Ei saa me läbi Lätita, ammugi siis Maima Grīnbergata

Maima Grīnberga: „Olen üsnagi traditsiooniline tõlkija, kes lähtub ikka kontekstist ning usub, et nii nagu tõlkes alati midagi kaduma läheb, on ka võimalik üht-teist leida.“

VERONIKA KIVISILLA

Selle jutuajamise sissejuhatuseks tahakski muidugi kohe hüüatada: „Ei saa me läbi Lätita!“ Vahel naljaga pooleks öeldu on siinse intervjuu peategelase puhul tõsi mis tõsi. Eestil ja eesti kirjandusel on vedanud, et meil on läti tõlkija Maima Grīnberga. Õnneks on tema tööd tõepoolest märgatud ja tunnustatud. Mõistagi ei saa siin kopeerida tema pea kümnel leheküljel CVd, kus kõik ligi 80 tõlget eesti ja soome keelest ning nende eest saadud tunnustus üles on loetud. Lisaks leiab Maima tõlkeid ka arvukalt ajakirjandusväljaannetest ning internetist.

Maimal on kolm kodumaad: esmalt muidugi sünnimaa Läti, mis pole aga tema isamaa, sest isa oli eestlane, siis Eesti ja kolmandaks Soome. Kuna Soome tuli Maima ellu kõige hiljem, siis on küllap õiglane öelda, et meie kohtumine sel karmil katkuajal leidis aset Maima kolmandal ja minu teisel kodumaal Soomes. Kohtusime Maimaga veebruari alguses Mikkeli linnas, kuhu Helsingist rongiga sõitsin. Sealt edasi Sulkavasse, kus asub kahe tõlkija, lätlase ja soomlase praegune kodu, on autoga veel jupp maad. Ida-Savo loodus on hingematvalt kaunis ja sellist puhast, päikeselist ja pakaselist talve pole mitu aastat nähtud. Veetsin sõprade tõlkijate juures neli imelist päeva, mis olid täis matkamist, jalutuskäike pereliikme, noore vene spanjeli Maruga ja muidugi kahe gurmaani valmistatud võrratuid roogasid. Muu hulgas oli laual päevakohaselt Runebergi kook, kus mandlijahuga küll koonerdatud polnud.

Jutuajamine, millest pidi saama midagi intervjuusarnast, oli pikk ja põnev. Teemade ring sai lai, aga püüdsime jõudumööda kokku saada Maima tõlkijaks saamise ja tõlkija olemise loo.

Maima, ega meil muud üle jää, kui alustada lapsepõlvest. Vaevalt et tõlkija sinus end juba siis ilmutas, aga millised on kõige varasemad mälestused seoses keele/keelte ja kirjandusega?

Sündisin Riias ja ehkki isa oli eestlane, ei ole ma temaga kohtunud. Läks nii, et ta ei kuulunud meie ellu. See-eest oli minu võrratul emal nii palju tarkust ja suuremeelsust, et ta otsustas mind mitte ilma jätta isakeelest. Meil oli eestikeelseid lasteraamatuid, koju oli tellitud Täheke, kuulasin vinüülplaadi pealt „Pille-Riini lugusid“ ja ema organiseeris mu suviti ikka Eestisse. Olin laagrites Karepal ja Kilingi-Nõmmes ning suvitasin ka Pukas. Mul oli ja on siiani eesti sõbranna Mairi, kes tegi mulle „koolitunde“.

Emale olen otsata palju tänu võlgu. Ta oli matemaatika- ja geograafiaõpetaja, ja väga kauni emakeelega. Tema unistas, et minust saab tõlkija. Lugema hakkasin juba nelja-aastaselt. Olemata siis muidugi sellest teadlik, oli keele- ja kirjandusmaailma sulandumine juba justkui ette määratud.

Me oleme sinuga Riias käinud paigas, kus sa elasid koos emaga kuni neljanda eluaastani. Vägagi eriline koht!

Kuna ema töötas Pioneeride Palees, mis tookord tegutses Daugava jõe ääres Riia lossi ruumides, siis juhtus nii, et elasime mitu aastat teisel pool jõge Kīpsala saarel palee merendusringile kuuluvas laevas.

Jah, oli tore tol palaval päeval, kui mööda Riiat rändasime, seal korraks varbad vette panna.

Ja siis tuli kooliaeg … Millega tegelesid, mida mäletad? Proovisid sa ise midagi kirjutada ka?

Lugesin palju, aga ei mäleta näiteks, et oleksin kunagi eriliselt mõelnud sellele, et keegi on raamatu tõlkinud, et on olemas selline amet nagu tõlkija. Olid kool ja esimesed võõrkeeled lisaks eesti keelele, muidugi siis vene keel ja hiljem saksa. Olid laulukoor ja klaveritunnid ja ema initsiatiivil kodundusring ja isegi sõudmistreeningud, mis jäid pooleli, kuna polnud nii-öelda professionaaliks saamise potentsiaali.

Kirjutamise ambitsiooni mul polnud, ehkki kirjutasin kunagi – enamasti Tartu ülikooli raamatukogu kohvikus istudes – kirju iseendale. Natuke nagu päevikupidamine või nii. Aga mis seal oli … Ilmselt mingi hala, et kui halvasti kõik on. Ehkki ju polnud.

Saan aru, et emal on su elus olnud suur mõju?

Emaga olin tõesti lähedane. Selge, et ilma emata poleks Eestit võib-olla üldse või vähemalt sel määral mu elus ja seega ilmselt ka mitte Soomet. Oleks hoopis teine elu. Aga on ka mitmeid pisemaid asju, kas või kudumine. [Maima on suurepärane kuduja ja minu Sulkavas viibimisegi ajal oli tal mitmel korral kudumistöö käsil – V. K.] Muusikaarmastus näiteks. Ehkki muusika oli ka n-ö perekonnas sees, kuna vanaisa, kes küll suri ammu enne minu sündi, oli Cimze seminari lõpetanud kooliõpetaja ja organist, oli see ikkagi ema, kes mind käekõrval kontsertidele viis.

Siin kaldus meie jutuajamine muidugi tükiks ajaks muusikale, sest juhtumisi jagame suurt kirge eriti vanamuusika vastu. Ja loomulikult tekib nostalgia, mõeldes Riia rikkalikule kontserdielule, mis loodetavasti siiski ainult mälestuseks ei jää …

Aga läheme tagasi õpingute aega. Sa astusid ju alguses Riias ülikooli, õppima hoopis läti filoloogiat. Kuidas ja miks sa siis Tartusse sattusid?

Praegu võiks selle vist sõnastada nii, et a) ma ei näinud enam perspektiivi, miks peaksin Riia ülikoolis läti filoloogiat õppima, b) olin mõne kursuse raames proovinud tõlkida ja saanud õppejõult julgustavat vastukaja, seega oli juba tekkinud kindlam soov tõlkijaks saada ja tahtsin keelt juurde õppida. Nii et muld oli valmis, kui sinna kukkusid tänaval juhuslikult kohatud hilisema tõlkija ja filoloogi Matīss Treimanise kiidusõnad Tartu ülikoolile, kus ta just oli mõni aeg õppinud.

Ja siin on põhjust olla tänulik ka Harald Peebule, Tartu ülikooli filoloogia­teaduskonna toonasele dekaanile, kes nägi minu ületoomise võimalust, kusjuures ei paigutanud mind kokku nendega, kes õppisid eesti keelt võõrkeelena, vaid ikka „päris fillidega“. Seal kohtusin Ilvi Liive, Triin Soometsa, Vilja Kiisleri, Rein Unduski ja mitmete teistega.

Tänu Sirje Oleskile sain viimasel kursusel tööd kirjandusmuuseumis fotode registreerijana ja see teenistus aitas majanduslikult toime tulla.

Ilus ülikooliaeg kõige sinna juurde kuuluvaga.

1993. aastal oli sul Tartu ülikooli filosoofiateaduskonna täielik kursus eesti keele ja kirjanduse erialal lõpetatud ja diplom nr 03038 taskus. Ja siis tagasi või edasi Riiga?

Jah, töötasin kolmel aastal mitme Läti päeva- ja nädalalehe juures kultuuriosakonna toimetajana. Samal ajal vahendasin juba esimesi tõlkeid ajakirjanduses, püüdsin lugeda eesti kirjandust. Kui rääkida tähenduslikumatest, siis Jaan Unduski „Kuum“ oli kindlasti juba soetatud ja Jaan Krossi teoseid muidugi. Mitu aastat järjest kirjutasin kirjandusajakirjale Karogs Loomingu ja Vikerkaare ülevaateid. Ilmselt täienes siis samuti jõudsalt tõlkimiseks vajalike sõnaraamatute varu. Sellesse aega jääb ka kaks keelekursust Soomes, Kuopios, ja esimesed välismaamuljed, hämming, mis on ilmselt tuttav kõigile Nõukogude Liidus üleskasvanutele.

Ülioluline hetk oli 1996. aastal, kui Mati Sirkel kutsus mu Palmsesse eesti kirjanduse tõlkijate seminarile, kus tutvusin paljude tõlkijatega, kes on kolleegid ja sõbrad tänaseni.

Ja siis tuli sinu ellu kolmas kodumaa Soome ning Helsingi, linn, millesse kiindusid. Sa õppisid ja tõlkisid samal ajal?

Aastatel 1997–1999 õppisin Helsingi ülikoolis soome kirjandust. Ja tõlkiminegi oli tõesti siis hooga lahti läinud. Kui Mauri Kunnase lasteraamatud välja arvata, siis tõlkisin alguses ikka rohkem eesti keelest. Esimene, Enn Vetemaa „Risti rahvas“, oli tellimustöö Läti suurimalt kirjastuselt Zvaigzne ABC-lt. 1999. aastal ilmus juba Jaan Krossi „Keisri hull“.

Niisiis oli sinust kujunemas tõlkija, kellena sind tunneme ja tunnustame. On vist aeg kõnelda sellest, kuidas sa tõlgid. Niipalju kui mul on tõlkijaist tuttavaid-sõpru, on alati põnev uurida nende töömeetodi kohta.

Algab kõik muidugi teose läbilugemisest. Seejärel tõlgin mustalt läbi, jätan keerulisemad kohad vahel ootama, kuni pöördun nende juurde tagasi. Töö käigus toimetan tõlget pidevalt ja loen mitu korda üle ning viimaks ka häälega, et olla kindel teksti loomulikkuses ja mõjuvuses. See on eriti oluline lasteraamatute puhul, mida ju tavaliselt loetaksegi ette. Lugemisel on aga see oht, et jääd oma häält kuulama ega loe enam mõttega …

Olen üsnagi traditsiooniline tõlkija, kes lähtub ikka kontekstist ning usub, et nii nagu tõlkes alati midagi kaduma läheb, on ka võimalik üht-teist leida. Tõlkija on ju mõneski mõttes teose kaas­autor, aga eelkõige vahendaja, liiga vabaks minna siiski ei tohi.

Hommik on minu tööaeg, olen siis efektiivsem. Kasutan palju sõnaraamatuid, uurin internetist ja teatmeteostest. On olnud ka õnne, et koostöö autoriga on võimalik, ikka saab vajadusel kirjutada ja järele küsida. Vahel on spetsiifilisemaid teemasid, siis tuleb end muidugi vastava valdkonna ja terminitega spetsialistide abiga kurssi viia. Näiteks sel aastal Lätis ilmuva Tommi Kinnuneni „Pintti“ tõlke puhul pidin põhjalikult uurima klaasipuhumise kunsti.

Millised on olnud kõige keerulisemad võrrandid, mida on tulnud lahendada? Oled sa pidanud näiteks sõnu leiutama?

Sõnu ma leiutanud pole, küll aga näiteks liitsõnu tuletanud või võtnud abiks läti murded. On muidugi alati tõlkimatuid sõnu, aga geograafilise, ajaloolise ja kultuurilise läheduse tõttu on mõisted ja nähtused enamasti siiski tõlgitavad ja arusaadavad. „Kuum suvepäev“ tähendab lätlasele ja soomlasele enamasti sama, aga kas teame, milline roll on kuumal suvepäeval sitsiilia kirjaniku tekstis. Vahel tekitab probleeme see, et läti keel balti keelena kuulub teise keelkonda kui eesti ja soome, ja keelespetsiifikas on mitmeid põhimõttelisi erinevusi – kas või grammatilise soo, tulevikuvormide jms puhul. Mäletad ehk, meil oli omal ajal jutuks, kuidas ma higistasin Andrus Kiviräha täiesti geniaalse lasteraamatuga „Oskar ja asjad“, kus tuli lahendada nii mõnigi grammatilise sooga seonduv võrrand. Mõne soome kirjaniku lembus pikkida kirjakeelse teksti sisse murdeid on tekitanud tõsiseid probleeme. Jaan Krossi sõnavararikkus on pannud sõnaraamatuid ekstserpeerima ning ajalooteemalisi raamatuid lappama.

Jõuamegi viimaks autorite juurde. Su tõlgete nimekiri ja järelikult jõudlus äratab aukartust. Eri nimesid on palju, aga mitmed korduvad. Kes on need kõige rohkem sinu autorid? Keda või mida sa tõlkida ei taha või ei suuda?

Eks on ikka neid, kes on mõnel põhjusel lähemad ja rohkem kõnetavad. Enamasti on nad ka kirjanikud, kelletaolist läti kirjanduses ei leia, nii et nende tõlkimine pole ainult eralõbu, vaid ka läti kirjandusruumi rikastamine. Soome autoritest Olli Jalonen, Rosa Liksom, Johanna Sinisalo, Pentti Saarikoski Rootsi perioodi tekstid jt.

Eestist on mind lugeja ja tõlkijana õnnelikuks teinud Jaan Undusk, Jaan Kross, Maarja Kangro, Peeter Sauter, Andrus Kivirähk, Piret Raud, Tiit Aleksejev, Anti Saar, Meelis Friedenthal ja veel ja veel mitmed.

Eesti kirjanduse tõlked (arusaadavalt mitte ainult minu omad) on tihti olnud nomineeritud läti kirjanduse aasta auhinnale. Nii mõnigi eesti autori raamat on eriti viimastel aastatel saanud mitu arvustust, mis on tõlkekirjanduse puhul erakordselt hea näitaja. Mõni tekst jõuab ka lavale. Siin võiks mainida mitmeid Andrus Kiviräha proosatekstide dramatiseeringuid ning värskemana – Rein Raua romaani „Täiusliku lause surm“ põhjal tehtud lavastust Läti Rahvusteatri suures saalis. Pandeemia piirangute tõttu pole kahjuks veel keegi seda näinud, aga küllap saame ükskord näha … Sellised asjad tekitavad tunde, et minu tööl on laiemgi tähendus.

Tõlkinud olen ma valdavalt proosat, näidendeid ja luulet palju vähem. Luule puhul valin väga, ei soovi ega oska tõlkida rõhutatult sõnamängulist või vormile allutatud luulet.

Sõnavara registrid mind ei heiduta, slängi, roppustesse, sõimu jne suhtun suure huviga. Eks tõlkija pea ka temaatiliselt ja sisu poolest olema valmis kõike seedima, ja olengi olnud, tsensuuriga ei tegele, aga ise näiteks ei läheks ma pakkuma teksti, olgu ta kui meisterlik tahes, kus on minu arvates põhjendamatut vägivalda (eriti seksuaalset, eriti laste vastu).

Minu meelest on nii eesti kui ka soome kirjanduses palju, mida läti lugejal avastada. Nii et kui maailm ei muutu väga radikaalselt, on tõlkimine just mulle sobiv töö, ma ei kujuta ette, et teeksin midagi muud. Ringkond, kellega suhtlen, on igatahes minu ringkond.

Eestis ja Soomes on sinu tööd märgatud ja kõrgelt hinnatud, selles pole kahtlust. Sellest kõneleb muu hulgas rohke tunnustus: Läti-Eesti tõlke­auhinnad, Eesti Kultuurkapitali aastapreemia „Professor Martensi ärasõidu“ tõlkimise eest, Eesti Maarjamaa Risti orden, Läti kirjanduse aasta­auhind, Soome Lõvi Rüütelkonna Rüütlirist jne.

Sinust räägitakse eesti kirjandusringkonnas tihti kui „meie Maimast“. 2009. aastast saadik oled ka Eesti Kirjanike Liidu liige (NB! Ja mitte Läti vastava organisatsiooni liige!). Samasse liitu kuulujana võin kinnitada, et meie ridadesse kuuluvad välismaalastest tõlkijad on küll väga hoitud. Oleme teie üle äärmiselt uhked ja tänulikud! Aga enne, kui hakkame siin vastastikku tänama ja heldima, küsin veel: Maima, su elu on nihkunud Lätist ja Riiast muudkui kaugemale, põhjapoole. Enne Sulkavasse kolimist elasid mõnda aega Keilas. Isegi mina igatsen vahel külaskäike sinu juurde Riiga, toredaid olemisi Tērbatas iela (Tartu tänava) korteris ja pikki retki, kui näitasid mulle Riia linna (aga mitte nii, nagu eesti folklooris Riia linna näidatakse). Näe, ei pääse heldimisest … Kas sa igatsed Lätit ja Riiat? Mida tähendab sulle eemalolek ja eriti praegu, mil kodumaale õigupoolest minna ei saagi?

Loomulikult igatsen. Ehkki olen elanud mitmes kohas Eestis ja Soomes, ehkki Tartu ja Helsingi on südamelähedased, on Riia ikka kõige rohkem minu linn. Igatsen läti sõpru, Riia kultuuri- ja kontserdielu. Isegi Riia musta palsamit, mida Soomes osta ei saa ja mida Lätist saata ei tohi. Näe, ongi nüüd otsas, viimase pitsikese võtsime sinu saabumise puhul …

Kuna suhtlen viimasel ajal ju peaaegu ainult eesti ja soome keeles, siis on vahel ka hirm, mis saab, kui ma oma emakeele keskkonnast nii kaua eemal olen. Praegu aga pole ehk veel läti keelest kaugenemise otsest ohtu.

Aga vaatamata praegusele kummalisele ajale olen tänulik, et mul on töö, mida saan edasi teha, teha siin Sulkavas, kus on palju avarust ja vaikust.

Jutuajamise vahepeal tuli mitmel korral nunnutamiseks ligi noor vene spanjel Maru, kellega räägitakse valdavalt soome keeles. Läti keelt kuuleb koer enamasti siis, kui ta on pahandusega hakkama saanud.

Maima, kas sa enne, kui siirdume Maruga õhtusele jalutusringile käredas pakases, räägiksid ehk mõne anekdoodi, mis lätlastel eestlaste kohta käib?

Muidugi naersime juba enne, kui ükski anekdoot oli kõlanud.

Kohe ei tule muidugi meelde. No eks need on kõik seotud ikka sellega, kui jube aeglased eestlased on. Eks me, lätlased ja eestlased, heida vastastikku teineteise üle nalja. Eestlased koosnevad 90 protsendi ulatuses pidurivedelikust – ja muidugi on lätlastel kuus varvast.

Intervjuu ilmub ingliskeelsena ajakirja Estonian Literary Magazine 52. numbris.