Ei, prõmm ei peatu, ei-ei

Tänavuse Eesti meistri Mari-Liis Müürsepa viisid sihile püsivus ja teadlik töö.

PILLE-RIIN LARM

Luuleprõmmu üritusesari on oma loomingule tagasiside saamiseks tänuväärne ettevõtmine, nii mõnigi kõrgele kohale jõudnud debütant on hiljem raamatu välja andnud. Tänavuse Eesti meistri Mari-Liis Müürsepa puhul on pigem vastupidi, tegu on juba kogenud kirjutajaga: tema sulest on ilmunud luulekogud „Paradoksid“, „Blondiine armastav mees“ ja „Strippari pisarad“, samuti leidub tema tekste kogumikus „Eesti novell 2018“ ja mujal.

Palju õnne meistritiitli puhul! Kui kaua prõmmukarussellil juba tiirutad?

Aitäh! Olen oma luulega esinenud juba ligi poolteist kümnendit, aga prõmmul osalesin esimest korda alles 2018. aastal Tallinna eelvoorus. Paraku ei pääsenud ma sealt isegi Tallinna finaali. Sama saatus tabas mind veidi hiljem Tartu eel­voorus. Kui olin esimesest pettumusest üle saanud, mõistsin, et ei ole veel valmis ja pean töötama nii oma tekstide kui ka esitusega. Õnneks mahtus vahepealsesse aega rohkelt esinemisvõimalusi, kus sain oskusi lihvida, muu hulgas püüdsin rohkem aru saada, mida luuleprõmm kui selline endast üldse kujutab. Eelmisel aastal tundsin, et olen piisavalt kosunud, proovisin taas Tallinna eel­voorus õnne ja sealt hakkaski asi veerema.

Palun kõnele pisut, millega argielus tegeled.

Töötan reklaamiagentuuris, kus toimetan, tõlgin ja kirjutan reklaame. Lisaks teen vabatahtlikku peatoimetajatööd Drakadeemia kirjandusplatvormil Draka­teek. Aeg-ajalt satun võtma intervjuusid ja kirjutama arvustusi ning osalen kirjandusõhtu „Viimane neljapäev“ korraldamises.

Kas ja kuidas erineb prõmmuteksti loomine trükiluuletuse kirjutamisest?

Kuigi mõlemad saavad alguse isiklikust kogemusest, erinevad need tõepoolest. Trükiluuletuse kirjutamisel on rohkem vabadust, saab eksperimenteerida, üht-teist ridade vahele peita ja mulle näib, et oma tegelikke mõtteid ka täpsemini edasi anda. Prõmmuteksti loomisel on tahes-tahtmata lisaks muule kogu aeg kuklas küsimus, kuidas see mõjub publikule, kes peab kuuldut haarama hoo pealt, ühekordse esituse käigus. Kuulajana on minu enda lemmik-prõmmutekst niisugune, kus iga natukese aja tagant tuleb mingi tugev, puudutav koht – kuulaja peab kogu aeg lavapoeediga kaasas püsima, ka siis, kui esitus on kolme minuti pikkune. Trükiluuletuses ei ole vaja kogu aeg paugutada. Võib vabalt ka ühe mõjuva kohaga piirduda ja selle näiteks ainult lõppu sättida.

Esitasid finaalis oma tekstid peast. See ei ole Eesti prõmmudel väga levinud. Kas tegu oli teadliku strateegiaga?

Mul on väga halb mälu ja oma loomingu peast esitamine on alati väljakutse, mis tekitab lisastressi, eriti võistlusolukorras. Imetlen luuletajaid, kes suudavad hiiglapikki tekste peast lugeda – see lisab siirust ja publikuga saavutatakse parem kontakt. Kuna seekord oli tegu finaaliga, pidin oma etteastele kõikvõimalikul moel kaasa aitama. Tekstide päheõppimine näis õudne, kuid paraku elementaarne.

Mida soovitada algajale prõmmijale?

Ma arvan, et kõigepealt on vaja endasse sukelduda ja leida teema, millest võid laval kirglikult ja veenvalt rääkida, ilma et kasutaksid n-ö heakskiidetud materjali – midagi, mida mõni räppar on juba varem öelnud, ärakasutatud sõnamänge vms. Muidugi tuleb igasuguse loometöö puhul silmaringi avardamiseks ja inspiratsiooni saamisel kasuks rohke ja mitmekesine lugemine. Ning kõige tähtsam on mitte haavuda, kui esimestel kordadel soovitud tulemust ei saavutata, sest karussell keerleb ju kogu aeg edasi.

Kuidas valmistud Euroopa meistrivõistlusteks?

Püüan end kurssi viia sellega, mida Euroopas varem on tehtud. Olen suur prõmmuvideote fänn ja tunnen praegu heameelt selle üle, et lõpuks on mul nende vaatamiseks vabandus. Veel loodan väärtuslikku siseinfot saada eelmiselt Eesti meistrilt Kelli Kiipuselt, oma abi on pakkunud ka Tartu luuleprõmmu vahvad korraldajad Sirel Heinloo ja Toomas Leppik. Kui teooria omandatud, ei jäägi muud üle kui hakata hoogsalt tekstide kallal töötama.

---

Loe ka Mari-Liis Müürsepa luuletust „Malevorst“.

---