Ei, mitte geiromaan, vaid ilus armastuslugu

Armastus on armastus ja see ei küsi sugu. Nii see on, lihtne.

VILJA KIISLER

Et Eesti tipp-poliitikute seast võiks sirguda kirjanik, ei osanud küll uneski näha. Sellist asja tuleb laia ilma pealgi harva ette, pigem käib ikka nii, et enne saadakse kellekski – näiteks kirjanikuks – ja siis minnakse poliitikasse, et omandatud vaimne kapital ühiskonna teenistusse rakendada. Eestiski on olnud ajad, mil tuntud loojad poliitikat tegid, tõsi, teab kui palju neid polnud. Aga sellist asja, et inimene hakkab ülinoorelt poliitikuks, teeb veerandsada aastat edukat poliitilist karjääri ning siis tuleb ja võidab romaanivõistluse, potsatades kohemaid eesti kirjanduse kõrgliigasse, nagu žürii esimees sõnastas – no sellist asja naljalt ette ei tule. See on kurioosum. Nii et kui romaanivõistluse võitja juunis teatavaks sai, siis kukkus lahti nii mõnigi suu. See oli tõeline üllatus.

Sven Mikser 16. juunil Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis Eesti Kirjanike Liidu 2023. aasta romaanivõistluse tulemuste väljakuulutamisel. Mikser pälvis käsikirjaga „Vareda“ nii võistluse esikoha kui ka Emakeele Sihtasutuse keele- ja stiilipreemia. Vasakul žürii esimees Rein Raud.

Kris Moor

Järgnes pool aastat elevust ja heatahtlikku kahinat, Sven Mikser käis ühest stuudiost teise ja teda kuulates tuli muidugi paljudel meelde, et ega Mikser pole mingi tavaline poliitik kunagi olnud. Astus teine sama hästi kui lapsena Keskerakonda – täiesti arusaamatu, miks peaks seda tegema kuldmedalist, kellel on pealegi Tartu ülikooli inglise keele ja kirjanduse diplom käeulatuses. Kõige paremini teatakse teda loomulikult Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehena. Parteijooksikutest üldiselt ei saa erakonnajuhte, Mikser on suur erand. Tema ajal olid sotsiaaldemokraadid Eesti poliitikas veel tegijad. Mikserist ei saanud küll peaministrit, aga ta on ainus SDE juht, kellel oleks mõnes teistsuguses poliitilises konstellatsioonis võinud see võimalus olla, sest tema ajal saavutasid sotsid riigikogu valimistel aegade parima tulemuse.

Aga kõige imelikum asi Mikseri juures on loomulikult see, et ta on tark ja intelligentne, palju lugenud. See on alati välja paistnud ja ega üldiselt niisuguste omadustega poliitikas pikalt vastu ei pea: nokitakse surnuks või pannakse ise putku, maldamata mandaadi ammendumist oodata. Õnneks oli mitmekordne riigikogu liige, endine kaitse- ja välisminister Sven Mikser peagi Brüsselisse eurosaadikuks siirdumas, kui Sten­bockis Ekreikke ja parlamendis Loll-Kallede ajastu pihta hakkas. Ja nüüd tuleb välja, et veerand sajandit tipp-poliitikas möllanud Mikser otsustas endale viiekümnendaks sünnipäevaks romaani kinkida. Päris raamatu, ilukirjandusliku teose, mitte mingi poliitiliste kõnede või arvamusartiklite kogumiku, mille peaaegu iga asjaline võib kokku panna. See on cool.

„Vareda“ ilmumist oodati pikisilmi. Käisin isegi mitu korda raamatupoodide lehekülgi klikkimas, kas ehk juba väljas. Väljaandmine jäigi pisut venima, viis kuud on tänapäeva mõõtkavas ikka pikk aeg, nii et Mikseri ilukirjanduslikuks debüüdiks osutus hoopis novell „Uinuv hiiglane“, mis ilmus oktoobri Vikerkaares. Meeldejääv tekst, selline filmilik. Lugeja fantaasiale on palju ruumi jäetud, igasuguseid küsimusi jääb õhku, aga see on pigem hea kui halb, sest on aru saada, et nõnda ei juhtu mitte kogemata, vaid meelega. On sümpaatne, et autor ei alahinda ei lugejat ega iseennast – ja ei hinda üle ka. Sama kehtib romaani kohta.

Hästi hoitud saladus

Enne „Vareda“ ilmumist jõudis Mikser mitmeski avalikus esinemises rääkida, kuidas ta end ilukirjanduslikes küsimustes interneti abil haris. Inglise filli diplom võib ju romaani kirjutamiseks hea eeldus olla, aga mitte piisav – see on alustava autori puhul igati täiskasvanulik ja eluterve äratundmine. Ning nagu näha, targale inimesele on internetist kasu, isegi romaanide kirjutamist on võimalik õppida. Erinevalt Rein Rauast ei tea ma täpselt, kust see eesti kirjanduse kõrgliiga algab ja kus lõpeb, aga igatahes on „Vareda“ näol tegemist meeldiva, hästi loetava ja oskuslikult komponeeritud teosega, mille puhul jääb ainsaks kahetsetavaks asjaoluks see, et teda jagub vaid üheks õhtuks, õigemini kõigest paariks tunniks, siis ongi otsas.

Et tegemist on kujunemisromaani ja armastuslooga, sai teatavaks juba enne raamatu ilmumist. Mikseri hästi hoitud saladus seisneb aga selles, et romaani keskme moodustab kahe noore mehe armastuse lugu. Nõnda kirja pannes kõlab see küll kuidagi liiga järsult ja paikapanevalt, sest tegelikult ei ole see üldse oluline. Armastus on armastus ja see ei küsi sugu. Nii see on, lihtne. Jah, kes veel võiks sellise sõnumiga raamatu kirjutada kui mitte elupõline liberaalist sotsiaaldemokraat, kelles on liberaali alati rohkem olnud kui sotsialisti? Kuid hoolimata autori taustast pole see poliitiline sõnum. Ei ole isegi hoolimata sellest, et ühest soost inimeste armastus on alati olnud poliitiline küsimus ja on seda tänapäevalgi, hoolimata sellest, et Eestis tohivad kaks meest ja kaks naist lõpuks ometi isegi abielluda (ja see sai võimalikuks selle valitsuse ajal, millesse kuuluvad sotsiaaldemokraadid, kisab Lauri Läänemets kimedalt vahele, selle asemel et kasutada võimalust vait olla).

See sõnum ei ole poliitiline hoolimata sellestki, et sündmused on paigutatud taasiseseisvumiseelsesse Eestisse, mil suured muutused on juba õhus, aga ei ole veel toimunud. Õigupoolest ei ole taustsüsteem, Nõukogude aja lõpp, kuigi tähtis ei peategelaste ega isegi autori jaoks, see on lihtsalt üks võimalik aegruum, millesse paigutada loomu poolest aegadeülene lugu, mis peab ju lihtsalt kuskil toimuma. Psühholoogiliselt usutav selles mõttes, et väga noore äkitselt armastuse sisse sattunud inimese jaoks ei pöörle maailm poliitilises rütmis, ja „Vareda“ peategelane on alles kuusteist. Just selle tõttu, et autor jätab armastusele poliitilise raami õigupoolest välja joonistamata, omandab raamatu sõnum päristise veenvuse.

Erootiline ja empaatiline

Sündmuste aegruumi tõttu kipuvad muidugi kerkima mõningad võrdlused. 1993. aastal Emil Tode nime all ilmunud Tõnu Õnnepalu „Piiririiki“, mis on üks eesti kirjanduse suuremaid – kui mitte suurim – edulugu maailmas, hakati kohe pärast ilmumist pidama eesti esimeseks geiromaaniks, kuigi peategelase sugu raamatus isegi ei öelda. Tagantjärele on ehk põhjust rääkida pigem kire­romaanist, sest sellesse kuulub ju ometigi mõrv (miskipärast tollane retseptsioon seda eriti ei märganud). Igatahes, homoromaani tunnuseid, mida iganes neiks siis ka pidada, Mikseri romaanile küll vaevalt omistada saab.

Ehkki tervet teost läbib teatav erootiline õhustik, on see erootika kerge, õhuline, isegi karge ja igal juhul ülimalt diskreetne – mitte rafineerituse mõttes, vaid empaatilise autorihoiaku kujul, mida on hoolimata teksti kirjapanekust esimeses isikus kogu aeg tunda. Ei mingit pahelist kõrrega piimajoomist kalli raha eest Pariisi kohvikus nagu Õnnepalul. Piima juuakse, aga peamiselt selle pärast, et kõht on tühi, ja kui pood on kinni, siis naabrimuti lehm lüpsab ka nädalavahetusel. Autor kohtleb oma tegelasi pieteeditundeliselt ja hellalt kõigis ehmatustes ja ebamugavustes, mis neid tabavad, neile meenuvad ja suhtluse käigus teineteise kohta teatavaks saavad.

Teine ennast ise välja pakkuv võrdlus on 1990. aastal ilmunud Jaan Unduski „Kuum. Lugu noorest armastusest“. Noore armastuse lugu, see alapealkiri sobiks „Varedale“ sama hästi kui „Kuumale“. Ühiseks saab pidada Nõukogude aja lõpu tausta, mis ei ole aga kummalegi oluline, ja ehk ka seda, et õigupoolest juhtub vähe, nn reaaleluline sündmustik ei moodusta kummagi romaani kandvat telge. Otsustav on esitusviis, ja siin on ühist juba palju vähem. Unduski erootika on Mikseri omaga võrreldes ülimast literatuursusest hoolimata tublisti kangem ja vängem.

Teoreetiliselt võiks võrdlusmaterjaliks sobida ka eelmise romaanivõistluse võitja Loone Otsa „Armastus“, aga Otsa ja Mikseri ühiste mõõtmete tuvastamine ei vii kuhugi. Jah, autorid on mõlemad poliitikud, üks EKRE ja teine SDE oma, kuigi Loone poliitiline teekond on palju lühem kui Mikseril, kirjanduslik ja kirjanduslooline seevastu tublisti pikem. Keeleliselt on mõlemad autorid tundlikud, ega muidu romaanivõistlust võidagi. Ent tundlikkust on mitmesugust ning armastus teemana mingit ühisosa ei loo. Otsa raamat on eelkõige ajaloo belletristlik illustratsioon, Mikser seevastu teeb puhast ilukirjandust n-ö nullist peale, ühtegi ajaloolist tegelast ei ole.

Sven Mikser on peale oma tausta ebatüüpiline debütant veel muuski mõttes. Arvestades seda, mil määral vohab ilukirjanduses omaeluloolise materjali kasutamine ja mina-vormiline esitus, oleks olnud igati ootuspärane, et debüütromaani peategelane ja autor seisavad teineteisele lähedal või on lausa samastatavad. Kui polnud tahtmist oma poliitilisi memuaare paberile panna, siis poliitika telgitaguste tundmist oleks saanud ju ikka ära kasutada ning kirjutada näiteks ilukirjanduslike sugemetega poolpublitsistliku teose, milles näpuga järge ajades oleks saanud mõnuga tuvastada viimaste aastakümnete poliitikuid. Kuid Mikseri peategelasel ja autoril endal pole vähimaidki ühisjooni peale selle, et autor oli romaani peategelasega valitud aegruumis umbes sama vana.

Et Mikser on valinud puhta fiction’i, näitab, et ta läks välja täispanga peale, et tal on ilukirjandusega tõsi taga, ja see teeb rõõmu. Hea meel on ka sellest, et need ajad, mil hilist debüteerimist justkui pahaks pandi või erandlikuks peeti, on möödas. Keegi ei vaata enam autori vanust ega urgitse, et kus sa seni olid või mis sul nüüd siis äkki pähe lõi. Mis võiks olla normaalsem kui kinkida endale viiekümnendaks sünnipäevaks esimene ilukirjanduslik teos, mis pealegi võitis romaanivõistluse! Mikser võeti kirjanike seltskonda sõbralikult vastu juba enne esikromaani ilmumist. Siin ei maksa tingimata erakondlikke eelistusi näha, kuigi mine tea kah. Olgu sellega, kuidas on, järgmist raamatut loen ka, see on ette kindel. Ja poliitilised mälestused võiksid samuti tulla, soovitavalt mitmes köites. Seda enam, kui Mikser peaks poliitikaga lõpparve tegema.