliidses raamis ning kui vähegi sai, tagada tähtsamate teoste varustamise saatesõnaga.) Üht-teist väärtuslikku tegi Peeter Tulviste, kuid tõlkimine oli tollasele pühendunud teadlasele ja tulevasele akadeemikule pigem kõrvalharrastus. Siis tuligi kirjandusväljale Mati Sirkel. Tema arvukate tõlgete tähenduse kokkuvõtmine  on eraldi teema. Igal juhul on ta teinud väärikalt seda, milleks üks kindel ajahetk teda ära tundis ja kutsus. Tema saatekäsitlused Kleisti, Büchneri, Kafka, Hesse, Bölli, Grassi, Bellmanni, Rilke, Musili, Hölderlini, Döblini, Walseri ja paljude teiste saksa (või laiemalt, germaani ala) kirjanike teostele on meid nüüd juba läbi enam kui kolmekümne aasta juhatanud Euroopa vaimsuse ühte rikkaimasse regiooni, on kinnitanud seda, et kui võim rahvaid üksteisest eemale tõukab ja lahutab, siis vaim (oma ekslemistest-ebalustest hoolimata), vastupidi, loob mõistvust, annab vastastikust tuge ja kannab lootust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht