Eetrikute keel ja kõne

Eetriajakirjanike kõne peab olema selge ja sisu hõlpsasti arusaadav, kuna neil on kuulajate keele- ja muudegi harjumuste kujundajana suur vastutus.

UNO LIIVAKU

Eestis on sadakond aastat olnud inimesi, kes räägivad tuhandetele, keda nad ei näe ega kuule. Nad on eetrikud (eetriajakirjanikud; nagu elektrikud, keemikud, eristamaks kirjutavatest ajakirjanikest), kaua aega kuulajaskonna teenistuses. Eesti eetrikutel polnud vaja alustada nullist. Oli olemas muu maailma eeskuju.

Eetrikõne põhireeglid

Eetrikõne põhireeglid on järgmised.

Eetrik on pidanud rääkima

1) selgelt,

2) meeldiva hääletooniga,

3) häireteta,

4) mõõduka tempoga,

5) võimalikult lühikeste kiiluta terviklausetega;

hoiduma

6) põhjendamatust kiirkõnest,

7) prügisõnadest, vähetuntud, argoo-, murde-, teiste keelte ja võõrsõnadest, vähetuntud lühenditest, sobimatutest hüüatustest nagu õudselt hea, jõle ilus, jube vahva või Jeesus kui tore,

8) põhjendamatust sõna- ja lausekordusest, nt kuulasime Ni poolt lauldud laulu,

9) põhjendamatust mitmeti mõistetavusest,

10) kui võimalik, siis arvudest, eriti liigtäpsetest (nt 6,973 miljonit võiks olla ligi 7 miljonit);

eetrikutelt on eeldatud

11) õigekeelsuse (sõnatähendus, ühildumine, alistusseos, käänamine, pööramine, lauseehitus jt) valdamist,

12)  õigehäälduse reeglite (sõna- ja lauserõhu, väldete, palatalisatsiooni jm) tundmist,

13) oskust hääldada teiste keelte isiku- ja kohanimesid originaalilähedaselt,

14) oskust hääldada vanas kirjaviisis tekste (nt koli-ramat on kooliraamat, õppetus on õpetus, teär on teeäär),

15) füüsika-, keemia-, matemaatika- jt sümbolite kuuldavaks tegemise oskust,

16) kümnend- jt süsteemide eristamise oskust (nt 500 protsenti rohkem on kuus korda rohkem, kolm aastat ja neli kuud ei ole 3,4 aastat jms),

16) kirjavahemärkide ning suur- ja väiketähtede kõnes eristamise oskust.

Kõik tekstid ei ole mõistetavad seletuseta (vanasti olevat Narvas räägitud nt nii: mine kirbitsa savodi trubast mööda priistani silla juurde, see on mine tellisetehase korstnast mööda sadamasilla juurde). Reeglitest tohib taotluslikult kõrvale kalduda, nt huumorisaadetes.

Kokkuvõttes: eetrikõne peab olema selge ja sisu hõlpsasti arusaadav. Väga palju kuulajaid peab raadiost või telest kostvat eeskujuks. Nõudeid on palju, sest eetriku vastutus kümnete tuhandete keele- ja muudegi harjumuste kujundajana on suur. Selline on seni olnud hea tava.

Eetrikeel on ÕSist kaugenenud

Ametlikult üldkohustuslikuks sai keelekorraldus aastast 1947. ÕSi reeglid olid niisama tähtsad kui kümme käsku ristiusus. Toonased keelekorraldajad oskasid niisuguse reeglistikuga teha eesti kirjakeelest eestluse oaasi venestamise kõrbes. Teiselt poolt kehtestas ÕS mõnes valdkonnas, nt ajakirjanduses, otsekui keelediktatuuri.

Keelereeglite revisjon algas juba Vene ajal ning hoogustus pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Reeglituse ja omaenda reeglite taotlejaid oli ja on rohkesti, nende mõju tuntav. Mullu oktoobris teatas eetrik: „Mis ÕS ütleb, on soovituslik.“ Teiste sõnadega: ÕS soovitab, MINA otsustan. Seega ei tee enam õige ja eksliku, arengu ja taandarengu vahet keeleteadlasest keelekorraldajad, vaid spordi-, majandus-, poliitika- või meelelahutuseetrikud. Kunagistest keelekorraldajatest said vahepeal keelesoovitajad. Vähe sellest: nüüd loobutakse ÕS 2025 ka soovitamisest ja EKI teatmikus kinnitatakse: „Uurimistulemuste toel ajakohastatud põhimõtete järgi normitakse üldkeeles ortograafiat ja morfoloogiat, aga mitte tähendusi, sõnavalikut, rektsiooni ega ka üldjuhul hääldust jm.“¹ Norm pole aga soovitajate, rääkimata keele kirjeldajate otsustada.

Keelesoovituste järgimine on siiski mõjutanud peamiselt trükiste, s.o kirjutatu keelt. Soovitustega varustatud ÕS 2018 järgi toimetatud trükikeel ning toimetamata eetrikeel on aga järjest kaugenenud. Raadios ja teles räägitavas pole küll kunagi ÕSist täielikult kinni peetud. Ei peagi alati pidama. Õigustatud hälbed on keelt kui tunnetusvahendit toetanud, õigustamata hälbed taandarengu poole kiskunud.

Kaheksa-üheksakümmend aastat tagasi laitsid keeleteadlased saksapärasusi, praegu ei panda pahaks inglis- ega venepärasusi. Eetrikute osavõtul ei eristata enam mõisteid riik ja rahvus, sõiduk ja transport, sõdur ja sõjaväelane, kuni ja ligi. Eetrikeel on kaasa aidanud täismineviku, osasihitise ja küsilause tõrjumisele, mõiste ja sõna vahekorra lõdvenemisele, sõnajärje ja eituse muutumisele, pikkade täishäälikute lühenemisele, käändelõppude asendamisele määrsõnadega, täiesti uus on võrdlus­astmestik, enam ei kehti ühildumisreeglid. Suur osa muutustest kahandab keele tunnetusvõimet. Eetrikeel on kujunemas – tükati kujunenud – otsekui üleminekuvormiks soome-ugri keelelt indoeuroopa keelele.

Siinse käsitluse näited pärinevad eetrikutelt (saatejuhid, reporterid, usutlejad, diktorid), poliitikutelt, kõrgetelt riigiametnikelt, eetris esinevatelt trükiajakirjanikelt. Ei esitata teise emakeelega inimestelt ega juhuesinejatelt kuuldut (vahest paar näidet). Iga siinse näite taga on sadu, isegi tuhandeid esinemiskordi. Näiteid on ümber sõnastatud osaliselt (keeletundlikud lugejad oskavad ise teisiti sõnastada). 2021. aasta jaanuarist alates olen kuulanud Vikerraadiot, Kuku raadiot, ETVd ja Kanal Kahte. Nimed on asendatud Niga. Näidete autoreid ei nimetata. Mind on huvitanud nähtused, mitte kõnelejad.

Ei siin ega allpool seata kahtluse alla keele muutumise möödapääsmatust, isegi vajalikkust, küll aga muutusi, mis vähendavad keele võimekust nii suhtlus- kui ka tunnetusvahendina. Näiteks kuuleb raadiost ja telest peaaegu iga päev väljendit ma saan aru. Ütlejad ei saa aru, et nad ei saa aru. Nt on kuuldud: ma saan aru, et sa elad Londonis. Mõeldi: minu teada, niipalju kui mina tean, minu meelest, minu arust, mulle tundub, mulle näib, mulle  paistab, et sa elad Londonis. Ühele mõistehälbele on toodud ohvriks (vähemalt) seitse mõttekat väljendit. Eetrikud on aga oma keelepruugi paremuses kindlad – see on tuleviku eesti keel. Umbes kolme aasta jooksul kuuldust jääb mulje, et eetrikute meelest ei peagi kõik kuulajad eetrikõnest aru saama, eetrikõne on mõeldud inglise ja vene keele valdajatele. Praegu on see ehk liialdus, kuid võib senise tava jätkudes tõeks saada.

Kiirkõne

Neljas reegel räägib mõõdukast kõnetempost. Kunagi kohandasid eetrikud oma kõnet kuulajate vastuvõtuvõimega. Niisuguseid eliiteetrikuid on praegugi, kuid vähe. On teisi, kel sõnad suus sõlmes, kes kõnelevad loogilise alguse ja lõputa sõnakobarate kaupa, mida lahutavad juhupausid. Mõne eetriku kõnes kiir- ja tavatempo kobarad vahelduvad. Kiirkõnes ei edastata ajaühikus rohkem mõtet, vaid rohkem sõnu.

Miks on eetrikuid, kes paraja tempo asemel vuristavad? Peamine näikse olevat eetrikute ja kuulajate vahekord. Seda on isegi deklareeritud. Paar-kolm aastat tagasi teatas eetrik: „Mina räägin kiiresti.“ Seda peaks õigupoolest kirjutama nii: „MINA räägin kiiresti“. Teisisõnu, enam ei kohanda eetrik end kuulajate järgi, vaid kuulajad peavad kohanema eetrikuga.

Eetris kas räägitakse või loetakse midagi ette. Räägitakse jutusaadetes ja reportaažides, kus osalejate kõnet ei saa toimetada. Loetakse ette uudiseid, kommentaare. Küllap peaks eetrikeelde arvama ka telesaadete subtiitrid. Neid siinkohal ei käsitleta. Ettelugemiseks mõeldud kirjutatud tekste peaks toimetama, kuid seda ei tehta või tehakse harva. Vahel on sõnum pärastlõunal paremini sõnastatud kui hommikul, kuid mitte alati. Seega toimetatud, kuid hilinemisega. Oleks ideaalne, kui etteloetavad tekstid kohandataks eetrikeelde. Seda ei juhtu, on liiga kallis. Ent seda olulisem on eetris esinejate teadlikkus kuuldava ja nähtava teksti vahekorrast.

Kunagi võis kõnet määratleda kui kuuldavat mõtet. Praegune eetrikõne on väga tihti sõnavoog, milles võib mõte olla, kuid ei pea olema. Meenutagem, et ennevanasti peeti kiirkõnelejaid latataradeks või pläraläraleenudeks. Kiirhääldatud sõnapaar kostab vahel nagu liitsõna, nt terekell (tere, kell on viis) ja peapaavst (katoliku kiriku pea, paavst). Juhtub ka vastupidi: liitsõna hääldatakse nagu kaht lihtsõna, nt Eestis on süda suviselt (südasuviselt) soe; teiste värkide seas olevat ka ühisvee värk, kohanime Sirgala on hääldatud sirg-ala. On öeldud, et meister selgub viiendas otsustavas kohtumises, aga mõeldi viiendas, otsustavas kohtumises.

Pikad täishäälikud kiirkõnes lühenevad, vahel kaovad. Enam ei kosta siis, siin, siit, niimoodi, ettepoole, kuule (teises vältes), nüüd, kuusepuu, vaid siss, sinn, sitt, nimodi, etepole, kule, nütt, kusepuu. On kuuldud, kuidas saatejuht küsib külaliselt enne saate lõppu: kuhu sa sitt lähed? Kaashäälikuid tuleb ka juurde, nt öössel, pühappäev.

Kiirkõnes kaob lauserõhk kui kõne osa. Mõnikord on kiirkõne siiski vajalik. Näitlejad ja eetrikud peavad kiirkõnet valdama. Kõnetempo oleneb kohast ja ajast. Nt nõuavad saja meetri jooks ja maraton erineva kiirusega kõnet, kuid on kuuldud sedagi, kuidas reporter kommenteerib mõlemat ühtviisi võristades.

Kiirkõne kaasnähtus on kooskõne. Umbes viiekümne minuti pikkusi jutusaateid on hulk. Seal esinevad oma ala asjatundjad. Vahel on kõik osalejad kindlad: kuulajaid huvitab ainult tema jutt, tema teab, mis on õige, ainult tema kõne on oluline. Jõudmaks saatekaaslastest ette, peab rääkima kiiresti. Peamine pole kuulajaile midagi uut öelda, vaid teiste esinejate mõtteerinevusi klaarida. Kunagi väitis rahvatarkus, et targem annab järele. Tänapäeval võiks öelda: targem räägib vahele. Mõni saatejuht ei talitse saatekülalisi, vaid osaleb ise kooskõnes.

Prügisõnad

Eetrikõnes on oluline koht sõnadel ja häälitsustel, millega ei väljendata mõtet, vaid mis täidavad mõttelünki, ei sisalda infot ega ole mõeldud kuulajatele süvenemishetke andma. Kiirkõne on nii libe tee, et seda peab kogu aeg tühisõnadega prügitama. Pausitäitesõnu ja -häälitsusi nimetan siin prügi- ehk tühisõnadeks. Teisest küljest: kirjutatu kohta kehtivad õigekirjareeglid, õigekõnereegleid pole olemas.

Osalt hääldatakse prügisõnu nagu sõnu ikka. Mõni on moondunud või lühemaks kulunud, pigem häälitsus, mida puistatakse harjumusest või peetakse kõnekaunistuseks. Millal sõnast saab häälitsus, pole alati selge. Nt siis ja nüüd on sõnad. Kas on ka siss ja nütt? Ju võivad olla. Aga ss ja nd? Prügisõnu ei pea keelu alla panema, küll võiks neid palju harvemini tarvitada.

Omaette seisuses on no kui kõnealustussõna. Nt kunagi kõnetati usutletavat umbes nii: „Härra minister, palun öelge, kuidas see asi on.“ Nüüd teisiti: „Stuudios on minister N. No kuidas see asi on?“

Ülemullu detsembris kostsid umbes viiekümne minuti pikkuses jutusaates tühisõna siis ja selle variandid (siisä, siiss, siissä, siss, sissä, ss, ssä) 116 korda, teised prügisõnad (nagu, tegelikult, võib-olla jt) 88 korda, seega minutis keskmiselt neli prügisõna. Arvud ei tarvitse olla täpsed, pastakas ei jõua jutule järele.

Kolme aasta jooksul olen seesuguste jutusaadete prügisõnu registreerinud paarkümmend korda. Siis ja selle variandid on esinenud ka 85, 64, 48, 41 korda. Sada ja rohkemgi prügisõna saates on tavaline. Näited ei sisalda kõiki kuuldud prügisõnu. Välja on jäetud kümneid, nt a (endine aga), ss (siis), nd (nüüd), noh, näiteks (näidet esitamata), kindlasti, kusjuures, ämm, ää.

Näited.

Alustame võib-olla sellest siis …

See maja siin hakkaks absoluutselt silma.

Ni isal oli mitmeid erinevaid naisi.

See on toonud kaasa suured nagu ehitustööd.

Tuleks tegeleda nii-öelda inimestega.

Majandamiskulud ei hõlma piltlikult öeldes majandamiskulusid.

Raha on pisut vähevõitu.

Inimene, kes just täna põhimõtteliselt saabus.

Järgmine küsimus on palju sellisem tõsisem.

Estonia selline esine on tühjaks jäänud.

Palju õnne siis igatahes Nile.

N peab kaks mängu sisuliselt võitma.

Kohe hakkab protsessioon tegelikult kohale jõudma.

Otsiti võimalikke ellujäänuid (otsiti ellujäänuid).

Olgu väike kellaaeg ka öeldud.

Võõrsõnad

Eetrikute ja kuulajate sõnavara erineb. Üldjuhul teavad eetrikud rohkem võõrsõnu, kuid ei oska hinnata kuulajate suutlikkust neist aru saada. Võõrsõnarohkus on lugupidamatus kuulajate vastu. Eelistada tuleks omasõnu, mida kuulajad tunnevad, nt defineerima on määratlema (meil on erinev definitsioon abielule, s.o me määratleme abielu erinevalt), fragmentaarne on lünklik, influentser on mõjutaja, mõjur, initsiatiiv on algatus. Eetrikud näikse olevat üksmeelel, et omasõnadelt peab üle minema võõrsõnadele, nt heitlikult volatiivsele, luitelt düünile, oletuselt spekulatsioonile. Paljud teles ja raadios esinejad hindavad oma teadmisi üle, eksivad võõrsõnade tähenduse või hääldamisega. On kuuldud hääldusi balleriin, maršruut, kurioossum.

Mõni eetrik arvab, et kõik sõnad pärinevad inglise keelest. Vähe sellest, kõigi keelte kõiki sõnu tuleb hääldada nagu inglise sõnu: prantsuse grand prix on gränd prii, Dunkerque olevat Dankörk, Eugen Judžiin, David Vseviov aga Deivid, ladina c.v. (curriculum vitae) kõlab kujul sii-vii.

Mõni võõrsõnade ihaleja ei saa aru, mida räägib. Nt: Ma (meesterahvas) olen Niga (naisterahvas) kohtunud füüsiliselt. Kuulajad mõistavad, et kehaliselt. Seni on kohtutud silmast silma või näost näkku.

Jään eriarvamusele keelekirjeldajatega, kes leiavad: „Sõnavalikut ei normita. Ei ole otstarbekas anda suuniseid ega soovitusi eelistada omasõna selle võõrsõnalisele vastele üksnes struktuurivõõruse põhjal.“²

Määrsõnad

Nii rohkelt määrsõnu kui praegu ei ole enne kuuldud. Tõlkijad on otsustanud, et inglise eessõnad tõlgitakse eesti määrsõnadeks. Esiteks lihtsustab see tõlkimist, teiseks vähendab käändsõnade kasutamist ning sedakaudu lähendab eesti lauseehitust indoeuroopa keeltele.

Näited.

Laeval oli kuni seitsesada viiskümmend inimest.

Ligi mitu miljonit.

Füüsiline treening läbi tantsu (tantsides).

N toodi päästjate poolt rusude alt välja.

N esitas süüdistuse naabrinaise suhtes (süüdistas naabrinaist).

Opositsiooni vahel ei tehta koostööd. (Opositsioon ei tee koostööd.)

Inimene ei pööra tähelepanu poliitika vastu (poliitikale).

Võiks vabandust paluda nende sõnade üle (pärast).

Ma olen rahul valimistulemuste üle (valimistulemustega).

Sõnakasutus

Üldiselt on peetud korrektseks, selgeks ja arusaadavaks ÕSile vastavat keelt. Norme järgides võiksid eetrikud olla eesti keele hoidjad ja kaitsjad.

Eetrikõnes tuleb ette mõisteid, mida eetrik ei tunne. Pole põhjust arvata, et kuulajad on targemad. Kui sobivat sõna ei leita, võib seletada. Selle asemel kopeeritakse võõrkeelt, tekib sõnu ja väljendeid, mis eesti keelde ei sobi. (Vt eespool „Võõrsõnad“.)

Nt avatud maa (lage maa), ennast distantseeruma (distantseeruma), ennast vaktsineerima (laskma ennast vaktsineerida), ennast valmistuma (valmistuma, nt sõjaks), häbivääristamine (häbistamine?), iseliikur (liikur), iseliikursuurtükk (liikursuurtükk), vastulinnastumine (linna hülgamine).

Eetrikõne peab olema üheselt mõistetav. Homonüümid ehk mitme tähendusega sõnad on otsekui veealused karid, mis võivad mõtte uputada (nt „toetusi peab andma sihitult ja kiiresti“ on kõlbmatu, sest sihitult tähendab ka ilma sihita; „Ni vaenulik (või kirjapildis Ni-vaenulik) tegevus“ on nii Ni tegevus teiste kui ka teiste tegevus Ni vastu; „enamik toiduaineid kallines(,) ka mais“: kõnes komasid pole, sestap jääb teadmata, kas kallines maikuus või kallines mais kui toiduaine).

Paronüümidel ei tehta vahet: mahutuma (mahtuma), vaesustama (vaesestama, nt uraani). Kahetsusväärselt selgub, et 2022. aasta märtsist saadik ei peagi tegema.³

On ka sõnu, mida ei osata muuta. Nt joodakse (juuakse), töötleti (töödeldi), töödata (töötada), kokku pannuna (kokku panduna), kaodanud (kaotanud). Kellelegi asemel kostab tihti kellegile. ÕS 2018 ütleb, et –kond-sõnades käändub ainult –kond, põhisõna jääb ainsusse. Eetrigrammatikas on ainsuse omastavas kümnekonna ja sajakonna, osastavas kümnekonnale ja sajakonnale jne.

Kiirkõne ei anna aega sõnu mõttega sobivasse järjekorda seada. Sõnajärje rikkumise tagajärg on mõttetus.

Näited.

Võiks jalutada niisama lõhnavate lillede vahel.

Tähtis oleks suurendatud tööliste kohalolek.

Hotell suleti langenud külastajate arvu pärast.

Üks inimene hukkus elektrilöögist üle ujutatud keldris.

Avame asjatundjatega toimuvate sündmuste tausta.

N vaatas mureliku näoga NNi poole. (Kelle nägu on murelik?)

Kuidas olete plaaninud ja kuidas aidanud Ukraina inimesi.

Reostusi on koristanud vabatahtlikud ja kohalikud omavalitsused.

Hakati kuningannat lahti riietuma (lahti riietama).

Riik ja linn võiksid haigla kahesse (kahasse) ehitada.

Venemaa ei ole Ukraina edenemist tunnustanud (tunnistanud).

Pakkumised saavad olema väärikad (väärilised).

Naine sõitis tõukerattaga vastu kaevukaant ja kaotas juhitavuse.

Lumekirmet (helbeid) tuleb taevast alla.

Hävinud (laastatud) on kolm miljonit hektarit maad.

Ni valitsemisaeg oli ääretult (väga) lühike.

Konkurents on inimestele ja tarbijatele (inimestele või tarbijatele) kasulik.

Suvi tuleb ja toimub (kestab) tavalisel moel.

N, kes mõõgaga karjudes mööda sõidab.

Näeme suurejoonelist klaverimängu (kuuleme suurepärast).

Sõnakordus

Sõnakordus ei kuulu grammatikasse, on kõnevenitusvahend, abiks kõnevoo ja mõtte lünkade täitmisel. Sama otstarve on lausekordusel, mis venitab kõnet paremini. (Seda siin ei käsitleta.) Sõnakordus on pigem stiiliküsimus. Meenutagem Marie Underit: „Ja sammub ja sammub sääl sada meest, nad sammumas ränka sammu“. Sellel kordusel on mõte. Stiilitu sõnakordus on eetris igapäevanähe.

Kes eetris esineb, peab oskama mõtet väljendada lühidalt ja selgelt. Mõni ei oska.

Näited.

See on suund, mille suunas me oleme suuna võtnud.

Küsimus, mis ma küsisin, on miljoni dollari küsimus.

Soome majandus langeb majanduslangusesse.

Uuritakse, kas pangas on toimunud kuritegelik tegevus.

On plaan suurendada sõjaväe suurust.

Trend on olnud langevas trendis.

Võrdlusastmed

Endisgrammatikast erinevalt pole eetrikeeles võrdlusastmeid kolm, vaid viis. Seni oli ülivõrdel kaks varianti, teistel üks. Nüüd on kuuldud kolme keskvõrde ja viit ülivõrde varianti. Võtkem näite­sõnaks ilus.

Ülialavõrre: kõige vähem ilusam.

Alavõrre: vähem ilusam.

Algvõrre: ilus.

Keskvõrre: ilusam, rohkem ilus, rohkem ilusam.

Ülivõrre: kõige ilusam, ilusaim, kõige ilusaim, enim ilus, kõige enim ilusam.

Näited.

Mida kaugemale merele (merel), seda enam lahedam.

Kaup muutub veelgi vähem konkurentsivõimelisemaks.

See oli vähem kasumlikum.

Valitsus tegi seda rohkem liberaalsemalt.

See on kõige vanim maja.

Eitus

Saksa ist nicht ei suutnud XIX sajandil välja tõrjuda eesti sõnapaari ei ole. Praegu ründab indoeuroopalik mitte-eitus. Eesti ega asemele on tulnud venepärane ja ei.

Pentsik on ei ole väga (palju, kaua, suur). Eesti endiskeeles öeldi ei ole kuigi (palju, kaua, suur).

Näited.

Ilusat eesti keelt kuuleme mitte nii palju kui enne. (Eestlane ütleks: kuuleme vähem kui enne, ei kuule nii palju kui enne.)

Streigi ajal töötasu maksmine on mitte õige.

Seda mittearusaamist (arusaamatust, mõistmatust) on raske mõista.

Olukord püsib ja ei (ega) muutu.

Igikeltsast hakkavad loomad ja mitteloomad välja ronima.

Liig- ja vaeglaused

Lause kui terviklikult väljendatud mõte on eetrikeeles teisenemas. Mõne eetriku suus on pigem hulk omavahel nõrgalt seotud sõnu. Küsilause on välja suremas. Aastat kolmkümmend tagasi räägiti, et kas-küsimusi ei tohi esitada. Usutletav vastab jah või ei ja jutul ots. Raadio- ja teleajakirjanikud ning tudengid on üldiselt taiplikud. Enne küsiti: Kas näidend meeldib teile, nüüd küsitakse: näidend meeldib teile? Esialgu püüti küsimust tekitada intonatsiooni varal, praegu enam mitte, nt Oli tore olla vanema venna väike õde?

Selle sajandi alguses arvati, et rumala inimese kohta võib öelda: räägib lihtlausetega. Paljud hakkasid lauseid venitama. Ikkagi paha, kui lolliks peetakse. Praegu pikendab lauseid kiirkõne.

Kiirkõnes on nii vaeg- kui ka liiglauseid, sõnu on tervikmõtte tarvis vajalikust vähem või rohkem. Vuristades pole ju aega mõelda lause moodustamisele, mistõttu on sõnade ja mõtte vahekord nihkes.

Liiglauseid.

N mängis endist Vietnami veterani.

Muukeelse emakeelega õpetajad.

Nilt võetakse sõrmejälgede kujutised.

Te olete tagasi naasnud.

Maja on taas jälle üürniku ootel.

Vaeglauseid.

Me ei saa ilma humanitaariata (läbi).

Piiriala elanike (arvu) vähenemine.

Kuidas nad piiri (ületada) üritavad?

Hiinlased peavad oskama mingit muusikariista (mängida).

Kas olete suurendanud oma töötunde (töötundide arvu)?

N kutsus üles vähendama diplomaatilisi töötajaid (töötajate arvu).

Kesknädalal toimus volikogu (koosolek).

Mis on Eestis kui ka (ja mujal) maailmas kõige suurem oht?

Alistusseose eiramine ja ühildumatus

Hälbeid grammatikast kuuleb iga päev ja rohkesti. Neid võiks pidada keelevääratusteks, kuid esinemissagedus seda ei luba. Eksitakse rektsiooniga: nt N avaldas rahulolematust neile väidetele (väidetega või polnud nende väidetega rahul), vaatamata Ni kaebustest (kaebustele), Ni süüdistatakse väära käitumisega (vääras käitumises).

Aina levib grammatikaväline, võiks öelda, et aritmeetiline, hulgapõhine, pseudo- või rööpmitmus. Kogumi kohta käivaid sõnu mõistetakse mitmuselisena, ühildumist ei tunta. Nt valitsus (rohkem kui üks minister) otsustavad; võistkond (rohkem kui üks sportlane) mängivad; orkester (rohkem kui üks pillimees) esinevad; meeskond lahkus laevalt, kõik nad toimetati teisele laevale; ärge kohvipuru ära visake, sest neist saab valmistada jalatseid.

Rööpmitmuse kõrval peab olema rööpainsus, s.o mitmus, mida mõistetakse ainsusena, nt finaalsõidud algas(id); poliitikas on oluline (olulised) kahe inimese suhted; enamik inimesed (inimesi) töötavad (töötab); Hiinale teeb muret USA reaktsioonid; mulle meeldib vähid, suureks puuduseks võivad saada eelteadmiste puudumine.

Eetris nõuavad arvud üle ühe mitmust, nt San Marino on kolmest riikidest kõige suurem; me oleme kolmest Balti riikidest.

Arv üks nõuab eetrigrammatikas ainsuse osastavat, nt puudujääk oli üks protsenti (protsent) või mitmuse omastavat, nt Venemaa ei austa ühegi naabrite õigusi.

On kuuldud ka segaväljendeid, nt osa lähevad ära, osa läheb tööle.

Osasihitis

Sageli ei eristata täis- ja osasihitist. Oli aeg, millal irvitati Balti parunite üle, kes ei osanud sihitiste vahel vahet teha. Praegu ei tohi naerda kellegi üle, kes seda ei oska.

Näited.

Joogi seest leiti ussid.

Vaatleme lõppeva päeva olulisemad teemad.

Perekonnad, kus on ka lapsed ja pensionärid.

Ukrainas sureb tuhanded inimesed.

Väikesed koosseisud suudavad täita suured lavad.

Haavatute seas on ka väikesed lapsed.

Nimed

Eesti keeles on kombeks hääldada teiste keelte koha- ja isikunimesid ligikaudselt, kuid võimalikult algkeelepäraselt. (Kasutusel on ka mõningad väljakujunenud vasted ehk omakeelsed nimed, tõlked, mugandid või kaudkeelsed nimed, nt Pihkva, Pariis, Oslo jms.) Hulga keelte hääldamise eeskirjad leiduvad ÕSis ja Peeter Pälli raamatus „Maailma kohanimed“, samuti EKI teatmikus⁴. Eetrikud kasutavad neid allikaid väga harva.

Nimede moonutamist on eetrikutele ette heidetud aastakümneid. Eduta. Kõrvalt kuulates jääb mulje, et maailmas on vaid eesti ja inglise keel: hääldatakse ühe või teise järgi. Kõigis keeltes kõlbab rõhk eelviimasel silbil. Üks kanal teab, et Ukraina presidendi eesnimi on Volo´dõmõr, teistes arvatakse, et Vo´lodomõr. Sündsusetu on panna uus nimi surnule. Ometi olevat Konstantin Koniku nime hääldatud eluajal koonik (tuletatud koonust, mitte konist). Uus nimi on pandud eetris sadadele, isegi tuhandetele.

Kirja ja kõne vahekord

Kõnes kirjavahemärke ei ole. Seda aabitsatõde vahel eiratakse. Nt on kuuldud, et kunstnik avas näituse hüpates üle varju. Nii juhtub, kui loetakse ette teksti „Kunstnik avas näituse „Hüpates üle varju“.“

Igapäevakasutuses on sotsiaal­majanduslik. Sotsiaal-majanduslik on kopeeritud vene õigekirjast, sidekriips tähendab ja, seega tuleks sisu edastamiseks öelda sotsiaalne ja majanduslik. Rohkem kui kolme aasta jooksul on kuuldud kaks korda (Vikerraadios 12. V 2023 ja 11. I 2024): majanduslik ja sotsiaalne seisukord. Sama põllu marjad on teaduslik-tehniline, mis peaks kostma kui teaduslik ja tehniline, ning majanduslik-tehnoloogiline, s.o majanduslik ja tehnoloogiline.

Kas sidekriips peab eetrikeeles alati olema ja? Ei pea. Nt kirjutatakse siin-seal sidekriipsuga, sest mitmest kõne kirjapanemise võimalusest (siin ja seal, siin-seal) on valitud viimane. Sotsiaal-majanduslik, teaduslik-tehniline jt on venestamise jätknähtus.

Mõttetused

Kui öeldu ei ole seesama, mis mõeldu, tekib mõttevääratus. Sõnastussaamatusi pole õnnestunud kahjuks vältida kunagi ega kusagil. Ometi mõõdab nende esinemissagedus rääkijate mõtteselgust. Mõni siinsetest näidetest sobiks ettepoole, mõni eespoolne siiagi.

Näited.

Riigikogu ei arvesta Kuku raadio aukudega.

Ukrainlased saadavad oma kirjuid mune rindele.

Languse trend on olnud allapoole.

Bastille’i ümberlükkamise päev.

Need autod on oma emissioonides kõrged.

Maasikatel on magusa aroomiga maitse.

Kas hääled on ausalt kokku loetud või on mingi muu jama tekkinud?

Meie selja taga on nõlv ja Ni kuju, muidu on kõik hästi.

Paranes sisemaailma rekord.

N hoiab tagumisest tuharast kinni.

Tuleoht on suur, aga mõne tunni pärast algab suvi.

Rakette saab välja tulistada laevadelt, mis lendavad kuni tuhat kuussada kilomeetrit.

Taevas on pilvealune (pilves).

Siinses kirjutises olen lähtunud arusaamast, et eetrikõne peab olema arusaadav võimalikult paljudele, eetrikute (kunagisest?) kohustusest kohaneda kuulajatega. Eetrikud võivad olla, isegi peaksid olema kuulajatele eeskujuks. Ühendkuningriigis tuntakse mõistet BBC English, s.o eriti korrektset inglise keelt. Seda kõnelevad BBC eetrikud. Meil võib eetrikul olla kõnehäire, tal pole vaja teada, kus on eesti keeles rõhk, võib rääkida aktsendiga, tema teadmised grammatikast võivad olla allpool põhikoolis nõutavat. Meil võiks rääkida Vikerraadio keelt või Kuku keelt. Võiks, kui oleks kokku lepitud nõuded ja neist kinni peetaks. Esimene samm selle eesmärgi poole peaks olema eetrikute keele- ja kõnekoolitus, mille eelduseks on koolitajate väljaõpe.

1 Vt https://teatmik.eki.ee/teatmik/keelekorralduse-pohimotteid/

2 Samas.

3 https://eki.ee/teatmik/paronuumid/

4 Vt https://eki.ee/teatmik/voornimede-haaldus/